1. Tolmulest

Tolmu leidub igas kodus — mõnes rohkem, teises vähem. Kus on tolm, seal peidab end mõnikord ka tolmulest, mis tekitab paljudele inimestele allergiaid. Tolmulest võib põhjustada nohu, ninakinnisust, aevastamist, hingamisraskusi ning isegi silmapõletikku. Tolmulestad on välimuselt ämblikusarnased olendid, kes on kõigest 0,2–0,4 mm pikkused. Nad on praktiliselt läbipaistvad, seega paljale silmale nähtamatud. Kõige rohkem võib neid leida voodist, sest nad söövad inimese nahalt eraldunud kettusid. Ka toituvad nad bioloogilistest jäätmetest, näiteks hallitusseentest, bakteritest, toidujääkidest, õietolmust jne. Enamasti elutsevad nad just pehme mööbli sees ning sisustustekstiilides nagu vaibad, kardinad jms. Tolmulestade jaoks on ideaalne elu temperatuuril 20–25° ja rohkem kui 50% õhuniiskuse juures. Tavaliselt kodumajapidamiste elukeskkond neile seda kõike pakubki. Ainuüksi madratsi sees võib end mõnusalt tunda sadu tuhandeid tolmulesti.

Foto: Flickr.com, Gabriel Andrés Trujillo Escobedo


Tolmulestade hävitamiseks on mitu head relva — hea abimees on kuumus (vähemalt 60 kraadi ja 1 tund), päikesekiirgus (3 tundi), abi saab ka käredast pakasest — näiteks võib külma ja kuiva ilmaga viia umbes ööpäevaks viia tekid-madratsid õue. Seejärel tuleb tekstiilid tolmulesta jäänustest puhastada. Et lestade paljunemist pidurdada, peaks kodus olema hea ventilatsioon ja õhuniiskus ruumides alla 45%. Asju, mis koguvad tolmu väga kergesti, nt raamatud, riided ja mänguasjad, võiks hoida kinnises kapis. Tekstiilpindasid, mida kodust eemaldada ei saa, peaks töötlema regulaarselt kuuma auruga. Paar korda aastas võiks teha pehmele mööblile keemilist puhastust.

Liigu noolekesega edasi järgmisele lehele.

Jahuleedikut kutsutakse kõnepruugiks ja jahukoiks või köögikoiks ning tüütu putuka eest ei ole kaitstud mitte ükski kodu. Kutsumata külalise võib koju tuua poest ostetud kuivainetega, sest jahuleedik pesitseb enamasti veskites ja leivatehastes, kust ta ka poekauba sisse satub. Tõugud eelistavad nisujahu, kuid neid esineb ka teistes jahu- ja pagaritoodetes, mõnikord ka maitseainete või kuivatatud puuviljade pakendites. Tõuk eritab ämblikuvõrku meenutavat kiudu, mis põhjustab jahu paakumise. Hall paakunud mass sisaldab rohkesti tõukude väljaheiteosakesi ning selles massis tõugud ka nukkuvad. Kui märkad oma köögis toimetamas jahuleedikut, tuleb kõik kuivained ja jahud halastamatult minema visata ja kapid äädikalahusega üle pesta.

Foto: Flickr.com / gailhampshire


Lisaks kõige tuntumale kahjurile — riidekoile, võib ühes tavalises majapidamises leiduda veel kasukakoi, vildikoi, vaibakoi, harilik nahanäkk, täpiline nahanäkk ja veel terve rida väikseid tüütuid olevusi, kes oma elutegevuse käigus tekstiile, lõngu, nahka, puitu ja paberit õgivad. Et koid sinu lemmikriietega maiustada ei saaks, on ka profülaktika mõttes kasulik neid käredate temperatuuridega ehmatada (vähemalt -18 kraadi). Järsk külmutamine teeb lõpu enamusele tekstiilikahjuritele. Oluline on, et temperatuuri muutus oleks järsk. Järk-järgulise temperatuuri alanemisega suudavad kahjurputukad kohaneda ning võivad üle elada väga madalaid temperatuure.

Foto: Flickr.com, Patrick Clement


Samuti teeb koidele lõpu kõrge kuumus, mis toimib oluliselt kiiremini. Koid hukkuvad +40 kraadi juures juba 4 tunniga. Kasu on ka tekstiilide tuulutamisest — koimunad on tekstiilile kinnitunud üsna nõrgalt ning kukuvad tuulutamise käigus maha.Vängelõhnalistest taimedest (koirohi, lavendel, eukalüpt, sookail, soolikarohi jm) on abi koide peletamisel, kuid kui koiliblikas on munad juba munenud, pole lõhnadest enam mingit abi. Vastseid lõhnad ei häiri.

Koidega võitlemisest tunduvalt lihtsam on tülikaid tegelasi vältida. Kõrge riskiga kohtadeks on kolikambrid, pööningud, voodialused ja harva kasutatavad seina- või riidekapid. Mustad ja võidunud rõivad meeldivad koidele eriti, mistõttu puhastage rõivad alati enne nende hoiulepanekut. Imege regulaarselt tolmu ka varjatud kohtadest, näiteks mööbli alt, et kõrvaldada koimunad enne nende koorumist. See on eriti oluline juhul, kui varem on koisid esinenud või kui olete märganud nende leviku laienemist.

Voodilutikad on muutumas oluliseks probleemiks mitte ainult meil, vaid kogu maailmas, ja see on suuresti seotud välismaiste äri- ja puhkusereiside kasvuga. Voodilutikad pääsevad ruumidesse tavaliselt koos riiete või mööbliga. Levinuimaks lutikate edasikandumise kohaks on hotellid. Voodilutikad või nende munad võivad sattuda riietele või kohvritesse, millega need seejärel kodudesse viiakse.

Foto: freestockphotos.biz / Janice Haney Carr, Public Health Image Library

Täiskasvanud voodilutikad on 5 mm pikkused. Enne söömist on nad lameda ovaalse kujuga ning helepruunid, kuid pärast söömist muutuvad ümaramaks ja tumedamaks. Nad ilmuvad välja öösiti ja neid meelitab ligi meie kehasoojus ja hingeõhus leiduv süsihappegaas. Tavaliselt pesitsevad lutikad magamistubades, kuid päeval peituvad pragudes ja lõhedes. Lutikate levinuimad peidukohad on madratsiõmblused, voodiraami praod, voodi ümber oleva mööbli tagune (eriti voodi peapoolses osas) või põrandaliistud. Pikaajalise esinemise näitajaks on lutika väljaheidete poolt tekitatud tumedad või mustad plekid madratsil. Lutikaid on hammustuste järgi raske tuvastada, kuna meie kehad reageerivad neile väga erinevalt.

Lutikas on ebameeldiv kahjur, kellest on raske vabaneda. Kõrgetasemeline hügieen, hoolikas koristamine ja koduste putukatõrjevahendite kasutamine aitab lutikate arvu kontrolli all hoida, kuid nendest täielikuks vabanemiseks on tarvis professionaalseid tõrjemeetmeid.

Soomukad vädivad päevavalgust ning päevasel ajal peidavad nad end kõikvõimalikes praokestes ja tühimikes. Kuigi esmasel kohtumisel jätavad ta endast kohmaka ja ujeda mulje, on nad siiski üsna väledad tegelased. Majasoomukas on kuni 20 mm pikkune, natuke lameda keha ja hõbedaste “soomustega” putukas. Iseloomulik tunnus on paar pikki tundlaid keha eesotsas ning kolm karvast jätket tagakehal. Üheski arengujärgus tal tiibu ei ole. Kodusoomukas on majasoomukast suurem ning tema värvus on pruunikas. Eluviiside poolest on nad aga üsnagi sarnased, kuigi kodusoomukas vajab kuivemat ning veelgi soojemat elupaika. Seetõttu ei ole ta Eestis nii levinud kui majasoomukas, kuigi aeg-ajalt on teda meilgi leitud. Tõenäoliselt neil kordadel on ta meile sisse toodud.

Soomukad toituvad suhkrutest ja süsivesikutest. Kuna neid aineid sisaldub paljudes toiduainetes, ei pruugi ka need majasoomukast puutumata jääda. Lisaks võivad nad maiustada puidu, fotode, lina, puuvilla, siidi ning isegi paberiga, sest tema organismis on tselluloosi lagundav seedeensüüm. Nii piisabki talle vaid paberi olemasolust, et hing sees hoida. Kui näiteks tapeet on seinale kleebitud jahukliistriga, ei jäta majasoomukad võimalust kasutamata ning käivad ikka toanurkades maiustamas. Paber näritakse hõredaks ning allesjäänud tapeedi määrivad ära nende kollakad väljaheited.

Foto: Flickr.com / Chris


Suurt kahju need putukad ei tee, kuid kes armastavad enda ümber puhtust ja korda, siis neile teadmiseks, et vastsete kestad saastavad toitu ja võivad sissehingamisel põhjustada allergiat. Samuti määrivad putukate väljaheited kohti, kus nad tegutsenud on. Ohtlikuks võib osutuda selle pisikese putuka tegutsemine neis paigus, kus hoitakse vanu dokumente, muuseumieksponaate jms. Kuna majasoomukas vajab elutegevuseks kõrget õhuniiskust, siis üks tõrjemeetod on õhuniiskuse vähendamine, samuti ei mõju madal temperatuur neile hästi.

Tähtis on hoida puhtust ning toidupalukesi ei tohiks vedelema jätta. Samuti tuleks puhastada igasugused praod ja augud, et putukad ei saaks end väga hästi sisse seada. Vajadusel võib kasutada spetsiaalseid pulbreid kohtmürkidena. Neis peaks sisalduma toimeaine permetriin ning otsida võib neid aianduskauplustest või küsida firmadest, kes tegelevad kahjuritõrjega.

Allikad: Maakodu, hariduskeskus.ee, puhastusteenus.eu, rentokil.ee

LOE LISAKS: