Puitmaja pööningukorrust olen alati ette kujutanud valge puitvoodriga ja igasugused alternatiivid poleks olnud lihtsalt variant. Igasugused plastikust ja MDF-ist plaadid või kips ei tundunud üldse õige lahendusena. Inspiratsioonipilt pööningust võiks olla umbes selline:

Kui õnnestub leida kuurist ja garaažist piisavas koguses vana puitlauda, siis võib-olla ka selline. Praegu käib panipaiagana kasutusel olevates kuurides, saunas ja garaažis kevadine suurpuhastus. Talve jooksul on sinna tekkinud nii palju ehitus- ja muud pahna, et ust lahti tehes ei mahtunud seal isegi enam kahte sammu astuma. Igal juhul aastakümnetetaguste laudadega kaetud sein näeb päris lahe välja ja mälu järgi peaks enam-vähem piisav kogus just sarnast vanamaterjali otsaseina jaoks leiduma.

Katusealuse jaoks oli aga vaja osta päris parajas koguses sisevoodrilauda. Kui puidu- ja ehituspoodides olid hinnad juba kõvasti üles hüpanud ning sisevoodrilauda ei õnnestunud väga alla 18€ /m2 leida, siis alustuseks surfasin internetis ja katsusin leida väikefirmasid ja saeveskeid, kelle kaudu õnnestuks ehk soodsama ruutmeetrihinna kätte saada. Ja mitte siis ka kõige õhemat ja kitsamat liistakat. Kuna katusealust vooderdatavat pinda on üle 100 ruutmeetri, sai iga euro määravaks. Ka üks ainus euro soodsamat hinda oleks tähendanud saja eurost kokkuhoidu.

Väikefirmadega telefonis juttu ajades, selgus, et paljudel on kodulehel vanad hinnad ja neid uuendada lihtsalt ei jõuta ega pole mõtetki, kuna hinnad tõusevad mitte enam nädalate, vaid suisa päevadega. Nii mõnelgi müüjal on kogused broneeritud ja voodrilaua saamiseks tulnuks end järjekorda seada. 16 eurot / m2 oli tol hetkel soodsaim, mis ma internetiavarustest leida suutsin.


Varem armastasid eestlased ehitusmaterjale käia Lätist toomas ja nalja pärast otsustasin vaadata, et mis hinnaga pakub puitu ka Eestis poe avanud lätlaste ehituspood Depo. Sinna kohale sõites selgus, et letid olid veel odavast vene puidust lookas ja õnnestus leida voodrilaud, mille ruutmeetrihind tuli vaid 8 eurot. Lisaks sai ostetud ka korralikke kolmemeetriseid roovilaudu paksusega 25 mm ja laiuksega 95 mm, et laudis liiga hapra roovi peal lainetama ei läheks. Selle jooksev meeter maksis vaid 1 euro.

Depo letid olid vahetult peale sanktsioonide kehtestamist veel soodsast laos olevast vene puidust lookas.

Nädal hiljem sama poodi külastades enam nii suurt valikut ei olnud ja ilmselt olid Siberi päritolu laojäägid otsa lõppenud ning kuna uut kaupa peale ei tule, olid need juba asendunud pisut kallima Läti ja Poola toodanguga.

Viimased Siberi päritolu laojäägid

Põrandalaua otsimisega oli sama suur peavalu ning enamasti jäävad ka kõige tavalisema kuuse- või männilaua ruutmeetrihinnad 40-50€ kanti. Kui sinna lisada veel põranda lihvimise ja õlitamisega seotud kulu, siis läheks pööningu põrand maksma vähemalt 5000 eurot. Mäletan, et veel eelmisel aastal läks esimese korruse põrandate materjalikulu (õlitatud tammeparkett ja köögis-vannitoas põrandaplaat) maksma umbes 1800 eurot ja kuusest või männist puitpõrand olnuks sel hetkel isegi soodsam kui parkett. Depos leidus ka poole soodsamat põrandalauda, aga kuna pööningukorruse näol on tegemist tööruumiga ja suvise külalistetoaga, ehk siis mitte pidevalt kasutava ruumiga, siis tundus ka paari-kolme tuhande eurone põrandainvesteering mõttetu.

Roov on tehtud ja voodrilauad ootavad seinapanekut ning põrand paigaldamist.

Kui paar aastat tagasi mõtlesin, et mis on üldse laminaatparketi point, kui korralikuma klassi laminaatparketi hinna eest sai juba osta põrandalaua, siis praegu on laminaatide ja puidu hinnavahe märkimisväärne. Isegi tammeparkett tundub männilaua kõrval soodne. Nii siis sai põrandalaua asemele leitud soodushinnaga valge parkett.

Kokkuvõtteks aga võib öelda, et puiduhinnad on seinast seina ning tänased hinnad ei pruugi enam homme kehtida. Kui ees on suurem töö, tasub kiirustada ning vaadata erinevate pakkujate hindu ja uurida laojääke. Kui piisavalt eeltööd teha, võib säästa sadu või lausa tuhandeid eurosid.