Sisearhitekt Hannelore Kääramees: eesmärk on luua ruume, mis kestavad ajas


Sisearhitekt Hannelore Kääramees: eesmärk on luua ruume, mis kestavad ajas
Foto: Kollaaž

Hannelore meenutab põnevusega aega, kui ta sisearhitektina tegutsemist alustas – tol ajal tekkisid tohutud võimalused uusi asju proovida. Seekaudu saavutatud kogemused ja teadmised on parimaks pagasiks.

Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?

Avatud, loominguline ja head huumorit armastav. Armastan väga visuaali, meeldib end ümbritseda disaini ja harmooniaga.

Kust kõik alguse sai ja mis on teinud sinust selle, kes oled?

Alguse sai kõik ikka perekonnast ja keskkonnast, kus kasvasin. Olen äärmiselt tänulik vanematele, et kasvasin just sellises kodus, kus väärtustati haridust ja haritust. Sain aru, et tuleb olla avatud, sest maailm muutub kiiresti. Tuleb olla õppimisvõimeline, sest elukestev õpe ja areng on loomulik. Kõige tähtsam on investeerida tööelu kõrval aega ka perekonda, sest nemad on sinu tugi ja tagala kogu elu.

Teine suurim mõjutaja oli ülikool. Minu ülikooliaastatel olid õppejõududeks inimesed, kellest paljud on eakuse tõttu akadeemilisest elust taandunud korüfeed, nagu Vello Asi, Leila Pärtelpoeg jne. Kui noor inimene jõuab ülikooli, siis on ta nagu käsn, mis imab endasse kogu seda õhkkonda ja erinevate loominguliste inimeste õpetust. See annab eluks kaasa tunnetuse, mida on raske sõnades kirjeldada.

Foto: Silver Raidla

Kuidas on möödunud loomingulised tegemised sisearhitektina?

Seotud lood:

Asusin sisearhitektina tööle, kui Eestis olid üsna huvitavad ajad. Kohe oli liitumine Euroopa Liiduga, ehitussektor laienes arvukate arendustega ja avalikele hoonetele korraldati arhitektuurivõistlusi. Noortel arhitektidel oli võimalusi palju. Osalemine arhitektuurivõistlustel võimaldas teha väga noorena suuri avalikke objekte. Tänu võitudele sai hakata Agabus, Endjärv & Truverk Arhitektide meeskonnas planeerima Tallinna ülikooli peahoonet. Seejärel kohe uut Viimsi kooli, mis oli tol ajal üks suuremaid koole. Selle projekteerimist loeksin oma elukooliks. Tuli endale põhjalikult selgeks teha ehitust puudutavad detailid, mida koolis ei õpetatud ja noorena puudus ka elukogemus, et osanuks neid lennult lahendada. Aga see eriala ongi selline, et tegelikult õpid ja arendad end kogu aeg.

Loe veel

Algusaastatel ülikooli- ja kooliteemadega tegelemine on toonud kaasa meie meeskonnale (AET-Arhitektid, Arhitekt 11) mitmeid arhitektuurivõistluste võite, näiteks Tallinna tehnikaülikooli raamatukogu või praegu ehituses olevad sisekaitseakadeemia ning Tartu ülikooli IT-keskus. Võib öelda, et suurimad erialased ja riiklikud tunnustused ongi tulnud seoses koolidega. Saadud kogemused ja tunnustus on kasvatanud enesekindlust ja -usku.

Muidugi on suurte objektide kõrval tulnud tegeleda ka paljude muude valdkondadega, näiteks büroode, golfikeskuste ja eramutega. Mitte ainult suured hooned pole väljakutsed, väikesed samamoodi. Näiteks Passion House’i moodulmajade disainimine, kus iga sentimeeter on arvel ning multifunktsionaalsus tuleb viimse detailini läbi mõelda. See teebki eriala võluvaks, et teemasid on palju ja töös on vaheldust.

Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?

Ehitusega seotud valdkond, kuhu ka arhitektuur kuulub, seisab alati ühel või teisel hetkel raskustega silmitsi. On see siis eelarve või tellija-projekteerija-ehitaja kolmnurgast tekkivad probleemid. Eri osalisi on nii palju, see on nagu mitme muutujaga võrrand. Minu loomulik stressitaluvus on suur ja edukas probleemilahendus pakub rahuldust.

Passion House moodulmaja Foto: Terje Ugandi

Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?

Tööd alustan ikkagi selle lahtimõtestamisega. Kui on täiesti uus teema, analüüsin olemasolevaid lahendusi, nende puudusi ja väärtusi. Seejärel sünnivad esimesed ideed, kontseptsioon. Siit algab ka dialoog tellijaga. Esimene visioonide väljatöötamise etapp ongi loominguliselt kõige huvitavam.

Loominguline töö on selline, et sa ei ole kunagi päris eemal tööst. Teemad tiksuvad kuklas 24/7 — ma nimetan seda ideede seedimiseks. Mõtted, mis tekivad suvalises kohas ja hetkes, üritan üles kritseldada või kirja panna. Hiljem täpsemalt katsetades ei pruugi need isegi töötada, kuid selle protsessi kaudu sünnivad lahendused, mis töötavad.

Nagu teistelgi erialadel, on vaja leida endale meetodid, mis vabastavad töömõtetest, või tegevused, mille kaudu saad pea tühjaks. Meie erialal on läbipõlemine samuti aktuaalne. Igaüks peab leidma endale sobiva rütmi ja töökoormuse, sest tühjaks pigistatud sidrunist uut särtsu välja ei võlu. Minul on selleks reisimine, tennis ja pere.

Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?

Jah, tänapäevane projekteerimine eeldab mõtlemist energia- ja keskkonnasäästlikkusele. Näiteks leedvalgustuse kasutamine on aastaid igapäevane. On näha, et siseviimistlusmaterjalide arendus liigub samuti keskkonnateadlikus suunas. Vanade autentsete materjalide säilitamine ruumis ja taakasutus on teemad, mis väärtustavad igat ruumi.

Äripäeva kontor Foto: Tõnu Tunnel

Kes on eeskujuks?

Erialaseid eeskujusid ma endale seadnud pole. On mitmeid rahvusvahelisi arhitekte ja disainereid, kelle töid jälgin ja imetlen. Eeskujuks on hoopis inimesed, kelle silmad säravad ka pärast aastakümneid erialase töö ja pereelu ühendamist, ükskõik millega nad tegelevad. Inspireerivad inimesed, kes tunduvad olevat ära tabanud, kuidas elada tasakaalus ja õnnelikult.

Mis või kes inspireerib?

Viimasel ajal võin väita, et enam inspireerivad loodus ja reisid ning loomulikult konkreetne objekt või tellija. Vahelduvad lähteülesanded, tellijad ja objektid on lõputud inspiratsiooniallikad. Mind käivitavad ikkagi tellija ootused, lähteülesanne, asukoht ning kuidas mul tekib enda tunnetus nende soovide ja objekti endaga. Tihti on vägagi inspireeriv ka problemaatiline olukord, kus lihtsaid lahendusi ei ole, vaid lahendused hakkavad paistma alles kõvasti ajusid ragistades — nagu lahendaks mõnda matemaatikaülesannet.

Öpiku Ärimaja Ülemiste Citys Foto: Tõnu Tunnel

Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?

Ma pole kunagi teinud tööd selle mõttega, et sooviks end kuhugi jäädvustada. Suurem eesmärk on luua ruume, mis kestavad ajas — kuhu aastaid hiljem minnes on võimalik tõdeda, et ruum toimib, materjalid on vananedes vastu pidanud ja aeg neile ilu juurde andnud. Võin öelda, et ka kümme aastat hiljem Tallinna tehnikaülikooli raamatukokku sisenedes näen endiselt, et tol ajal tehtud otsused — raamatukogu on kui sotsiaalne keskus kampuses, mis pakub üliõpilastele võimalusi nii koosveetmiseks kui ka eraldumiseks — on olnud õiged. Näha on, et vaatamata möödunud aastatele on ruum nooruslik ja üliõpilaste seas populaarne.

Kuidas elab meie sisearhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?

Arvan, et Eesti sisearhitektuur elab pigem hästi. Oleme oma julguse ja avatusega Põhjamaadest erinevad. Liigume maailmas palju, kogeme rahvusvahelist arhitektuuri, saame isiklikke kogemusi Eestist väljaspool. On loomulik, et sisearhitektuur areneb pigem paljudes suundades. Sisearhitekt saab paljuski ise oma suuna valida, on see siis rohkem arhitektuuri või disaini poole. Pean silmas, et arhitektuurne ruum on tervik, mille hea tulemus saavutataksegi mitmete tegijate kaasamisel. Minu jaoks on oluline töötada iga päev koos eri suundade või valdkondade inimestega, sest see annab suurema võimaluse, et ruum tuleb läbimõeldud ja hea.

Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?

Lemmikuid on raske välja tuua, sest aja jooksul need muutuvad. Kuna viimastel aastatel tegin palju tööd Äripäeva uue kontoriga, siis võiks ehk seda nimetada. Objekti teeb eriliseks ajalooline, 20. sajandi alguses ehitatud raudbetoonist Lutheri tehasehoone ja Eesti mõistes eriline lähteülesanne — panna üle 250 töötaja avatud kontorisse. Juba nendest kahest aspektist lähtudes oli see ainulaadne ja eriline väljakutse.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare