Korternäituseid on saatnud ootamatult suur publikumenu, eelmisel aastal toimus erinevates kodudes kokku kümme näitust, mida külastas rohkem kui 4000 huvilist. Selle aasta esimesel korternäitusel muutus Voronja galeriiks teadlastepaari Eskode kodu Tammelinnas — Tõnu muugib lahti genoomisaladusi ja Kaija komponeerib nupukaid materjale.

Seekordne näitus kunstnik Markus Kasemaalt esindabki kahepoolset sünergiat: kui kunstnik otsib innovaatilist mõttelaadi teadlaste ja iduettevõtjate ringkondadest, siis teadlased ammutavad loovust kunstist. “Kunst ja teadus paistavad olevat teineteisest valgusaastate kaugusel, aga tegelikult oleme me ühed loojad kõik. Kuna meile endile meeldib kunst väga, tahtsime seda huvi ka oma sõpradega jagada. Lisaks on tore kohtuda inimestega teistelt elualadelt, sest just erinevate valdkondade piirpinnalt sünnivad tihti uudsed ideed ning innovatsioon,” kommenteeris teadlaste duo avatud kodunäitust. Kuidas aga selgitavad uudset kodunäituste formaati ettevõtlikud galeristid ise?

Kuidas tekkis idee teha näituseid ühe konkreetse galeriipinna asemel hoopis inimeste kodudes?

Voronja galerii statsionaarne näitusepind asub Peipsi ääres, vana kalurimaja paadikuuris. Tegu on meie suvekoduga, kus läbi suve ise elame ja muuhulgas oleme kolm suve järjest avanud galerii, seega kõik need tuhanded kunstihuvilised, kes külastavad meie galeriid, tulevad ühtlasi meile külla. Voronjas kogesime, et ebatraditsioonilisel näitusepinnal on inimesed vastuvõtlikumad ja tundlikumad ning ühtäkki ei tundugi kunst olevat midagi sellist, millest aru ei saada, vaid elu-olu keskel muutuvad teosed elu osaks ja nõnda ka kergemini mõistetavaks. Meie oma kogemuse põhjal julgeme küll väita, et mitte rahvas pole kunstist võõrdunud, vaid galeriid on rahvast võõrdunud.

Korternäituste idee tekkis eelmise aasta jaanuaris, kui Tartus suleti Y-galerii. Kunstnikel nappis näitusepindasid juba enne sedagi ja galeristidena otustasime, et meil on lausa moraalne kohustus olukorrale lahendus leida. Teadsime, et meie tugevus on näituseid korraldada koduses õhkkonnas ja nii sündisid esimesed korternäitused, mis osutusid nõnda populaarseks, et jõudsime eelmisel aastal avada lausa kümme korternäitust ja sel aastal jätkame.

Kui kergesti tulevad koduomanikud ideega kergesti kaasa ja on valmis oma elamise ajutiselt avalikuks ruumiks muutma?

Esialgu oli meie portfoolios kolm kodu, mille omanikke eelnevalt tundsime. Mõtlesime, et kui teeme neis näitused ära, siis oleme oma panuse kunstiellu andnud ja suuremat ambitsiooni meil polnudki. Suur oli meie üllatus, kui peale esimest näitust pöördusid meie poole mitmed koduomanikud, kes pakkusid oma kodu galeriiks. Nii ongi juhtunud, et iga järgmine näitus toob juurde huvilisi, kes soovivad oma kodu avada. Saame tuttavaks, käime kõigepealt ise külas ja sealt kujuneb edasine. Muidugi on ka meie sõprade hulgas neid, kes ütlevad, et kodu on nii isiklik koht, et nad pole valmis seda mingil juhul avalikkusele avama, aga hetkel on meie nimistus rohkem kodusid, kel on huvi galerii-aktsiooniga liituda, kui meil jõudlust neis näituseid korraldada.

Kuidas leitakse kodud, kus näituseid teha? Kas iga kodu sobib kunstigaleriiks?

Eelduseks on võimalikult eripalgelised kodud. Oleme näituseid korraldanud Supilinna ja Karlova retrohõngulistes puitmajades, Annelinna tüüpilises kahetoalises korteris, Tähtvere funkstiilis majas. Isegi kasvuhoones, mis oma välimuselt oli küll pompöösse klaasmaja mõõtu ja nüüd siis lausa kolmekordses eramus Tammelinnas.

Kui traditsioonilist valge kuubi esteetikat järgivas galeriis saab eksponeerida peaaegu kõike, siis kas ja millised tingimused seavad kodused ruumid eksponeeritavale kunstile?

Küllap ka korternäitustel saab eksponeerida pea-aegu kõike. Tuleb vaid kokku viia kodu kunstnikuga, kes sinna sobib. See on nagu kunstipusle, kus ühel pool on need eriilmelised kodud koos pererahvaga, kes seal elavad ja teisel pool kunstnikud oma loominguga. Meie, kui galeristide roll on see pusle nii kokku seada, et kunstnikule tekiks põnev väljund ja et pererahvas oleks samuti inspireeritud.

Kodunäitust kommenteerivad Västriku 16 asukad Kaija Põhako-Esko ja Tõnu Esko:

Koostöös Voronja galerii kuraatorite ja kunstnik Markus Kasemaaga sai meie koju valitud ja eksponeeritud rohkem kui 50 suuremat ja väiksemat tööd. Sellise mahu juures ei mõju hubane elamine enam koduna vaid hoopis galeriina. Domineerima hakkab kunst ja nii enda kui ka näitusekülastaja meeli hakkab rohkem köitma eksponeeritu sisu kui riiulisse paigutatud raamat või nipsasjake. Huvitav on näha ruumi transformeerumist — esiteks, kuidas kunst muudab kodu palju elavamaks ja mitmepalgelisemaks (soovitame soojalt!), ning teiseks, kuidas kodu jääb siiski koduks ja külla tulnud võõras ei ole kodus nii võõras, kui tänaval, poes või bussipeatuses — sest kes võõrast ikka külla kutsuks.

Markus Kasemaa näitust „Rembrandtist, Da Vincist ja Picassost Kitse ja Kasendorfini“ saab näha Tartus Tammelinnas, Västriku 16 asuvas eramus. Näitus on külastajatele avatud neljal päeval kl 14-18: 28.01, 29.01, 4.02 ja 5.02. Kunstnik Markus Kasemaa tutvustab huvilistele näitust igal näitusepäeval, kell 16-17.

Rohkem infot näituse kohta leiad Voronja galerii blogist.

Vaata rohkem pilte galeriist:

LOE LISAKS:

Jaga
Kommentaarid