Tähelepanelikum lugeja vist eeldab, et küttelahenduse valikul osutus võitjaks maaküte, sest plaanide tegemise faasis sai nii otsustatud ja ehitusloa taotlusesse kirja pandud. Siinkohal pani asjad paika vana tõde – ära eelda, vaid kuula oma ala spetsialiste-projekteerijaid. Kui lõpuks kütte- ja ventsüsteemi projekteerijaga maha istusime ja kõik võimalused läbi kaalusime, selgus siiski, et maaküttekontuur ei mahu meie krundile kohe mitte üldse. Müügimeeste antud lubadused, et “paneme mahtuma” ja “vajadusel paigaldame toru kahes kihis”, laideti seadmete maaletooja poolt kategooriliselt maha. Väiksele pinnale tavapärasest väiksema sammuga või kahes kihis paigaldatud küttekontuur võib maalappi niivõrd koormata, et tekib igikeltsa oht ning viljapuud-põõsad ei suudaks sellisel pinnasel ellu jääda. Kole kahju oleks olnud ka krundil paiknevatest suurtest puudest, mille juured oleksid võinud kahjustada saada.

Härra Abikaasa sukeldus seepeale õhk-vesi soojuspumpade imelisse maailma. Vastavalt projekteerija käest teada saadud parameetritele, tuli nüüd see õige agregaat välja valida. Lõpusõelale jäid põhimõtteliselt Bosch ja Panasonic. Bosch’i väline seade näeb küll stiilne välja, aga kuna Panasonicu põhinäitajad olid paremad, sai valitud nende T-CAP mudel. Väidetavalt suudab too isend hoida täisvõimsust ka -20°C pakase juures ja kõrget efektiivsust kuni välistemperatuurini -28°C (12 kW; COP +7C/W35 4,74).


Õhk-vesi pumba puhul pelutab mind veidi välisagregaadi pidev mürin. Seade saab loodetavasti sel nädalal sisse lülitatud, eks siis näeb, kas ja kuivõrd see lõppkokkuvõttes närvidele käib.

Soe jõuab tubadesse tänu põrandaküttele nii esimesel kui ka teisel korrusel. Süsteemis on lisaks kütteseadmele ka 100 liitrine akumulatsioonipaak ja 300 liitrine väline tarbevee boiler. Kuna elame koos kolme vee-elukaga ja ülemisse vannituppa on planeeritud ka vann, siis kartsime, et vähemate liitritega välja ei tule.

Küttesüsteemi muudatus tekitas kohe küsimuse, et kas meie ehitusluba ikka kehtib? Sai see ju väljastatud maaküttel majale; energiamärgise arvutused tehti ka just selle kütte pealt. Vallaga asja arutades sain kinnitust, et kõik saab korda ajada kasutusloa taotlemise faasis. Ja energiamärgise palusin vastavalt valitud seadmele ümber arvutada. Maja kukkus tänu sellele küll A-klassist B-sse, aga eramu jaoks on see täiesti piisav. Eks kunagi saab võibolla oma majapidamise päikesepaneelide abil energiatõhusamaks muuta.

Üle ja ümber ei saa ka ventilatsioonist. Et meie õhutihedaks kiletatud ja teibitud majakeses ikka midagi hingata ka oleks, jookseb vahelagedes sissepuhke-ja väljatõmbetorustik, milles ajab õhku ringi soojustagastusega ventilatsiooniseade Vallox 145MV. Nutikas seade kasutab kuni 95% välja tõmmatava õhu soojusest ära, et tasuta soojendada üles väljast tulev värske õhk – tänu sellele on küttekulud selle võrra väiksemad. See, millise võimsusega seade valida, kuidas jookseb torustik ning kus paiknevad sisse- ja väljapuhke avad, määratakse kõik ventilatsiooniprojektis. Soomes toodetud plaatsoojusvahetiga vent-seade sobib loodetavasti hästi meie kliimas töötama.

Nagu mõni postitus tagasi kirjutasin, hakati vent-süsteemi paigaldama juba kevadel, ehituse varajases staadiumis, sest enamus torudest jookseb vahelagedes ja tuleb paika saada enne OSBd ja kipsi. Mõnes üleminekukohas tuli ehitada toru ümber ka eraldi “kapp” või karniis, mis nõksa madalam kui muu lagi. Seda, et kogu peidetud toru- ja juhtmemajandus ikka ära mahuks, jälgib tegelikult arhitekt juba maja väga algses projekteerimise faasis.

Selleks, et saaks tehnoruumi sisustama hakata, pidi see enne loomulikult valmis olema, s.t seinad viimistletud ja plaadid maas. Viimistletud sein võrdub seekord OSB plaat ehk ei hakanud asja keeruliseks ajama ja leppisime “rustikaalsema” tulemusega. Ka plaatija leidsime erandkorras ainult sellele ruumile.

Seade ise saabus objektile koos kütteagregaatidega juuni lõpul. Meil sattus nii, et mõlemad süsteemid saime ühest kohast tellitud - Soojuskeskus sai meie jaoks väga oluliseks partneriks tegelikult juba projekteerimise faasis. Kui kütte- või ventilatsiooniprojekt valmis sai, oli väga hea kohe läbi arutada, kas kusagil võib tekkida kitsaskohti, mida projekteerijaga koostöös saaks ära lahendada. Ja kogu paigaldus oli meie jaoks väga mugav, sest firma ise koordineeris, et erinevad paigalduse etapid käiksid loogilist rada pidi. Tegelikult saime Soojuskeskuse abil ka majasisesed torutööd tehtud. Seega igati viljakas koostöö.

Lisaks asub tehnoruumis ka Systemairi köögikubu mootor, tänu millele saab köögis olema vaiksem – kubu lülitad sisse, aga mootor uriseb eemal tehnoruumis.

Mis veel teoksil? Enne suurt suve saime poole maja ümbritsevast mullapinnast siledaks ja muruseemnega kaetud. Tänu vahetustega “tööl” käinud kastjatele sai muru siiski hoolimata kuumusest idanema hakata. Tänaseks on silutud ja kergelt rohetama hakanud ka ülejäänud osa majaümbrusest. Kui teatud nurga all, pea viltu ja silmi kissitades vaadata, on tulemus täitsa ühtlane ja veatu (vahemärkus: enam polegi vahet kui roheline ja tihe murulapp on, sest enamuse sellest katab pirakas batuut.

Kodus käib hoogne pakkimistöö. “Äkki läheb vaja” kategooriasse kuuluvad asjad pluss talveriided on juba ammu kastis koha leidnud ja lattu vahepeatusele rännanud. Sama teed lähevad järjest asjad, mida igapäevaselt vaja ei lähe. Eraldi hunnik kuulub tavaarile, mis tuleb Uuskasutusse viia. Hoolimata sellest, et mul on kombeks iga kevad ja sügis riided ja muu kraam kriitilise pilguga üle vaadata ja ebavajalik ära anda, on ära-andmisele kuuluv osa ikka üllatavalt suur. Kolimise protsess lihtsalt sunnib kogu oma omandile otsa vaatama ja küsima “kas mul ikka on seda asja vaja?”.

Kolimise endaga läheb veel veidi aega. Kuigi siseviimistlus (seinade ja lagede pahteldus + krunt) sujub väga heas tempos, on hetkel piduriks vannitoa plaatimise osa. Ja trepi saab paika panna alles siis, kui seinad värvitud ja põrandakate paigas.

Enne ja pärast: veidi vähem kui paari kuuga said kipsseinad pahteldatud.