Nädala pärast 70. sünnipäeva tähistav Vilen ütleb, et tema projekteeritud ehitistes tajuvadki inimesed tihti teatavat sakraalsust ja seda nii eramute kui ka avalike hoonete puhul. Tema büroolt on kaubanduskeskuste ja korterelamute kõrval tellitud kabeleid ja monumente, aga ka pühakodasid. Neist tuntuim on ehk Tallinna metodisti kirik, mille projekt valmis koostöös Ain Padrikuga. Põneva tunnetusega majaks peab Vilen samuti koostöös Padrikuga Tallinnasse Narva maanteele projekteeritud Kolme Torni maja, mille oluliseks elemendiks on silindrikujulised „energiatornid”. Rahvusvahelisel areenil on tähelepanu äratanud Soomes Rovaniemis asuv Arktika keskus, mida on kajastanud tuntuimad arhitektuuriajakirjad ja mis oma olemuselt mõjub pisut šamanistlikult. Või Londoni jõekell, mis on inspireeritud budistlikust arhitektuurist, täpsemalt stuupadest. Vilenit võibki pidada omamoodi müstikuks – kuigi lähtepunkt on modernistlik, meeldib talle arhitektuuri integreerida pisut metafüüsikat ja müstitsismi.

Perega koos rajatud kodu

Kui uurin, mis on see müstiline element, mis ühes majas viibides annab võimsa tunde ja teises mitte, vastab Vilen, et tunnetus peitub nii arhitektuuris kui ka inimestes endis. Sakraalehitiste puhul on oma roll geomeetrial ja inimestel, kes seda hingestavad, kuid ka kodude puhul kehtivad sarnased reeglid. „Kodus loob hea tunde see, kui kodu on tehtud hoole ja armastusega,” mõtiskleb ta.

Riiulitelt leiab nii makette, maale kui ka skulptuure. Taustal skulptor Mare Mikoffi kujutlus Vilen Künnapust ja poeg August Künnapu maal.

Haabneeme kodu, mis valmis 2002. aastal ja pälvis 2008. aastal Viimsi kauneima kodu preemia, saigi kavandatud detailideni välja perega ühiselt. Ideid ja mõtteid jagasid pere kõik liikmed. Ka Vileni abikaasa Liivi kadunud vennal Lembit Ulfsakil oli oma tingimus – kui suguvõsa kokku tuleb, peavad kõik ära mahtuma ühe suure köögilaua taha. Liivi sooviks oli puidust laud, Vileni vaimusilmas oleks see pidanud olema klaasist. Lõpuks sai disainerite Argo ja Katrin Vaikla abiga tehtud just selline laud, mis olles valmistatud nii puidust, klaasist kui ka metallist, sobis kõigile.

Interjööris hindavad Künnapud puitu ja looduslikke materjale. Mis puutub sisustusse, siis sealt leiab nii kodumaist disaini kui ka tuntud lääne disainerite loodud mööblit.

Maja rajati Liivi vanematele kuulunud krundile, kus alguses paiknes 1960. aastatel ehitatud suvila. Kui esmalt mõeldi suvila ümber ehitada, siis lõpuks jõuti tõdemuseni, et maja asub ilmakaarte suhtes valesti ja ei ole ka muus osas kuigi praktiline. Nii jäeti vanast suvilast alles ainult korstna ja pliidiga südamik, mis praegu toimib hoovis omanäolise skulptuurina, kuid mida saab ka kütta.

Vileni abikaasa Liivi kadunud vennal Lembit Ulfsakil oli oma tingimus – kui suguvõsa kokku tuleb, peavad kõik ära mahtuma ühe suure köögilaua taha. Liivi sooviks oli puidust laud, Vileni vaimusilmas oleks see pidanud olema klaasist.

Uue maja projekteerimisel sai aluseks ERKI õpingute aegne visand, õigemini mälestus kunagisest kahekorruselisest ruudukujulise põhiplaaniga majaprojektist. Seda sai minimalistlikus vaimus edasi arendatud ja pere vajaduste jaoks sobivaks kohandatud. Vilen tõdeb, et talle meeldib oma arhetüüpe kasutada ja modernism on tema jaoks ajatu arhitektuur, seega mõjub see hästi ka mitukümmend aastat hiljem. Ta lisab, et maja on veidi mõjutatud ka Mehhiko ja lõunamaade elamuehitusest, millele on omased suured müüridega siseõued. Künnapude kodu juures torkabki silma äärmiselt leidlikult kasutatud ruum. Näiteks aia ja interjööri vahele jäävat privaatset poolavatud sisehoovi on võimalik soovi korral köögiga ühendada.

Vileni abikaasa Liivi vennal Lembit Ulfsakil oli oma tingimus – kui suguvõsa kokku tuleb, peavad kõik mahtuma ära ühe suure köögilaua taha. Liivi soovis puidust, Vilen klaasist lauda.

Kodu üks olulisem osa on valgusküllane ateljee, kus alguses töötas kunstnikust poeg August Künnapu, keda hiljuti tunnustati Kristjan Raua preemiaga. Sel perioodil elasid Vilen ja Liivi rohkem Kadrioru korteris ja August maalis Haabneemel. Nüüd on ruumid vahetusse läinud – poeg toimetab rohkem linnas ja isa on Haabneeme kodus hoogsalt maalima hakanud.

Vilenit ainult arhitektiks pidada ei saagi, sest viimastel aastatel on ta üha rohkem hakanud tegelema maalikunsti ja näitustega. Juuni lõpus tähistab ta oma 70. sünnipäeva ja sel puhul on ette võetud palju näituseprojekte. Ka praegu saab Viru keskuses näha tema isikunäitust. Teine põnev ja pisut huumoriga tehtud ühisnäitus, kus Vilen oma teoseid esitleb ja mida praegu Vabaduse galeriis vaadata saab, koondab 30. juunil sündinud eri põlvkondade kunstnikud (Maarit Murka, Erki Kasemets, Mari Roosvalt jt).

Algselt kuulus terrassi juurde pisike muruplats, mida oli väga raske niita ja millest abikaasa Liivi kujundas ümber kauni ja praktilise kiviktaimla.

Uurin Vilenilt, millal tärkas tal huvi arhitektuuri vastu ja kuidas ta maalikunstini jõudis. Selgub, et ajal, mil ta ERKI-s õppis, olidki eri žanrid segunenud. „Arhitektuuri läksin õppima kindla soovi ja teadmisega, aga 1960. aastate lõpp oli see aeg, kus kunstnike-arhitektide seltskond eksperimenteeris erinevate kunstiliikidega. Tegime näituseid ja happening’e, mis kasvasid välja Heino Mikiveri absurditeatrist. Oli huvitav aeg, kus kunst, kirjandus, luule ja arhitektuur olid omavahel põimunud ja ei saanudki aru, kust üks algab ja teine lõpeb,” meenutab ta. Sel ajal hakkas ta koos Juhan Viidinguga artikleid kirjutama ja sai julgust peale arhitektuuri ka selles valdkonnas töötada. Praegugi tegeleb ta arhitektuuri ja maalimise kõrvalt kirjutamisega.

Oma maali peremees

Kuigi joonistanud on ta varemgi, siis lõuendile hakkas Vilen maalima 2012. aastal. Arhitektiameti kõrval peab ta maalikunstniku ametit tunduvalt pingevabamaks ja leiab, et maalimine aitab elu tasakaalus hoida. „Kui maalin, siis olen oma maali peremees, kus saan ise teha ja otsustada. Seda ei pea linnavalitsuses pool aastat või aasta kinnitama, nagu arhitektuuris,” mõtiskleb ta. Samal ajal on Vileni kunst märgatavalt inspireeritud arhitektuurist ja linnaruumist. Tema maalide hulka kuuluvad ekspressionistlikud Tallinna vaated, aga ka mälestused linnadest, kuhu ta perega reisinud on. Oma lemmikuks peab ta Santorini saart, mis vaatab vastu üsna mitmelt maalilt. Kui Vileni arhitektuur on pealtnäha lihtne ja minimalistlik, siis maalikunstis on vastupidi – domineerivad värvid, värvid ja veel kord värvid!

Künnapude perekonnas peetakse lugu heast kirjandusest. Vilen ütleb, et enamasti on tal käsil mitu raamatut korraga.

„Maalikunsti mõte ongi värvidega mängida,” leiab ta ning usub, et nendes peitub omamoodi vägi ja energia. On ju teada fakt, et punane ja oranž panevad kõik pulbitsema, tõstavad vererõhku ja kiirendavad pulssi. Ja energiat tema töödes on!

Kuigi joonistanud on ta varemgi, siis lõuendile hakkas Vilen maalima 2012. aastal. Arhitektiameti kõrval peab ta maalikunstniku ametit tunduvalt pingevabamaks ja leiab, et maalimine aitab elu tasakaalus hoida.

Vilenil on üle maailma tekkinud terve hulk Instagrami fänne. Oma uusimad maalid postitab ta sotsiaalmeediasse ja tutvub oma kunsti kaudu põnevate inimestega, kellega infot vahetada. Praegune rahvusvaheline aeg on tema jaoks ääretult põnev ja inspireeriv.

Vilen õpetab Tallinna tehnikakõrgkoolis ja Tallinna tehnikaülikoolis, kus ta saab arhitektuuriküsimuste ja kompositsiooni kõrval mänglevalt käsitleda oma energiateooriaid. Peale selle tuleb aeg-ajalt ette osalemisi välisnäitustel-biennaalidel ja tööd rahvusvahelistes žüriides.

Kui imestan, kuidas ta arhitekti- ja õppejõutöö kõrvalt küll maalimiseks aega leiab, ütleb Vilen, et kui tahtmine on suur, siis tuleb nagu kose tagant.

Maalima hakkas Vilen tõsisemalt 2012. aastal. Nüüdseks on ta osalenud arvukatel näitustel ja praegugi saab tema maale ja kollaaže vaadata Viru keskuses ja Vabaduse galeriis.
„Kui aega on liiga palju, siis võib-olla ei viitsikski maalida. Aga maalimine on uskumatult vägev tunne ja sellega tuleb tegeleda,” ütleb ta lõpetuseks.
Jaga
Kommentaarid