Kui kümmekond aastat tagasi Tarbeklaasi toodangut kui märki kunagistest piiratud tarbimisvalikutest vaikselt kodustelt riiulitelt veel minema toimetati, on täna iga toote juures märkimisväärne hinnasedel ja müügitehingute rohkus ei rauge.

Tarbeklaas pudelid, 1964 Ingi Vaher ja A. Raidma brigaad, Helga Kõrge ja H. Kruuseni brigaad

Tarbeklaasil on olnud Eesti klaasi- ja disainiajaloos keskne ja mõjukas roll mitme kümnendi vältel. Siin kujundatu ja toodetu määras alates nõukogude aja algusest paljuski koduse argikeskkonna. Tarbeklaas loodi Eestis suurte muutuste ajal 1941. aastal, tuginedes suuresti 1934. aastal asutatud Johannes Lorupi natsionaliseeritud ettevõtetele. Samaks jäid asukoht ja mitmed töötajad. Nagu mitmel pool mujal, töötati ka Tarbeklaasis esialgu varasemate, sõjaeelsest ajast pärinevate vormide ja mudelitega. Lisaks olid kasutusel mitmeid üleliidulistest tootekataloogidest kujundused, milleks olid nii massiivsed lõiketehnikas dekoreeritud vormides või klassikalised lihtsa dekooriga esemetüübid. Mõistagi kujunes see probleemiks kunstnikele, kelle jaoks tähendas see vähese kaasamise kõrval muuhulgas takistust loomingulisele panusele laiemalt.

Tarbeklaas, Inna Maasikas 1967

Kui esmalt kujundas tehasele mõned näidised kunstnik ja õppejõud Maks Roosma, siis 1953. aastal suunati sinna esimese kunstnikuna tööle Helga Kõrge. Temaga liitusid 1955. aastal ametlikult graveerijatena värskelt kunstiinstituudi lõpetanud Ingi Vaher, Mirjam Maasikas ning aastal 1965 Leningradi Kunstilise Klaasi tehase kogemusega Pilvi Ojamaa. See naiskond töötas paari aastakümne vältel välja hulgaliselt tänaseks hästi tuntud ja hinnatud tarbevorme kujundades nii suuresti 1960-1970. aastate kohaliku klaasidisaini olemuse. Selle ühiseks nimetajaks olid muuhulgas rahulik vormikeel ja suitsutooni klaas, mille kasutamise võimalustega hakati katsetama Tarbeklaasis 1950. aastate lõpus ja mida toodeti järgmise kümnendi vältel Nõukogude Liidus vaid Tallinnas. 1970.–1980. aastatel andsid Tarbeklaasi toodangule näo peamiselt Eino Mäelt, Tiia-Lena Vilde, Elve Tauts ja Peeter Rudaš.

Tarbeklaas "Valli" 1971, disain Pilvi Ojamaa

Tarbeklaasi toodangus peegelduvad ajastuspetsiifilised võtted – läbi 1960. aastate suitsuklaas ja lihtsa siluetiga vormid, järgnevatel aastakümnetel Soomest tuttavad jäise faktuuriga nõud, lopsakad värvilisest klaasist kausid ja vaasid ning tsentrifugaalmeetodile kavandatud esemed.

Tee uute toodete kavandamisest tootmiseni oli pikk ja kohmakas. Kunstinõukogule esitlemiseks valmistati prototüüp puidust vormi abil, alles pärast kiitvat hinnangut valmistati lõplik metallvorm. Nii võis ühe kavandi tootmisse jõudmiseks kuluda mitu aastat. Eseme kaasaegsus võis selle käigus küll veidi lahtuda, kuid ei vähendanud sugugi, eriti tagasi vaadates, tollaste disainerite tugevat loomingulist potentsiaali.

Tarbeklaas Eino Mäelt "Rock" 1978

Sageli oli toote vormi kujundajaks üks, dekoori loojaks aga teine kunstnik. Dekoor ei olnud tihti kujundajapoolne eelistus. Selle tingis ühelt poolt vajadus pakkuda töölistele ülesandeid, teisalt aga tähendas see võimalust varjata praaki või küsida kõrgemat hinda. 1960. aastate lõpuks oli tootmises 65 erinevat toodet, igal aastal lisandus umbes 30 uut toodet. 1964. aastast ilmusid erineva tihedusega ka Tarbeklaasi tegevust ja materjale tutvustavad tootekataloogid, kus olid sageli ära märgitud ka autorite nimed.

Tarbeklaas "Pirita" 1979, Pilvi Ojamaa

Kui 1950. aastatel võis täheldada järkjärgulist üleminekut üleliiduliselt ühtlustatud anonüümselt vormikeelelt isikupärasemale, siis järgmistel kümnenditel kujuneb Tarbeklaasis kunstnike vormiloomes välja omamoodi ühtne, kollektiivne ja universaalne käsitluslaad, kus autorid niivõrd ei eristu kuivõrd moodustavad omalaadse terviku. 1970. aastate lõpus avanenud eksperimenteerimisvõimalused andsid võimaluse muutusteks, tsentrifugaalmeetodil valmivate seeriate ning vabapuhutud sarjade kavandamiseks ja tootmiseks, millest esimesed on olnud rangelt standardiseeritult värvitud ja argised, teised aga fantaasiaküllased ja käsitöönduslikkust sisaldavana omamoodi unikaalsed ja pidulikud. Just viimasele on seetõttu suunatud hetkel ka kollektsionääride põhifookus.

Tarbeklaas "Gondel" 1984, Pilvi Ojamaa

1994. aastal sai vabrik uued omanikud ja nime „Skankristall“. 2004. aastal kandis tehas lühikest aega taas „Tarbeklaasi“ nime, ent juba järgmine aasta tegutses see nime all „Glasstone“. Tehas lõpetas tegevuse 2007. aastal ja nüüdseks on lammutatud ka Koplis asunud hooned.

Tarbeklaas "Kassikakk" 1985, disain Elve Tauts
Tarbeklaas, Pilvi Ojamaa "Siil" 1985