Õled põrandal ja munakoored kuusel — meenutame esivanemate pühadeaegset kodukaunistamise kombestikku



Õled põrandal ja munakoored kuusel — meenutame esivanemate pühadeaegset kodukaunistamise kombestikku
Foto: Kollaaž, muis.ee

Jõulud on üks tähtsamatest rahvakalendri pühadest ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatele päevadele ja päikese uuele võidule. Mõisa- ja linnakultuuri kaudu jõudis maarahvani 19. sajandi keskpaiku ka jõuludeks kuuse tuppa toomise ning koduehtimise komme.

19. sajandil oli levinud ka õlgede tuppa toomine — neid toodi jõuluks nii talutarre kui ka linnakoju. Vanimad jõulumälestused Eesti arhiivides on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis hullata oli. Kuigi komme kaotas oma tähtsuse 19. sajandi lõpus, toodi mõnes peres veel 1950. aastatelgi rehetuppa õlgi. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.

Foto: Lõbus seltskond toas, õled põrandal., ERM Fk 2133:9034, Eesti Rahva Muuseum

Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne — mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.

Seotud lood:

Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu.

Foto: fotokoopia, eestlaste jõulukombed, jõulukroon, 1966, TK Edu Tartu, VM VMF 121:6 F, Viljandi Muuseum

Loe veel

Jõulukombestikku kuulusid varasemalt kõikvõimalikud kujud, mida sokutati salaja teise peresse ja millel on oma varjatud sõnum. Pigem kuulusid need küll toomapäeva, maarjapäeva ja mitmete teiste tähtpäevade juurde. Pikad pühad olid aga parim aeg igasugusteks vallatusteks, improvisatsioonideks ja kommeteks, mida harrastati üksnes ühes kodus, külas või piirkonnas. Nii oli ka õle- ja kaltsunukkudega, mida viidi võõra ukse taha. Sarnaselt toomapäevaga tuli kahtlane tulnukas kui laiskuse ja tuhmuse võrdkuju kähku järgmisse peresse viia. Nende kujudega sai tonti teha, mängida, osatada, parodeerida, naljatleda.

Liigu noolekesega edasi, et lugeda kuuse ehtimise tavadest ja traditsioonidest!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare