VÄRVIKOOL | Rootsi punane — Rootsi sümbolvärv, mis Eestiski populaarne
Rootsi värv (slamfärg, rts k) on Rootsis vanim ja kõige rohkem kasutatav värvitüüp. Nn Rootsi ajast on pärit ka meie majade punase muldvärviga katmise komme. Traditsiooniliselt on Eestis kasutatav punane Rootsi omast küll pisut tumedam olnud, kuid populaarseks on see värv jäänud siinmail tänaseni.
Jõukust tähistavast värvist tavaliste talude värviks
Punast värvi kasutasid Rootsis 17. ja 18. sajandil oma majadel peamiselt kõrgemast seisusest inimesed. Rootsi kaupmehed värvinud oma puumajad punaseks, jäljendamaks Saksamaal ja Hollandis nähtud punastest tellistest ja heledast liivakivist aknaservadega suuri maju. Punaseks värvitud puitmajad väljendasid jõukust ja ühiskondlikku staatust. 19. sajandil muutus see ka talumajade värviks. Valgete nurkadega punane maja sai 20. sajandi alguses Rootsi sümboliks ja punase värvi kasutamine jõudis tollal ka haripunkti.
Eestisse saabus Rootsi värv koos Rootsi ajaga ja levis eelkõige just saartel ja Lääne-Eestis. Taluhooned värviti tavaliselt mitme talu peale talgute korras ja värvi keedeti korraga suures koguses. Nii säästeti raha ja elati ühtlasi ka sotsiaalset elu.
Rootsi värvi on tihtipeale nimetatud ka Faluni punaseks Faluni Stora Kopparbergi (Suure Vasemäe) kaevandusest saadava raudoksiidi tõttu ning seda on toodetud alates 1500. aastate keskpaigast maagi kaevandamise kõrvalsaadusena. See pigment on olnud traditsioonilise punase Rootsi värvi valmistamisel levinuim. Faluni punane ei tähista seega mitte punast Rootsi värvi, vaid punast pigmenti. Pidev tööstuslik värvitootmine sai alguse 1764. aastal. Tänapäeval tegutseb kohapeal ühendus Stora Enso, mis tekkis Soome Enso ja Rootsi Stora liitumise tulemusel. See sihtasutus üritab säilitada ja kaitsta ajalooliselt väärtuslikke piirkondi, ehitisi ja mälestusmärke Falunis, kus kaevandamine ja maagitöötlemine on olnud aktiivne alates keskajast.
Muldvärv ja Rootsi punane
„Rootsi punasest” rääkides kiputakse sageli segi ajama kaht asja — tooni ja toodet. Rootsi punast tooni on võimalik teha igast tootest. “Rootsi punane” tähendab muldvärvi ning on nime saanud algselt levinuimast toonist. Sisult võib Rootsi punane olla ka näiteks kollane, must ja valge.
Muldvärv on traditsioonilise juhendi järgi valmistatud värv, kus keedetakse kokku looduslikud muldpigmendid, sideained ja puidu säilitamiseks vajalikud ained.
Rootsi punase koostis ja valmistamine
Rootsi värv koosneb rukki- või nisujahukliistrist, veest, raudvitriolist, pigmendist ja võimalikest linaõlilisanditest. Peamine värvi sideaine on kliister, mille valmistamiseks on traditsiooniliselt kasutatud rukkijahu ning tavaline oli ka kalamaksaõli, heeringasoolvee ja saartel kohati hülgerasva lisamine värvile. Teistes toonides Rootsi värvi valmistamiseks võib kasutada erinevaid muld- ja mineraalpigmente. Heledate toonide puhul tuleb raudvitrioli asemel kasutada tsinkvitrioli, kuna raudvitriol võib põhjustada heledate värvide ebaühtlust.
Tasub aga meeles pidada, et heledad Rootsi värvid on paraku vähem vastupidavamad kui tumedad. Tänapäeva vabrikuvärvis on sideaine enamasti asendatud nisujahukliistriga ja siduvuse parandamiseks lisatakse veidi linaõli, mille osakaal ei tohiks siiski ületada 8 mahuprotsenti.
Rootsi värvi omadused ja sellega värvimise soovitused
Rootsi värvid on odavad ja keskkonnasõbralikud hästi katvad mattvärvid. Nad on veega lahjendatavad, kergesti peale kantavad ning ei moodusta niiskuskindlat kilet. Teatud määral kaitsevad nad ka puitu lagunemise eest. Värvitüüp kinnitub hästi hööveldamata puidule, nii värsketele kui ka juba ajahambast halliks muutunud ja samuti ka kõigile varem muldvärviga värvitud pindadele, hööveldatud või siledal pinnal seevastu on nakkumine halvem. Värvida ei tohiks kõrvetava päikese paistel, sest kui värv liiga kiiresti kuivab, ei saa see vastupidav.
Muldvärvi puidule kandmiseks tuleks kasutada jämedamat pintslit. Suuremaid pindu võib katta ka värvipintsliga. Värvikiht peab olema võimalikult õhuke ja ühtlane. Võimalusel ei tohiks tööd keset seina pooleli jätta, sest Rootsi värvi erinevad partiid võivad olla pisut erinevad ja seetõttu tuleks alustada uue partiiga uuest seinast, siis ei hakka võimalikud toonierinevused silma.
Üldiselt ei soovitata sellega värvida lehtpuu materjalist katuseid, samuti ka katuseid, mis on üle 10—15 aasta vanad, neile ei jää värv püsima. Kui soovitakse värvida seinu tumedamas toonis värvimullaga, siis on võiks sellele lisada iga 7,5 kg kohta 0,5 kg musta või iga 7 kg kohta 1 kg caput mortum pruuni värvimulda.
Pika elueaga hästi hooldatav värv
Rootsi värvil, eriti küllastunud punasel, on pikk eluiga. Võrreldes kõigi teiste kättesaadavate värvitüüpidega on Rootsi värv eriti hästi hooldatav — piisab ainult puhtaks harjamisest ja üle värvimisest. Vanad Rootsi värviga võõbatud pinnad puhastatakse teras- või juurharjaga lahtisest värvist ja samblikust. Seejärel puhastatakse fassaad tolmust, väljakerkinud naelapead lüüakse sisse ning kahjustatud laudis asendatakse uuega.
Kui kasutatakse vabrikuvärvi, tuleb jälgida, et saadakse sama toon mis enne, eriti värviparanduse korral. Parandatud laudis vanal fassaadil jääb alati algul heledam, kuid toonid ühtlustuvad suhteliselt kiiresti. Värvimisel kasutatakse ka nn Roslageni mahagoni — see saavutatakse liimvärvile värnitsa ja tõrva lisamisel.
Tänapäeval on võimalik osta ka tööstuslikult toodetud Rootsi värvi, seda siis kas vedelana, pastana või pulbrina, millele tuleb lisada vaid vett. Kuid erinevalt traditsioonilisest Rootsi värvist sisaldab see konservante.
Punamuld kaitseb puitu hästi, jättes puidule hingava elastse kihi, mis ei kooru ega pragune. Muldvärviga värvitud pind üldjuhul pigem tuhmub ja kulub, kui koorub. Kui esimesel korral on korralikult kaks kihti pintsliga peale kantud, siis päikesepoolne külg tahaks üle pintseldamist umbes alles 10 aasta pärast,
Neile, kes tahavad katsetada
Selle värvi keetmine on maagilise maiguga tegevus, kus segunevad kõik neli elementi — tuli, vesi, muld ja õhk. Auru ja suitsu sees värvi aeglane segamine on nagu teatud rituaalne toiming. Värvi valmistamiseks tuleks varuda rohkesti aega ja kannatust.
Retsept Rootsi värvi keetmiseks
Koostis:
150 liitrit vett;
6 kg raudsulfaati (raudvitrioli) punasele, vaskvitrioli ookerkollasele;
12 kg peenikest rukki- või nisujahu;
25 kg värvimulda (Rootsi punane, ookerkollane);
5 liitrit linaõlivärnitsat;
200 g soola;
(1 liiter formaliini säilitusaineks).
Keedunõuks võetakse 200-liitrine pealt avatud plekkvaat, mis asetatakse tellistest tulepesale. Soojakadude vähendamiseks on soovitatav tünni ümber siduda klaasvilla. Töövahenditena läheb vaja puumõla segamiseks, ämbreid ja vispliga elektri-/akutrelli jahukördi mikserdamiseks ning varrega kopsikut värvi tõstmiseks.
Tünni valada 100 liitrit vett ja teha tuli alla. Kuuma vette lisatakse raudsulfaat, mida segatakse mõlaga lahustumiseni. Järelejäänud 50 liitrist külmast veest ja jahust mikserdatakse eraldi nõudes jahukört. Kui vesi on kuumenenud aurumiseni (mitte keev), siis kisatakse jahukört, samal ajal mõlaga segades. Seejärel tuleb segu 2—3 tundi kuumutada keemispunkti lähedasel temperatuuril ja kogu aeg mõlaga hoolikalt segada, et vältida põhja kõrbemist. Keetmise lõppfaasis lisatakse värnits. Tuli peab olema täiesti kustunud ja klaasvilla võib ka eemaldada ning siis võib hakata väikestes kogustes lisama värvimulda, samal ajal mõlaga segades. Kuna värvimulla lisamisel võib värv vahutades kergesti üle ääre keeda, siis peab käepärast olema tühje ämbreid. Keeduvärvi säilitamiseks lisatakse keetmise lõpul 200 g soola või juba jahtunud värvile 1 liiter formaliini (pikamaajaliseks säilitamiseks).
Värvi keetmise võib lõpetada, kui proovitükile kantud õhuke värvikiht pärast tule paistel kuivatamist kergel pühkimisel kätt ei määri. Värvimine sooritatakse ühekordse katmisega kuuma või külma värviga (külma värvi tuleb enne tarvitamist segada), värvikulu on olenevalt pinna siledusest 3—5 m2/l.
Allikad: renoveeri.net, puumarket.ee
LOE LISAKS:
