Tuhast tõusnud — romantilise Keila-Joa lossi uus hiilgeaegMaakodu artikkel täismahus

 (7)
Foto: Birgit Püve

Auväärse ajalooga, Vene tsaaririigi koorekihti näinud Keila-Joa mõis seisis ligi paarkümmend aastat tühjana. Kolm ja pool aastat tagasi tegid mõisa praegused omanikud Andrei Dvorjaninov ja Marje Luhalaid hullumeelse otsuse — taastada lagunev loss.

Aastakümneid tühjana seisnud Keila-Joa lossi nukrat ilmet elavdasid pisut Eesti draamateatri lavastused “Aristokraadid” ja “Pikk päevatee kaob öösse”. Vahepeal oli lootust, et sellest saab Eesti Vabariigi presidendi residents, ent see plaan hääbus eos.

Suve saabudes alaneb vesi ja kose kohin vaibub tasapisi.

Foto: Birgit Püve

Kui praegused omanikud Andrei Dvorjaninov ja Marje Luhalaid naabrusesse Meremõisa suvekodu soetasid, jäi lagunev loss neile järjest enam silma.

“Meie iiri setter Donna, kes palju joosta tahtis, tõi ühtelugu siia. Ja järjest enam tabasin end mõttelt, et selle asja võiks teha nii ja tolle naa. Kuni abikaasaga selle hullumeelse otsuse vastu võtsime,” räägib Andrei Dvorjaninov.

Fassaadil on kaks teravnurkse katusega sissepääsu.

Foto: Birgit Püve

Väravamajakese ja lossi vahelisele haljasalale tuleb Venuse skulptuur, nagu see oli kunagi.

Foto: Birgit Püve


Kolm ja pool aastat tagasi alustatud töö pole mõistagi veel lõpusirgel. Sõidutee kõrvale paekivist hoonetesse on kavandatud trahter ja konverentsikeskus, tallid tosinale hobusele. Pooleli on külalistemaja ja viimistlemisel lossi teise korruse sviidid. Ning muidugi seisab ees üüratu töö pargis, oli ju see Inglise stiilis park omal ajal Lääne-Euroopa suursugusemaid. Kindel kava on taastada parki puude istutamise traditsioon. Andrei teab juba, kellel nad paluvad esimesena siia oma puu istutada, aga soovib seda senini saladuses hoida.

Külalistemaja, kus vürst Volkonski veetis oma viimased eluaastad.

Foto: Birgit Püve


Häid ehitajaid otsides jõuti hoopis otsusele teha oma firma. “Soovijaid jätkus. Proovikiviks sai ehitusprahi väljakandmine soklikorruselt, mida süvendati 2,8 meetrit ja kus nüüd asub muuseum,” meenutab töödejuhataja Ants Keel. “Esimene mees loobus kümne minutiga. Kes kaks nädalat mahvile vastu pidasid, need võeti tööle. Palgal on nüüd paarkümmend meest, kes suudavad latti väga kõrgel hoida.”

Lõvid kodus tagasi

Paekivist neogooti stiilis lossil on kaks teravnurkse katusega sissepääsu. Katustel on kenad pitsilised äärised. Fassaadil Benckendorffide vapid. Need on valmistatud Itaaliast toodud plastikkriidist, mis on kipsist hulga tugevam.

Foto: Birgit Püve


Tagaküljel on lai trepp, millel seisab kaks vähemalt 260 aastat vana valgest marmorist lõvi. Lõvid jäid kadunuks aastaid tagasi, kuni ilmusid välja ühes Paldiski suvilakooperatiivis. Naaber oli neid märganud ja kandis miilitsale kahtlasest leiust ette. Seepeale koliti lõvid Tallinna miilitsajaoskonda, kus need vedelesid niikaua, kuni oli vaja ruumi mootorratastele. Muinsuskaitse oli nõus kujud tagasi andma alles siis, kui loss taastatud. Nüüd siis valvavadki lõvid parki ja vaatavad kaugusse.

Lääneküljele jääb väike malmist rõdu, mis kinoputka ehituse käigus oli mulla alla mattunud. See on oma kohal tagasi. Ka lossi mõlemas otsas asuva kahe suure rõdu pitsilisi malmist piirdeid õnnestus tükkhaaval leida, osa tuli siiski uuendada. Kaheksakandilise torni katus oli läbi mädanenud, sakkidest selle ülaääres polnud midagi järel.


Väljast suursugune loss on tegelikult seest üsna väike: ehitati see ikkagi esmalt oma pere vajadusteks. Lossis polnud isegi kööki, see asus veidi eemal eraldi majas.

Lossis avanevad imelised vaated. Läbi väikese esiku jõuab vaasituppa, mis sai omal ajal nime Nikolai I kingitud vaasi järgi. Hämmastab kipsdetailide rohkus, neid ei jõua kokku lugedagi. Stukkdetailide vormid valmistati Peterburi kunstiakadeemias, aga valati kipsist kohapeal. Sambaruumi kaheksast sambast leiti mõned betoonmüüri seest.

Foto: Birgit Püve

Uute sammaste ülaosas on taas ka krahvi vapid.

Foto: Birgit Püve

Kaks suuremat ruumi — söögisaal ja kaminaruum — asuvad lossi keskosas. Söögisaali tuleb restoran, suupistelaua väikestele seltskondadele saab siia katta juba praegu.

Foto: Birgit Püve

Kaminatoas korraldatakse kontserte ja seminare.

Foto: Birgit Püve

Veinitoa valmimise puhuks kinkis peretuttav Charles Maurice Spencer kaks vapiga veinivaati.

Aknad ja uhked nikerdustega tammepuidust uksed on omamaiste meistrite töö, valmistatud Kohilas asuvas puidufirmas Salava.

Foto: Birgit Püve

Suurte tubade taga on krahvi väike kabinet, kus seisab ka New Yorgi kunstniku Yuri Gorbachevi maal “Maapealne paradiis”. See maal valmis kunstnikul enne Keila-Joal käiku raamatutest leitud kirjelduste järgi.

Foto: Birgit Püve

Ameerikast tagasi tulles avasid Andrei ja Marje Luxori mööblisalongi. Loss ongi sisustatud nende firma mööbliga. Luxori mööblisalong toob Eestisse Inglise klassikalist mööblit. Mööbli tootja on Theodore Alexander, tema mööbliga on sisustatud ka Spencerite Altrope’i loss Inglismaal.

Teisele korrusele veel asja pole, sinna tuleb viis sviiti. Neist kahe ees on suur katusega rõdu. Sviidid on nimelised. Torni kõrvale jääb näiteks Benckendorffi sviit, selle rõdult võib kuulata kose kohinat. Aga hingematvalt ilusad vaated avanevad ka teistest sviitidest.

Kellaviietee ja hümnimuuseum

Revalit XIX sajandil külastanud turist tegi lisaks linnaga tutvumisele ka väljasõidu Keila-Joale. “Meiegi tahame selleni jõuda, et siia tullakse nautima ilusat loodust, saama kunsti- ja muusikaelamusi,” räägib Andrei Dvorjaninov.

Nii kamina- kui ka söögisaali seinad on täis maale. Külastajad saavad siin muu hulgas tutvuda väljapanekuga Venemaa Riikliku Ermitaaži sõjagalerii portreede kollektsioonist. Autor on inglise portreekunstnik George Dawe (1781 ̶ 1829).

Tammepuust treppi pidi pääseb soklikorrusele riigihümnide ja mõisa ajaloo muuseumi. Ruumi keskel on viiulimängule keskendunud Aleksei Lvovi väga ehe vahakuju. Virtuaalselt maailmakaardilt leiab kõik riigid ja nupule vajutades saab kuulata nende hümni. See on Andrei enda leiutis, nii nagu ta on kavandanud kogu muuseumi ekspositsiooni.

Seinad on täis ajaloolisi pilte, siit leiab põhjalikku teavet nii arhitekti kui mõisa omanike kohta. Neid uurides võib asjahuviline veeta tunde. Aga kes tahab kohe ja korraga kõik selgeks saada, tellib giidi.

Esimene ruum on kunstinäituste päralt, need vahetuvad sageli. Lossi avamise ajal möödunud aastal olid väljas Yuri Gorbachevi tööd. Hiljaaegu aga lõppes Peterburi kunstniku Marina Printseva taieste näitus.

Ka muusikahuvilistel on järjest enam põhjust Keila-Joale sõita, tänavu algasid kontserdid juba varakevadel. Juunikuus aga sai vastsel vabaõhulaval kuulata suvemuusika kontserti “Helisev loss”, kus Moskva muusikud tõid kuulajateni svingikuningas Benny Goodmani loomingu paremiku.

Sellel kevadel avati uudne pühapäevane muusikasalong, kus võib nautida head teed ja kuulata muusikat. Kellaviieteele saab tulla 23. augustini. Loomulikult kuulub õdusasse õhtusse ka lossi ja muuseumiga tutvumine. Ja miks mitte teha lõpetuseks lossi ümbruses mõnus jalutuskäik. Akadeemik ja geoloogiadoktor Anto Raukas, kes mitut puhku Keila-Joal käinud, kinnitab, et koht on eriti hea energiaga.

Andrei Lvovi vahakuju muuseumis. Kõrval virtuaalne kaart, kust saab kuulamiseks hümne valida.

Foto: Birgit Püve


Andrei Dvorjaninov: Tahame selleni jõuda, et siia tullakse nautima ilusat loodust, saama kunsti- ja muusikaelamusi.

Hiilgus ja allakäik
Enne kui töödega alustada sai, tuli omanikel tublisti eeltööd teha. Andrei käis Peterburi arhiivides ja luges virnade viisi raamatuid. Abikaasa Marjel aga oli huvi sisekujunduse vastu, mida ta Ameerikas elades õppis.

Mõisal on pikk ja rikas ajalugu. Keskajal oli siin vesiveski, hilisem tagasihoidliku häärberiga mõis käis käest kätte. Benckendorffidele läks mõis 1827. aastal ja sellega algas uus ajajärk. Alexander Benckendorff hankis tsaarikassast raha ja tellis Peterburi arhitektilt Andrei (Hans) Stackenschneiderilt projekti.

Suurejoonelisest avamispeost võttis osa ka Benckendorffi lähedane sõber tsaar Nikolai I. Piduliste seas oli helilooja ja viiuldajana tuntud Nikolai I tiibadjutant Aleksei Lvov. Teedeinseneriks õppinud Lvov kavandas ühe üle jõe viivatest sildadest, mida kutsuti kiigesillaks. Soolaleivapeol kandnud ta aga ette omaloodud pala “Jumal, keisrit kaitse sa”, millest hiljem sai tsaaririigi hümn. Lossi külastas palju kuulsaid muusikuid ja kunstnikke. Alexander Benckendorff oli suur kunstihuviline, ta oli ka Peterburi kunstiakadeemia aupresident.

Pärast Alexander von Benckendorffi surma said mõisa abielusidemete teel Volkonskid, sellegi suguvõsa liikmed olid kõrge positsiooniga.

Mõisa allakäik algas 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga, kui siin seadis end sisse üks taganenud Riia jalaväepolkudest. Lõhuti, rüüstati ja varastati. Ka kaotas vürst oma Moskva majad ja mõisad Venemaal, raha pangas. Eesti Vabariik jättis mõisa riigistamise järel vürst Grigori Volkonskile vaid 50 ha maad ja kõrvalhoone. Grigori Volkonski surma järel 1940. aastal läks mõis pea 50 aastaks punaarmee valdusse. Lossi allakäik jätkus: lõhuti maha osa vaheseinu ja väike rõdu, ühe hoone otsa ehitati kinoputka. Viimati olid aknad laudadega kinni löödud. Alustada tuli peaaegu tühjalt kohalt.

Renoveerimisel tulid appi ajaloolised gravüürid, oli ju Stackenschneider Peterburi kuulsamaid arhitekte. Nikolai I-le hakkas Keila-Joa lossi sisekujundus nii meeldima, et tellis samas stiilis interjööri ka oma kotedžisse ehk suvemajja Peterhoffi. Selle gravüüride põhjal tehtigi laekaunistused, kolme ruumi kohta leidusid koguni Tretjakovi galeriis eskiisid.

Väravamajast, mida kaunistab Benckendorffide vapp, olid püsti vaid müürid. Seegi õnnestus taastada vana gravüüri järgi. Lossi ette muruplatsi keskele saab tulevikus koha Venuse kuju. Itaalia kuulsast valgest marmorist Antonio Canova loodud Venus langes 1917. aastal vandaalide ohvriks.

Peeter Volkonski: Tunnen Keila-Joal ainult rõõmu
2000. aasta suvel läks täissaalidele Eesti Draamateatri etendus “Aristokraadid”, kus osales ka Volkonskite suguvõssa kuuluv tuntud muusik, näitleja ja lavastaja Peeter Volkonski.
“Selleks ajaks oli punaarmee jõudnud lossi põhjalikult lagastada. Pilt oli väga masendav. See, mida silm seal praegu näeb, on sulaselge rõõm.

Sain Andrei Dvorjaninoviga tuttavaks üsna varsti pärast seda, kui tema koos abikaasaga ostis ära lagunenud lossi. Sestsaadik oleme tihedalt suhelnud ja koostööd teinud. Olen vaimustatud Andrei pühendumisest. Kui palju on ta lugenud, arhiivides käinud ja uurinud! Suurepärane on see, et loss sai kiiresti korda, veel suurepärasem aga see, et kõik on tehtud õigesti, ajalugu järgides.
Mullu sügisel hakati muusikahuvilistele korraldama gurmeekontserte. Lavastaja Neeme Kuningas valis kontsertide teljeks Vivaldi “Neli aastaaega”. Mina lugesin seal vahetekste, sidudes niiviisi kogu kava ühtseks tervikuks.

Tore on see, et loss on külastajaile avatud ja et seal on palju muusikat. Ka mina käin kohal sageli. Kui vaja, aitan mõnel kontserdil kaasa. Aga tihtipeale astun lihtsalt niisama läbi. Mullu, kui sain 60aastaseks, tegi Andrei ettepaneku, et tähistaksin oma juubelit Keila-Joa lossis. Nii läkski, ning pidu oli muidugi meeldejääv.”

Foto: Birgit Püve
Maakodu


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODNE KODU viimased uudised