26.04.2017, 17:07
Arhitektuurilembese monoliitbetooni tõus. Tähelepanu vääriv terrasselamu „Kuldne Kodu“
Omanäoline monoliitbetoonist terrasselamu „Kuldne Kodu“ (1970-1984).
FOTO:
Heites pilgu betoonehitiste ajalukku, võib 80ndatest leida põnevaid märgilise tähendusega hooneid. Võimu hakkas võtma monoliitbetoon.
1980. aastatel võib Eesti arhitektuurist täheldada monoliitbetooni kasutuse tõusu ning seda mitmel põhjusel. Esiteks ei saanud monteeritava raudbetooni kitsaskohtadest enam mööda vaadata ning ehituspoliitikas hakati otsime uut kurssi, kirjutatakse raamatus „Eesti betoonehituse ajalugu“.
Kindlasti mõjutas suundumust ka tihenenud kokkupuuted Soome ehitajatega, kes olid selleks ajaks mõne objekti siin püstitanud. Lisaks kuulsale Viru hotellile võib soomlaste käe all valminud hoonetest veel nimetada jalatsitehase „Kommunaar“ uut hoonet, mis ehitati toonasele tööstusehitisele ebatüüpiliselt monoliitbetoonist post-plaat süsteemis.
Kõige tugevama tõuke monoliitbetooni laialdasemale kasutusele andis kolhooside omavaheline mõõduvõtmine. Erilise arhitektuuriga hoonete püstitamine oli ideaalne võimalu näidata oma head majanduslikku käekäiku. Projekteerijatena kasutati Eesti parimaid arhitekte. Ehitajateks olid rajoonipõhised ehituskontorid, kellel olid toimetamiseks ka vabamad käed.
Monoliitbetooni suurejoonelise rakendamisega paistsid iseäranis silma Pärnu KEKi rajatud hooned.
Arhitektuuriliselt tähelepanuväärseim ehitis on Pärnu äärelinnas asuv terrasselamu „Kuldne Kodu“, mille arhitekt on Toomas Rein ja insener Andres Ringo. Üle 700 meetri pikkuse ja 4-5korruselise elamuploki keskele oli aktsendina kavandatud ka 16 korruseline polüfunktsionaalne torn, mis kunagi ei realiseerunud.
Hoone on põikkandeseintega ning valatud üleni monoliitsest raudbetoonist, mis oli tollases elamuehituses üsna erandlik nähtus.
Neofunktsionalistliku ehitise valgeks värvitud betoonist seinapindu elavdavad erksatoonilised puitosad. Betoonisõbra silma rõõmustavad ka elamu ette paigutatud betoonist arhitektoonid, mille autoriks on Leonhard Lapin.
Kindlasti mõjutas suundumust ka tihenenud kokkupuuted Soome ehitajatega, kes olid selleks ajaks mõne objekti siin püstitanud. Lisaks kuulsale Viru hotellile võib soomlaste käe all valminud hoonetest veel nimetada jalatsitehase „Kommunaar“ uut hoonet, mis ehitati toonasele tööstusehitisele ebatüüpiliselt monoliitbetoonist post-plaat süsteemis.
Kõige tugevama tõuke monoliitbetooni laialdasemale kasutusele andis kolhooside omavaheline mõõduvõtmine. Erilise arhitektuuriga hoonete püstitamine oli ideaalne võimalu näidata oma head majanduslikku käekäiku. Projekteerijatena kasutati Eesti parimaid arhitekte. Ehitajateks olid rajoonipõhised ehituskontorid, kellel olid toimetamiseks ka vabamad käed.
Monoliitbetooni suurejoonelise rakendamisega paistsid iseäranis silma Pärnu KEKi rajatud hooned.
Arhitektuuriliselt tähelepanuväärseim ehitis on Pärnu äärelinnas asuv terrasselamu „Kuldne Kodu“, mille arhitekt on Toomas Rein ja insener Andres Ringo. Üle 700 meetri pikkuse ja 4-5korruselise elamuploki keskele oli aktsendina kavandatud ka 16 korruseline polüfunktsionaalne torn, mis kunagi ei realiseerunud.
Hoone on põikkandeseintega ning valatud üleni monoliitsest raudbetoonist, mis oli tollases elamuehituses üsna erandlik nähtus.
Neofunktsionalistliku ehitise valgeks värvitud betoonist seinapindu elavdavad erksatoonilised puitosad. Betoonisõbra silma rõõmustavad ka elamu ette paigutatud betoonist arhitektoonid, mille autoriks on Leonhard Lapin.
Punase tellise, puidu ja valujälgedega betooni võluvat kombinatsiooni saab nautida ka Valgeranna puhkebaasis, mille futuristliku vormiga saun-puhkemaja ja kino-mängumaja kuuluvad vaieldamatult Eesti arhitektuuri selle perioodi omanäolisemate hoonete hulka.
Monoliitbetooni tarinduslike võimaluste kvintessentsiks sai aga koorikkonstruktsioon. See andis arhitektidele võimalusi luua ekspressiivse vormiga hooneid ning samal ajal hoidis oma ehitustehnilise keerukusega inseneride meeli erksana.
Allikas „Eesti betoonehituse ajalugu“, InNomine
