Anastasiia on õpingute kõrvalt küünalde valmistamisega tegelenud nüüd umbes aasta. Ta peab seda nii heaks teraapiaks kui täiesti sõltuvust tekitavaks tööks. Küünlabrändi Swetlitsa lugu ulatub aga tema lapsepõlve.

„Minu vanaisa oli mesinik. Õigemini oli ta piloot ja otsustas mesilasi pidada oma pensionipõlves. Mulle meeldib, et mõlemad osapooled on seotud lendamisega. Mesilased lendavad, et toota mett ja lennukid lendavad, et vedada inimesi. Mee, mesilasvaha, suira (mesilaste söök) on minu lapsepõlve ja ilusate aegade lõhnad suvisest ajast vanavanemate külas,“ räägib tal. „Võibolla on see põhjuseks, miks ma ei soovi küünlaid valmistada sojavahast. Küünalde looduslik vaha ja lõhn on suur osa sellest, mis teeb mind õnnelikuks. Need küünlad räägivad mesilastest, mesindusest ja mesilasvahast, mis on mesilaste ja inimeste kooselu saadus.“

Muuseumi kollektsioon. Lusikas Koer, disainer Leida IIo, 1984

Mitme küünla disain on inspiratsiooni saanud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogudest, näiteks leiab ühelt küünlalt disainer Leida IIo populaarselt lastelusikalt „Koer“ (1984) tuntud koerakuju. paljud aga inspireeritud põhjamaisest loodusest. Kõik küünlad on valminud käsitööna mesilasvahast ja nende hind jääb vahemikku 2-30 eurot, et igaüks endale pimedal ajal sooja valgust ja ka väikest heategu lubada võiks. Praegu on Swetlitsa küünalaid müügil vaid Tallinna vanalinnas Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi poes, kuid loodetavasti tuleb müügikohti juurde.