Moodne Kadaka talu mändide rüpesMaakodu artikkel täismahus

 (1)

Noarootsi vallas asuva Kadaka talu pilgupüüdjaks on arhitekt Raul Vaiksoo projekteeritud palkmaja, mille ümber sama põnevad kõrvalehitised. Talu õuel lehvib peremärgiga lipp, kõikjal hakkavad silma lopsakad lillepuhmad. Meretuul sasib männijändrikke, aga hellitab lilleampleid. Lilli on tühjaksõõnestatud puutüvedes ja kändudes, pottides, vankrites ja isegi jalgrattal.

Kõige uhkemad on punased petuuniad sissesõidutee kõrval, pererahvas nimetab neid tere-tulemast-meile-lilledeks.

Kahel viimasel korrusel on magamistoad ja oskuslikult ära peidetud panipaigad, siserõdudel kõndides saab korrusele ringi peale teha.

Foto: Birgit Püve / Maakodu


Kui Peeter Lepik 2000. aastal suvekodu rajamiseks paika otsima hakkas, keskendus ta eelkõige mereäärsetele kohtadele. Lapsepõlvesuved oli ta veetnud Võsul ja hiljem suvitanud Käsmus, aga need on kujunenud liialt rahvarohkeks. Ehk hoopis Saaremaa, aga hirmutasid praamijärjekorrad. Lõpuks jäi valik vaiksele männitukale Ramsi poolsaarel. Kinnistu järgi sai talu nime Kadaka, ehkki männid on siin selges ülekaalus. Ei kohutanud ka lõõtsuvad tuuled ja sageli kevaditi-sügiseti peaaegu poolt krunti vallutav merevesi.

Nüüd on suvekodust saamas päriskodu, Tallinnas hoiavad talu peremeest Peeter Lepikut ja perenaist Viivi Vaarakut kinni vaid nädala esimese poole tööpäevad.

Elutoanurk, vasakule jääb mehise väljanägemisega kamin.


Rõdukraega palkmaja
Valik langes palkmajale ja kokkulepe sõlmiti arhitekt Raul Vaiksooga. Arhitekt ütles otse välja, et mingit tare-tarekest ta projekteerima ei hakka, vaid teeb modernse palkmaja.

Maja ehitati tahutud palkidest. Peeter toonitab, et palgid on ikka saekaatris kandiliseks lastud, aga kõik tahuti käsitsi üle, mõnel isegi õrn muster peal. Palgid on kaetud puidukaitsevahendiga ja ühendatud kalasabatappidega. Laitse palkehituse mehed polnud varem sellist töövõtet kasutanud. Et nurgad tuleksid ilusad, tegid nad prooviehitise — koerakuudi. See nägi kena välja, nüüd võis maja kallale asuda.

Elutuba läheb sujuvalt üle köögiks, mis täidab ka söögitoa osa.


Et palk domineerima ei jääks, tehti majale palju aknaid. Hoone üks osa meenutab kolmnurka ja see on kolmekorruseline, teine osa madalam. Maja on kui mõistatus — igast küljest paistab isemoodi, justkui polekski tegu sama hoonega. Väljast ümbritseb teist korrust suur rõdu, mis on nagu krae majal kaelas. Kolmandal korrusel annab valgust pikk katuseaken. Teisele korrusele pääseb ka väljast treppi pidi, selle kaitseks on dekoratiivne varbsein. Nii elamul kui ka enamikul kõrvalhoonetel on kimmkatused.

Merepoolne terrass, kus paikneb paekivist kamin.


Põnev on maja ka seest. Alumisel korrusel on suur avatud ruum, mis mahutab köögi, söögitoa, elutoa ja kabineti. Pehme mööbliga sisustatud elutoas on laste ja lastelaste pildid, laual Viinist pärit imekaunis tikitud linik. Reisidelt toodut hoitakse ikka silma all, olgu need siis pildid seintel või suur postkaardikogu köögis.

Hoone madalamas osas asuva peasissekäigu ette suurde kivisse on raiutud peremärk.


Aga sama armsad on lähedastest jäänud esemed. Peeter päris ristiemalt heas korras kummuti ja riidekapi, sinna juurde sobivad hästi riidekirst ja vokk. Ka Viivi 1902. aastal sündinud vanaemalt on üht-teist alles, näiteks vaalukurikas, millega pesu siluti. Vanaema heegeldatud pitsid aga kasutati ära lapiteki tegemisel. Kaunis käsitöö leidis koha ühes teise korruse magamistoas. Armsad on kohaliku memme kootud triibuvaibad, mis palkmaja põrandale hästi passivad.

Maja kõrgema osa ümber kulgev rõdu algab ja lõpeb varbseinaga.


Külmal ajal seab pere end mõnusalt sisse elutoa kamina ees. Mehise väljanägemisega kamin on Heigo Jelle looming. Sellega on ühendatud ka terrassi paekivist kamin. Kahe kamina vahel on siiber, millega saab kütmist reguleerida. Elamu madalamasse otsa jäävad saun ja tualettruumid.
Kahel ülemisel korrusel on tubade ees siserõdud ja üles viivad üsna järsud trepid. Siin on magamistoad ka laste peredele.

Elumajal, nagu ka kõigil kõrvalhoonetel, on kimmkatus.


Ait nagu suusahüppetorn
Elumajaga samaealine on abihoone, mis meenutab suusahüppetorni. “Ehk hoopis laskumisnõlva,” pakub peremees. Ja lisab: “Oleme hakanud seda aidaks kutsuma. Vilja siin küll ei leidu, see-eest aga vaimuvara: üks ruum on minu isa arhiivi päralt, mis korrastamist ootab.” Teise ukse taga on peremehe muljetavaldav töötuba. Ka mahub aita üks tagavara-magamiskamber, kui Kadakal on rohkem külalisi, ja seda juhtub alailma.

Abihoone ehk ait koos puukuuriga.


Paaril toekal männil on palkidest ja paekivist aiad. “Rohkem ilu pärast, mis need niisama hunnikus seisavad,” seletab perenaine. “ Kui tarvis, siis võtame siit.” Naissaarelt toodud meremiin, millest kavatseti lõkkease meisterdada, ootab nüüd oma aega. Siinsamas on kruustangid, alasi ja haamer.

Perenaine koos sõbrannaga võõpas Noarootsi värvides muu hulgas üle ka keldriukse.


Pererahvaga ringi jalutada on lausa lust — mõlemad on vaimuka jutu ja hea huumorisoonega. Polüplastist läbipaistva katusega hoone juurde jõudes teatab peremees: “See siin on meie MTJ — masina-traktorijaam, kui olete kuulnud.” Praegu on siin varjul kaks paati ja kaks traktorit, teine neist murutraktor, milleta hiigelsuurel krundil hakkama ei saa. Sügisel sõidutatakse sisse ka lillekaarik ja -vankrid.

Mõnus istumisnurk, kus peremees kasvuhoones toimetavale perenaisele mõnikord ajalehte ette loeb.


Piki masina-traktorijaama hoonet kulgeb roosipeenar. See on lahendanud külaliste igivana probleemi, mida pererahvale tähtpäevadeks kinkida. Viivi istutab põõsad maha just selles järjekorras, nagu kingitused saadud. Tänavu tehti peenrale ka maakiviääris ja siin on juba süsteem — väikesed kivid vahelduvad korrapäraselt suurtega.

Kabinet linnuvaatlustornis, siin loodab Peeter Lepik kunagi memuaare kirja panna.


MTJi rajamise algul oli Viivil ja Peetril kange tahtmine ärgata kukelaulu saatel ja korjata pesast värskeid kanamune. Sestap jäeti traktorijaama otsa väike ruum kanalaks. Põrandasse meisterdati luuk, kust tibud saaksid õue minna, ja seinale raami sisse pandi kiri “Kuri kukk”. Aga kui nähti rebast ringi luusimas, arvati, et õige varsti langeks mõni tiivuline reinuvaderi saagiks. Pealegi peaks koduloomi-linde pidades ju kogu aeg kohal olema. Praegused seltsilised — krundil toimetavad orav ja kaks metsjänest ning pisut kaugemal uitavad metskitsed — seda ei nõua. Kanalast sai mõnus puhketuba diivani ja triibuvaibaga. “Aga kanu-kukke võib pidada ka ratastel liikuvas kanalas,” ei jäta Peeter ammust mõtet.

Kolm ühes — kasvuhoone, linnuvaatlustorn ja masinate hoidmise ruum.


Oma linnuvaatlustorn
Varbseintega ümbritsetud linnuvaatlustorn on kõrguse pelgajale pisike katsumus, aga ära käivad seal kõik. Tugevat metalltreppi pidi üles rühkides ootab ees üllatus — mõnus kabinet, kus kirjutuslaual kuldsetes toonides garnituur, torka aga sulepea tindipotti. Siin loodab Peeter kunagi memuaare kirjutada. Statiivile pandud binokkel aga kutsub siinset linnuriiki uurima. Sel suvel piirdus pererahvas räästapääsukeste pesa jälgimisega. Just paar päeva tagasi olid prisked pääsulapsed teinud esimese lennu ja sestpeale võis tornis julgemalt toimetada.

Lillejalgratta kõrval on nimeline pink arhitekt Raul Vaiksoole.


Hoone otsa jääb kasvuhoone, tööriistad on kenasti kastides reas. “See on minu raamatupidajatäpsus,” ütleb Viivi. Ta kasvatab peamiselt kirsstomateid, kabatšokke ja maitsetaimi. Selle aasta lemmikuks on ’Cherry black’. Taimed on kõrged ja vilju täis ning saaki saab siit varakult. Tomatite all on basiilikupuhmad, basiilikut kuivatab Viivi ka talveks. Teine lemmik-maitsetaim on petersell. Kasvuhoones kasvatas Viivi ette ka gladioole ja jorjeneid. Need on nüüd reas kasvuhoone ees suuremates ja väiksemates pottides. Taimed on tugevad ega tee kõvast tuulest väljagi — õied hakkavad kohe-kohe puhkema.

Suitsusaun päikeseterrassiga, siit viib laudtee välikööki.


Aste kõrgemal on pehme pesa lauakese ja tugitoolidega. “Vahel kulub kasvuhoones terve tund ja siis loeb Peeter mulle ajalehte ette. Hoopis lõbusam tööd teha,” kiidab Viivi meest.

Edasi viib tee suitsusauna juurde, mille kõrval suur puidust tünn. Tünni ümber kasvab paar rodopõõsast, mis Viivil õnnestus pärast merevee rünnakut üles turgutada. Rodode seltsis on hostad ja elulõng.
“Tünnis soojeneb rooside kastmise vesi, pärast sauna jookseme ikka merre,” seletab Viivi. Ta käib vees iga ilmaga vähemalt korra päevas. Mullu kastis end merre viimati 20. detsembril, tänavu alustas juba aprillis. “Aga päris talisupleja ma veel pole,” lisab ta.
“Merd peab ikka nautima. Paljud inimesed võtavad õhtul auto, et veekogu äärde sõita, aga meil on see kõik käe-jala juures,” hindab Peeter mereäärse paiga eelist.

Päikeseterrass suitsusauna ees.


Mälestusmärk lüüsile
Pikliku kujuga tiigi kallas on ääristatud maakividega. “Kivid pani paika nüüdseks juba manala teele läinud töömees traktoriga. See oli osavat manööverdamist nõudev töö, millest mees tüdines just siis, kui paar kivi oli veel vaja kohale asetada. Lõi käega ja läks,” meenutab Peeter naljakat lugu.

Ka suitsusaun on tahutud palkidest, otsad kalasabatappidega ühendatud. Uksest tulvab vastu kirbet suitsulõhna, mis ulatub päikeseterrassilegi. Mõnus lebotamise koht pärast sauna.

Tiigil on oma püsielanik, haug Arved. Tänu soojadele talvedele — tiik ei külmunud põhjani — on ta vastu pidanud juba kolm aastat ning umbes 45 cm pikkuseks sirgunud. Toidulaual on tal peamiselt tiigi väiksemad asukad — roosärjed. “Kevadel sätib Arved end vahel kivi peale ja siis me ütleme, et näe, meie haug võtab päikest,” räägib Viivi.

Suitsusauna ja tiigi teises otsas paiknevat välikööki ühendab laudadest sild. Väliköök on ehitatud paekivist, paekivi katab ka põrandat. Et köögis rohkem valgust oleks, on üks katusepool tehtud läbipaistvast polüplastist, teine kimmidest. Väliköögis paiknevad pliit, suitsuahi ja grill. Need on kõik suvel tihedas kasutuses. Triibulihaga ahjukartuleid tehakse siin vahetevahel isegi talvel, elektripliidi praeahjus nii maitsvaid ei saa.

Tiigi otsas on teinegi sild, millel isemoodi ratastega kaadervärk. Peetril võtab sellest jutustamine suu muigele. Millalgi mõtles ta, et ühendab tiigi kanali kaudu merega ja veetaseme reguleerimiseks peaks vahel olema lüüs. Aga siis selgus, et lüüsi avamisel jookseb tiik hoopis tühjaks, sest see on kõrgemal kui meri. Nüüd on lüüs uudistajatele paras viktoriiniküsimus.

Randa soovitab pererahvas minna läbi mereväravate, aga väravaid pole kuskil näha. Hoopis kaks puhevil suurt lillepotti, neid väravateks kutsutaksegi.

Talu õues lehvib peremärgiga lipp.


Nimelised pingid
Põõsaste varju jääb triibuliseks värvitud rajatis. Viivi kutsus sõbranna külla ja pakkus välja, et nad võiksid koos midagi teha, näiteks õuekeldri ukse Noarootsi värvides üle võõbata. Peremees seadis naiste oskused kahtluse alla ning soovitas esmalt proovida millegi peal, mis kohe silma alla ei jää. Näiteks võiks kõigepealt värvida kuivkäimla.
Järgmisel korral said talgulised õiguse asuda keldriukse kallale, edaspidi tehti triibuliseks ka paar lilletünni.

Viivi lemmikuks on punased pelargoonid, punane värv ongi enamasti ülekaalus. Varemalt kujundas Viivi anumad ühevärvilistest lilledest, aga Viini reisil hakkas silma, kui hästi mõjuvad kirjud amplid. Nüüd paneb ta julgesti kokku mitut tooni roosad ja punased pelargoonid ning teisedki eri värvi lilled. Suvikuid on ta kasvatanud ise, aga ostnud ka Noarootsi lilleparunilt. Mainekas firma kannabki nime Lilleparun OÜ.

Tere-tulemast-meile-lilled talu väravas.


Lillede eest hoolitsemine on tükk tööd. Tänavune suvi päästis kastmisvaevast. Aga et puhmad nägusad välja näeksid, tuleb vanu õisi pidevalt ära noppida. Elumajast eemal, kus sirguvad noored viljapuud, on ka mõned rammusa mullaga ja palkidega ümbritsetud peenrad — liivasel maal mändide all ju midagi ei kasva. Viivi on vahel sammulugeja peale pannud ning selgunud on, et enamasti käib ta päevas 8000 sammu, mõnel päeval koguni 12 000.

Istumiskohti paikneb mändide all mitmel pool, aga kolm neist on erilised. Nimelisi pinke nägid Peeter ja Viivi esimest korda Uus-Meremaal. Mõne aasta eest jõudsid need ka Eestisse.

Esimese pingi laskis pererahvas teha arhitekt Raul Vaiksoole. Teise sai Vladimir Taiger ehk sõber Volli, kes kavandas peremärgi päikese, kadaka ja merelainetega. Peremärk on talu lipul, aga ka maja ees ühel suurel rahnul. Selle raius kivisse ehitusmees, kes kunagi oli kiviraiduri ametit pidanud. Ja ega Peeter ennastki unustanud. Tema pink kirjaga “Peeter Lepik, Kadaka talu rajaja, vandeadvokaat” seisab rannal. Siin meeldib Peetril ja Viivil istuda, imetleda merel seilavaid purjekaid ja Hiiumaa liinilaeva ning oma kaunist kodust rõõmu tunda.

Kadaka talu peremees Peeter Lepik ja perenaine Viivi Vaarak.

Maakodu


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODNE KODU viimased uudised