Uue tulumaksuseaduse ohud on hakanud kinnisvaraturul realiseeruma
Käesoleva aasta algusest on eraisikutel igakuine maksuvaba tulu piirmäär 500 eurot, moodustades aasta baasil kokku 6000 eurot. Kui isik müüb vahepeal kinnisvara või teenib muudel viisidel lisatulu, võetakse suurenenud sissetulek arvesse ka maksuvaba tulu kujunemisel.
Viimane on aga tinginud olukorra, kus juba ammu aega tagasi soetatud kinnisvara turuväärtus on tänaseks vägagi tugevalt kasvanud ning selle müümisel ei soovita kogu teenitavat tulu ametlikult näidata. Eriti tugevalt mõjutab uus maksuseadus just madalamapalgalisi kodanikke, kelle sissetulek võib kinnisvara kasumlikul müügil ajutiselt hüppeliselt kasvada, kuid tema tegelik palgatulu muutub seetõttu maksuvaba tulu vähenemise või koguni palgatulult kadumise tõttu väiksemaks. 2019. aasta võib mitmetele 2018. aastal kinnisvara müünud inimestele kaasa tuua kurva üllatuse, et mitte tulumaksu ei kanta neile palgatulult tagasi vaid riigile peab tulumaksu hakkama hoopis kõvasti juurde maksma.
Nutikamad kinnisvaraomanikud on asunud oma varale ostjat leides pakkuma, et osa müügihinnast arveldatakse sularahas, pakkudes tihti sealjuures näiteks osalist hinnaalandust. Sarnane trend ei ole siiski midagi uut, seda on harrastatud ennekõike Eesti väiksemates piirkondades juba kinnisvaraturu toimimise algusaegadest saati. Uue tulumaksuseaduse jõustumise tõttu on aga inimeste tähelepanu oma maksuvaba tulu muutumise osas kasvanud, mida on ennekõike soodustanud vastavateemaline laiapõhjaline meediakajastus.
Teenitud tulu varjamisel unustatakse tihti aga ära mitmed olulised asjaolud. Vähem on küll esinenud olukordi, kus ostu-müügitehing sõlmitakse kuid sularahas arveldamist vajanud osa keeldub ostja hiljem maksmast. Veidi enam on aga ennekõike üksikelamute puhul esinenud olukordi, kus hiljem selgub ostetud varaga seoses mõni varjatud puudus, milleks vanemate elamute osas on tihti näiteks kahjustunud konstruktsioonid. Vastaval korral on ostjal võimalus kolme aasta jooksul endiselt omanikult nõuda puuduste kõrvaldamiseks näiteks kahjude likvideerimist, tehtud kulutuste hüvitamist või hinnaalandust, kuid hind võis fiktiivse müüginumbri tõttu olla ametlikult juba niigi võrdlemisi madal. Harvemad võiksid olla juba juhud, kus tehingust taganetakse, kuid seda muidugi ainult ametlikult kokku lepitud müügihinna osas.
Teisalt tihti ei teata, et enda elukoha müük on iga kahe aasta tagant tulumaksuvaba. Näiteks, kui isik müüb oma elukoha tänavu märtsis ja ta ei ole viimase kahe aasta jooksul ühtegi oma elukohta maksuvabalt müünud, siis tulumaksukohustust vara müümisel ei rakendu. Sageli arvatakse, et tegemist peab olema n-ö igapäevase elukohaga, kuid sealjuures ei ole kusagil konkreetselt sätestatud, et kui kaua peab üks isik olema oma elukohas enne müüki kas alaliselt või peamiselt elanud. Kui müüdavat eluruumi on osaliselt kasutatud ka muul otstarbel, näiteks väljaüürimiseks, siis rakendatakse maksuvabastust proportsionaalselt elukohana ja muul otstarbel kasutatavate ruumide pindala suhtele.
Sularahaga arveldades unustatakse või ei taheta tihti tunnistada aga asjaolu, et tehtud tehingu üksikasju teavad lisaks müüjale, ostjale ja notarile veel tagantjärgi väga paljud isikud. Tehtud tehingute andmed on nii müügihinna kui muude asjaolude osas hiljem kättesaadavad näiteks nii kinnisvarabüroodele, pankadele kui ka muidugi maksu- ja tolliametlile. Kinnisvarade müügikuulutused on hiljem peale nende kustutamist endiselt kättesaadavad, olenemata sellest, et nad ei ole enam portaalis nähtavad. Suur erinevus pakkumishinna ja tegeliku müügihinna vahel on esimene võimalik märk sellest, et müügihind ei vasta tegelikkusele. Turuhinnast arusaadavalt madalama hinnaga tehtud tehinguid ei saa kinnisvara hindajad hindamiste läbiviimiseks kasutada, mille kõrval aga maksupettuste osakaalu kasvu tajumine järjest kasvab.
Allikas: Mihkel Eliste, Arco Vara kutseline hindaja ja analüütik
LOE LISAKS:
