Kuigi traditsiooniline hall betoon on jätkuvalt omal kohal nii ehituse välisfassaadidel kui ka sisekujunduses, ei piirdu betooni toonide valik ja võimalused hallide varjunditega. Betooni toonimiseks on mitmeid variante ja need annavad arhitektidele rohkelt mänguruumi, olgu näiteks Tallinna sadama kruiisiterminali uhke mustast betoonist trepp või valged Järve Tornid.
Betooni värvimise valikut kaaludes tasub nõu pidada nii betoonitootja kui ka ehitajaga. „Kui räägime värvilise betooni valmistamisest, siis seda tehakse pigmenteerimisega. Pigmentide valmistamiseks kasutatakse erinevaid metallioksiide ja need tuleb tihti mujalt riikidest tellida. Mida erilisem värv, seda kallimaks kujuneb ka betooni hind. Näiteks sinine betoon saadakse koobalti baasilt ja sellise pigmendiga materjali kuupmeetri hind on kokkuvõttes 10 korda kallim, kui tavalise halli betooni kuupmeeter,“ tutvustab värvilise betooni maailma Betoonimeistri kvaliteedijuht Lauri Labe.
Nagu merekivid
Labe sõnul kehtib sama ka valge betooni kohta, mida on võimalik toota ilma pigmente lisamata. „Eestis pole saada valge betooni tootmiseks vajalikke materjale. Valge betoon saadakse valgest tsemendist, mida tehakse näiteks Taanis,“ räägib Labe lisades, et on olemas ka valged pigmendid, ent päris lumivalget tulemust nendega ei saa.
Nii mõnigi kord on tellijad üllatunud, et pigmenteeritud betooni toon ei olegi kirgas. Tsemendi hall toon jääb ikka oma mõju andma. „Ilmselt on paljudele inimestele tuttav olukord, kus mõni kivike meres tundub olevat ilusat erksat värvi. Järgmisel päeval korralikult kuivanuna on värv aga oluliselt tuhmim. Pigmenteeritud betooniga on sama lugu - märjana on värv intensiivsem,“ võrdleb Labe. Et tellija tulemusest aegsasti pildi ette saaks, teevad betoonitootjad vahel laboris katsepartii. „Näiteks oli meil vaja valmistada Tallinna uue kruiisiterminali sisetreppide jaoks musta värvi betooni. Katsetasime mitut erinevat pigmenti ja tegime proovitükid, mille seast arhitekt valis sobiva.“
Tootja jaoks tähendab betooni pigmenteerimine äärmist ettevaatlikkust ja tähelepanelikkust. „Üldiselt on nii, et keset päeva me värvilist betooni ei tee, sest segisti peab olema täiesti puhas nii enne kui pärast. Seepärast on mõistlik jätta pigmenteeritud betooni tootmine kas päeva algusesse või lõppu.“ Isegi väga väike kogus värvi võib põhjustada palju tüli. Labe meenutab korda, kui nad valmistasid Rotermanni kvartali arenduse rõdude jaoks punast betooni. „Värv oli pulbriline ja piisas paarist mahakukkunud terast, mille inimesed jalgadega laiali kandsid, et tehase ümbrus nägi välja nagu tapamaja.“
Kihid, mis toonivad ja kaitsevad
Peamiselt kasutatakse pigmenteeritud betooni väiksemate detailide valmistamiseks, kuna mahukate objektide puhul läheb kuupmeetri hind liiga kalliks. Pigmenteerimise kõrval on aga betoonile tooni andmiseks teisigi viise, ütleb Eesti Betooniühingu juhatuse liige Kalev Ramjalg. „Betooni muidugi ka lihtsalt värvitakse üle ja siis ei pruugi aru saadagi, mis seal all täpselt on. Selle kõrval on lasuurimine ja impregneerimine sellised töötlusviisid, mis betooni umbselt kinni ei kata,“ räägib Ramjalg. Kui lasuurimist tehakse Eestis päris sageli, siis impregneerimine on siinmail vähem levinud ja seda on kogenematu silmaga ka keerulisem märgata, sest lisatud kiht on väga õhuke ning iga kriimuke ja mullike paistab läbi. „Ka impregneeriga on võimalik betoonile värvi anda või siis tooni ühtlustada, kuid see pole kõik. Impregneer moodustab nähtamatu õhukese kaitsva kihi, betoon ei saa märguda ja seda on võimalik hiljem ka puhastada.“
Kalev Ramjalg on käinud mitmel pool maailmas ringi. Kui ta näeb väga ühtlast ja puhta pinnaga betooni, on põhjust kahtlustada betoonikosmeetikat. „See on terve omaette keemiatööstus. Näiteks Jaapanis on palju betoonehitisi ja seal on täiesti tavaline, et viimane lihv antakse viimistlusmaterjalidega - et oleks parem betooni puhastada ja hooldada ning ühtlustada ka värvi erinevused. On pea võimatu garanteerida, et ühe hoone kõik valujärgud on täpipealt ühte tooni. Seal hakkavad mängima välised mõjud nagu õhurõhk ja temperatuur ning ka materjal. Isegi ühe karjääri eri servadest võetud killustik võib tekitada toonivahe, niisamuti eri partiide tsement.“
Nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik
Betoonikosmeetika kasutamise osas pole Eestis veel täit üksmeelt. Täpsemalt just selles osas, kas töödeldud pinnaga betooni võib enam puhtaks betooniks nimetada. Kalev Ramjalg usub, et need debatid on valdkonnas veel lõplikult läbi arutamata, kuid kasutamises saab lõppkokkuvõttes määravaks see, mis on eesmärk. „Veatult puhas, ilma määrdumisjälgedeta ja ühtlases toonis betoonitööde tegemine on meistritöö. Sellisel objektil peab kehtima karm kord, mis väljendub ülimas hoolsuses, kohusetundes, puhtuses ja professionaalsuses. Tööd tehakse arvestusega, et pärast pole vaja parandada ega puhastada. Aga midagi juhtub siiski alati ja siis on otsustamise küsimus - kas teha uuesti või kasutada betoonikosmeetikat.“
Pigmenteeritud, värvitud ja muul moel toonitud betoon pakub vaheldust tavapärasele hallile. „Võimalusi on tohutult, lisaks eri värvivarjunditele saab anda betoonile impregneeriga ka kuldset või hõbedast kihti. Eesti arhitektidest on nii pigmenteeritud kui värvitud või lasuuritud betooni kasutanud oma töödes palju Martin Aunin, kelle tööks on lumivalged Järve Tornid või mitmevärviline Tetrise Ärimaja Mustamäel,“ ütleb Ramjalg. Ka naturaalne betoon ei pruugi igal pool hall olla. „Oleneb tsemendist, mida piirkonnas toota saab. Kui meil on hall, siis näiteks Itaalia puhta betooni värv on kollakama-beežikama tooniga ning Türgi klinkerist tsemendiga saab hoopis sinakama tooniga betooni.“