Noor disainer Oliver Kanniste rahvusvahelisel disainivõistlusel Design Lab: see on meie homne päev

Design Lab 2015 suurejooneline finaalüritus ja gala toimusid eelmisel neljapäeval Helsingis ning noori disainitegijaid oli kohale kutsutud maailma eri paigust. moodnekodu.ee käis korraldaja Electroluxi kutsel kohapeal tulevikudisaini kaemas, sest meie noor tootedisainer Oliver Kanniste esitas samuti võistlusele oma töö. Finalistide hulka ta ei jõudnud, kuid kogemusi ja põnevaid muljeid sai kuhjaga.

Teemaks olid sel aastal õnnelikud lapsed, kokku esitati konkursile üle 1500 kontseptsiooni.


15. oktoobri õhtul kuulutati pidulikul finaalüritusel Helsingis välja rahvusvahelise disainikonkursi Design Lab võitja, kelleks sel aastal valis žürii UKst pärit tudengi Jordan Lee Martini kontseptsiooni “Bloom” — kontseptsioon, mis loob silla praktilise ja digitaalse hariduse vahel. Lahendus edendab lõbusal moel õigeid harjumusi toiduvalmistamisel. Žürii esimehe ja Electroluxi disainiosakonna asepresident Lars Eriksoni sõnul on tegu esteetiliselt meeldiva kontseptsiooniga, mis baseerub reaalsetel vajadustel ja olemasolevate tehnoloogiate nutikal rakendusel; sel on mitmeid kasutusvõimalusi ning see pakub lastele inspiratsiooni, harib ja suhtleb nendega nii emotsionaalsel, digitaalsel kui ka füüsilisel tasandil. Peaauhind on pooleaastane tasustatud praktikakoht Electroluxi globaalses disainikeskuses ning 10 000 eurot.

Teise koha vääriliseks tunnistatud Leedu disainitudengi Dominykas Budinasi kontseptsioon “Airshield” on lapsekäru, mis loob puhta mikrokliima. Žürii leidis, et ideel, mis baseerub olulisel vajadusel ning kasutab saadavalolevaid tehnoloogiaid, on olemas kohene turupotentsiaal, panustades laste tervisesse ning omades potentsiaali päästa elusid. Teise koha auhind on 6000 eurot.

Kolmanda koha pälvis Lõuna-Korea tudengi Jeongbeen Seo kontseptsioon “QH” — see on õhupuhastaja ja hularõngas ühes seadmes. Žürii leidis, et tegu on ajatu disaini ja kõrge esteetilise väärtusega kontseptsiooniga, mis toob ikoonilise toote 21. sajandisse ning on ühtaegu nii inspireeriv kui ka intrigeeriv. Auhinnaks 4000 eurot.

Veebis sai valida rahvalemmiku, selle tiitli ja 2000 euro suuruse auhinnaraha võitis 3400 häälega kontseptsioon “Weaver”, mille autoriks on Larissa Trindade, tudeng Brasiiliast.

Oliver Kanniste, kes lõpetas kevadel EKA tootedisaini eriala ja lööb kaasa disainer Tõnis Vellama tiimis, pani oma mõtted disainist, finalistidest ja võistlusest kirja.

Alustab ta sellest, mida ütles finaalüritusel Electroluxi disainijuht Lars Eriksen — liigume suunas, kus disain ei ole ainult toode, vaid see on kogemus ehk disainikogemus (design experience). Finalistidele tähendab see olukorra kirjeldamist, kuhu ese on sattunud. Noorele disainitudengile tähendab see uute küsimuste esitamist ja oma ümbritseva maailma avastamist. Ei pea esimese korraga kõiki maailma probleeme ära lahendama, aga on hea, kui alustatakse kuskilt.
Oluline, et toode tekitab huvi ja küsimusi, nagu ütles žürii liige ja disainer Fredrik Magnusson.

Küsimused, mis hõljusid Oliveri peas…

Kas see tõesti teeb midagi paremaks? Kui meie eest tehakse kõik ära, siis kas me ei muutu ajapikku laisaks ja lohakaks. Teistpidi, masin suudab väga väikese ajakuluga valmistada kvaliteetsema ja keerulisema tulemuse, kui keegi teine — seda võime ju nautida.

Kui palju probleeme toode lahendab, sealhulgas tootmise mõju keskkonnale? Kas meil on üldse vaja mingi probleemi lahendamiseks toodet? Tootjal muidugi on.. Isiklikult tundsin suurt vastutust oma idee loovutamisel sellele konkursile, sest tohutu palju leiutusi ja avastusi on võetud laialt kasutusele, arvestamata ja mõtlemata tagajärgedele, eelkõige inimese ja tehnoloogia vaheline olukord. Konkurss on muidugi kontseptuaalne, piiride kompamine, kastist välja pääsemine. Oleks palju oodata tudengilt täiuslikku lõpp-produkti, mõne küsimuse lahendamine võib võtta mitukümend aastat.

Kuidas suhestub toode inimese harjumustega täna ja homme? Millist mõju avaldab inimesele ja võib-olla ka kogu tarbimisühiskonnale? Sellest soovisin ma rohkem kuulda, kuid ajalimiit esinejatele oma analüüsi ettekandmiseks aega ei andnud. Aga selle küsimusega oleks saanud parema ettekujutuse noore disaineri unistustest ja ootustest tuleviku suhtes — see on meie kõigi homne päev.

Paratamatult on nii, et prototüüp ja idee tootest peegeldab selle ümbritsevat maailma. Tarbija otsustab, millises maailmas ta elada tahab. Kui aga nende maailmade loojad on disainer, arhitekt ja ärimees, siis on viimastel suur vastutus ja neil parem olgu südametunnistusel ausad kavatsused. Seda püüdsin ma finalistides näha ja küllap tegi seda ka žürii.

Oliver kuuest finalistist

Esimene koht: Bloom

Lugu tema perekonnas tekkinud probleemist oli talle inspiratiooniks. Kõik-ühes-aparaat, mis kasvatab toidu, küpsetab valmis ja peseb pärast nõud ka ära aurutamise teel — meil jääb üle ainult tegeleda maitsva tegevusega. Olemasolev tehnoloogia võimaldab seda ja kontseptsioon ühtib täpselt Electroluxi tegevusalaga.
Tegemist on tõesti esikoha väärilise ideega. Vorm ja materjalid väljendavad, et kõik protsessid selles aparaadis toimuvad justkui võluväel ja läbi klaasi saab seda jälgida (kaob robustne masinlikkus, mis rikub toidu maitset). Voolavatest vormidest on juba ammu unistatud, kuid seekord pole asi mitte ainult vormis, vaid mängib ilmselt rolli ka toidu ühtlasel valmimisel. Kaval selle toote puhul on jagunemine sektoriteks ja “keskajuks”, sest köögis on alati tähtis hügieen — iga osa saab kraanikausis eraldi pesta või näiteks välja vahetada. Kindlasti on Bloomiga valmistatud toit tervislik ja miks mitte ka maitsev. Kasutamine on piisavalt lihtne, et sellega tuleb ka laps toime — mis on üks tähtsaim asjaolu (keskenduti ju laste tulevikule). Laseb lastel iseseisvalt toime tulla, kui nad üksi kodus on.

Teine koht: Air Shield

Autor keskendus julgelt väga tõsisele probleemile. Paljud inimesed ei oska ilmselt ette kujutada, aga numbrid näitavad, kui saastatud on mõnes linna õhk ja ometigi on tohutu hulk inimesi sunnitud seal elama. Tegemist on jälle potentsiaalse tootega, sest tehnoloogia on olemas ja ka kindlad tarbijad. Lapsevanker, kus laps asub kapslis, eraldatud linna saastatud õhust. Võib-olla oleks kõigil linnaelanikel seda kapslit tarvis. See on hea näide tootest, mis peegeldab vaatajale maailma ja peaks tekitama rida küsimusi globaalsel tasandil: miks on maailmas koht, kus ma olen sunnitud lapse nii kohutava asja sisse panema? Mis põhjustab seda? Kas mina ka põhjustan? Vormilise lahenduse poolest kukub see käru ümber ja nõuab liiga palju materjaliressursse. Jahutus, soojendus ja ventilatsioonisüsteem peaks olema tipptasemel. Kokkuvõttes on idee on väga hea, aga kui ainult vähesed suudavad seda soetada ning ei päästa see siiski kedagi. Lisab oma protsendikese õhu saastatusse.

Kolmas koht: õhku puhastav hularõngas

Sellise asja peale on tõesti raske tulla ja see teebki idee vahvaks. Õhupuhastaja, mängu-treeningvahend ja hologramm-ruumikujundusobjekt — see kõik ühe rõnga näol. Ma tahaksin seda mänguasja, kui ma oleksin laps ja mu vanemad ostaksid selle mulle mu tervise huvides. Tore on see, et rõngas ei puhasta õhku ainult keerutades, vaid ka seina ääres seistes. Aga tekib siiski küsimus, kas ma tunnen sellisest asjast puudust — ei tunne. See toode on fantaasia vili, ekstaasihoo tulemusena sündinud teos. Värskusega saavutatud poodiumikoht — vahest võiks seda rohkem juhtuda, see on ju innovaatia.

Tuleviku klassiruum

Siinkohal on tegu rohkem kestaga, mille sees on mõned tavalised asjad. Ma ei näe, et see kuidagi kedagi targemaks teeks. Tuleviku klassiruum ei saa olla ühe laua ümber, nagu inimese haridus ei saa olla ekraani taga. Eelduseks nutika toiduvalmistamise lauale on maailm, kus elusloodus on välja surnud, sest siis oleks vaja kunstlikult toorainet kasvatada ja tõsist vaeva näha nälja kustutamiseks. Taaskord, mõnes suurlinnas võib see kupatus siiski vajalik olla, aga ma loodan, et olukord laheneb ilma selle kontseptsioonita.

Voris — riiete eest hoolitseja

Naljakas väike robot, kes jõlgub lapse sabas ja kommenteerib riietust. Jagab konsultatsiooni, millal tuleks riided pesumasinasse viia või kas augulise sokiga kõlbab ikka lasteaeda minna. Väga siiras toode lapsevanematele, kellel pole aega oma lapsega tegeleda — jällegi kahju ette kujutada sellist tulevikku. Algul tore ja naljakas, aga kas tagantjärgi sama? Sisetunne ütleb, et tegemist on tilu-liluga, aga finaali see jõudis ja selle taga on midagi väga tähtsat — töö ja vaev, hunnik visandeid, tunde arutlusi, palju fantaasiat, mis kõik moodustub kokku kogemuseks. See konkurss on tegelikult ju selle eesmärgiga, avada noori disainereid maailmale ja seekaudu ka iseendale.

Plato ehk abiline lapse eest hoolitsemiseks

Väikene robot, kes on alati lapse juures, annab vanematele märku muutustest ja aitab tuvastada probleeme. Kusjuures vormi lihtsuse järgi ei oskaks arvatagi, et tegemist nii targa seadmega. Veidi kõhedusttekitav. Disainerit inspireerisid algkujundid ja mustrid, aga leian, et need ei klapi toote disainikogemusega. Ootaksin midagi leebet ja sõbralikku. Ma tahaksin loota, et tulevikus usaldab inimene end siiski rohkem lapse eest hoolitsema ega pea roboti peale raha raiskama.

---
Electrolux Design Lab kutsub igal aastal disainitudengeid üle kogu maailma esitama konkursile oma tulevikukodu idee. Design Lab toetab Electroluxi eesmärki olla kodumasinate arengu ja innovatsiooni lipulaevaks — konkurss on uute ideede ja inspiratsiooni kasvulavaks ning pakub võimalust jõuda parima uue talendini. Sealjuures on oluline märkida, et pooled võitjatest on jätkanud tööd Electroluxi disainikeskuses ka peale praktikaperioodi lõppu.

Huvi korral vaata pilte finaalüritusest SIIT.