"Kui aus olla, siis meeldis mulle juba lapseeas nõudega mängida, ja ikka päris nõudega, mitte nukunõudega, mis liivakastis olid," tunnistab Sabina. "Kui ma lapsepõlves vanaema juures olin, unustasin end sageli sahvris ja pööningul vanu nõusid vaatama. Ja veel meeldis mulle katkiseid nõusid kokku liimida."

Ometi läks nii, et kui kätte jõudis erialavaliku aeg, huvitasid teda majandusõigus ja õigusküsimused märksa rohkem. "Ma ei ole kunagi end tundnud nii boheemlasena, et lausa kunsti õppima minna. Sel ajal meeldis mulle kõik see, mis oli realistlik ja isegi kunstikauge," meenutab ta.

Emaks saades ja lastega kodus olles tundis Sabina vajadust loomingulise käelise tegevuse järele. Talle jäi silma portselanimaali kursus, mis toimus Keilas ja millega liitumise järel nakatus Sabina mõnusasse käsitöötegija viirusesse. "Seal katsetades ja maalides avastasin, et nii tore on ühendada portselan ja Muhumaa mustrid. Nägin, et oma käsitööd on hea kingiks viia ja nende kinkide üle oldi rõõmsad."

Kui jõudis kätte aeg laste kõrvalt töökohale naasta, selgus, et endist kohta ei ole. Peagi oli selge, et 3-, 5- ja 7aastase lapse kõrvalt polegi nii kerge uuesti tööle saada. "Siis tuli portselanimaal meelde. Mõistsin, et see on see, millega ühendada töö ja võimalus olla rohkem koos lastega mulle nii armsal Muhumaal,“ räägib Sabina.

Mõeldud, tehtud! Kannapöörde järel sai hobist töö ning kõigi argipäevade sisu.

Täismahus artiklit saab lugeda Maakodu mahukast aprillinumbrist.