Küttekolde kuivatamine ja sissekütmine

Äsjavalminud küttekolle sisaldab päris palju sinna ehitusel kogunenud niiskust. Küttekollet peab õhu käes kaks nädalat kuivatama, hoides siibrid ja koldeuksed lahti. Kuivatamisel võib abiks võtta soojapuhuri ning alles pärast kuivatamist hakatakse küttekollet nädala jooksul kord päevas väikeste puukogustega ettevaatlikult kütma. Puhuri peab keerama alguses parasjagu soojaks (20—23° C) ja see võib algul 2—3 tundi puhuda, misjärel tuleb lasta küttekehal jahtuda. Tähtis on, et soe õhk lõõrides liiguks.

Ahi tuleb sisse kütta ettevaatlikult ja tundega. Paar nädalat peale küttekeha valmimist võib alustada puudega sissekütmist. Selleks võtta üks keskmine puuhalg ja toksida see kirvega pilbasteks. Sellise koguse pilpaid võib koldes ära põletada kaks korda päevas. Põhireegel aga on, et ahi ei tohi sissekütmisel soojaks minna! Kui ahjukest on väljast käega katsudes mõnusalt soe, siis on kivid seestpoolt juba tulised, ja see ei ole kuivatamise algperioodil hea. Ahju kuivatamisel on oluline pigem venitada kuivatamisperiood pikemaks ja hoida puidukogused väiksemad, et mitte üle kütta.

Sissekütmise ajal hoia siibrid kogu aeg lahti

Sissekütmise alguses hoia siibrid lahti, nii hõlbustad kuivamist. Sel ajal võib malmist tahmatopside tagumisel küljel näha veepiisku. Mida kuivemaks küttekeha saab, seda vähemaks tahmatopside taha niiskust jääb. Sissekütmise lõpus enam kondentsi ei teki.

Neljandal nädalal võib küttepuude kogust kahekordistada, samuti järgnevatel nädalatel. Lõplikult kuivaks saab küttekeha enamasti 1—1,5 kuud peale regulaarset sissekütmist.

Küttekolde kütmine

Kõigepealt tuleb kontrollida, et tuharuum oleks tühi, halud pannakse koldesse kas püst- või rõhtasendisse. Arvatakse, et halge on parem süüdata pealtpoolt, sest tulehakatise soojuse mõjul löövad puidu gaasistuvad aineosad kergemini leegitsema kui alt süüdates. Aga eks igal ja eriti neil, kel ahjukütmine käpas, on tule süütamiseks oma väljakujunenud meetod.

Pärast tule ülessaamist suletakse koldeuks, kuid ukse õhuavad jäetakse lahti. Põlemisõhku tuleb anda piisavalt, selleks paotatakse tuharuumi ja küpsetusahjudes ka söeruumi ust.

Et puuküttega kolde tõmbe tekitab imemine korstnas, reguleeritakse põlemist õhu sissevõtuavade, mitte suitsulõõri siibriga. Halgudel tuleb lasta rahulikult põleda, nende liigne kohendamine häirib ühtlast põlemist.

Luugid ja õhu sissevõtuavad suletakse alles siis, kui söed hakkavad tuhmuma ja siniseid leeke ei ole enam näha. Vajadust mööda võetakse söed ahjust välja. Kui erandkorras on vaja rohkem soojust, siis ei uhata puid ühe kütmiskorra ajal peale, vaid köetakse mõnetunnise vahega teine ahjutäis. Arvestada tuleb ka sellega, et ahi soojeneb pärast kütmist mõne tunni jooksul täielikult üles, seega võib teise ahjutäie vajadust täitsa ära langeda. See võiks kõne alla tulla siiski väga külmal ajal, siis on hea kütta üks ahjutäis hommikul ja teine õhtul.

Ära unusta ka vinguohtu! Ahju ei tohi liiga vara kinni panna. Korralikult kustumata tukkidest tekib ving, mis on eluohtlik, lõhnatu ja nähtamatu gaas, eriti kaua hõõguvad ja püsivad ohtlikuna tuha sisse jäänud tukid.

Kaua külmalt seisnud küttekollet kohtle nagu uut

Kui ahi on kaua külmalt seisnud, tuleb ka juba sisseköetud ahju hakata aeglaselt ja ettevaatlikult uuesti töörežiimiga harjutama. Sellepärast peab esimesed korrad kütma vaid poole normiga — paar halgu hommikul, teine samapalju õhtul.

Liiga kõva ja liiga äkiline kütmine võib põhjustada küttekolde vigastusi. Kui kollet pole pikalt köetud, siis võib lõõri tahmaluugis põletada pisut paberit, kuni kolle hakkab tõmbama.

Küttekolde hooldus

Kõige tähtsam hooldustoiming on tuha eemaldamine. Tuhk võetakse tuhasahtlist või -ruumist välja enne, kui tuhahunniku ülemine ots kolderestini ulatub.

Teine hooldustoiming on regulaarne korstapühkimine. Kortnapühkija tehtud puhastusest piisab täiesti.

Küttekolde metallosi tuleb roostetamise eest aeg-ajalt õlitada soolavaba toiduõliga.

Allikad: käsiraamat “Müüritud küttekolde ehitus”, Ehitame kirjastus; tahmatont.ee