Barokk

Barokk kujunes mööblistiilina välja 16. sajandi esimesel poolel Itaalias ja 18. sajandil Prantsusmaal Louis XIV valitsemisajal. Stiilile omased elemendid imiteerivad pisut võimendatud kujul antiikaega. Baroki tunneb ära selle dünaamiliste vormide, looklevate joonte ja rahutu rütmi poolest. Loomulikult hindab stiil ka ohtrat dekoori, eksootilisi materjale, lehtkulda ja puidu struktuuri rõhutavad poleeritud ja lakitud pindu. Üheks väljapaistvamaid prantsuse barokkmööbli meistriks oli Louis XIV õukonda kuulunud arhitekt ja mööblikunstnik Charles Boulle, kelle järgi nimetatakse üht osa barokkstiilist ka boulle-stiiliks, mida iseloomustab materjalide realiseerimine käsitöö kaudu, kallid materjalid nagu eebenipuu, kilpkonna kilp, pärlmutter, marmor, graniit jne. Boulle oli ka esimene, kes võttis mööblikunstis kasutusele metallmarketrii. Olenemata oma suurest mõjust mööblikunsti arengule suri Boulle vaesuses, sest peale kuninga surma kadus huvi ka tema luksusliku ja ekstravagantse mööbli vastu.

Foto: Sargvere mõisa barokkstiilis kapp — Eesti Ajaloomuuseum, AM _ 13872:12 F 16267


Hilisbarokist väljakasvanud rokokood võib pidada 18. sajandi alguse Pariisi vastureaktsiooni baroki suursugususele, sümmeetriale ja rangetele reeglitele — seda eriti Versailles’ lossis. Stiil tõusiski esile koos uue kuninga Louis XV troonile tulekuga. Rokokoo sai sümboliks salongilikust sisekujundusest, mängulisusest ja elegantsetest joontest. Rokokoo stiilis mööblit iseloomustab sümmeetriast ja sirgetest konstruktsioonidest loobumine, dekoratiivsed motiivid, pisemad ja keerulisemad puidunikerdused, kerged ja elegantsed mööblijalad. Soositud olid ka heledad värvid ja kuldne kujundus. Inglise rokokoo on tihedalt seotud tuntud mööblimeistri Thomas Chippendale’iga, kelle stiil on unikaalne kombinatsioon prantsuse rokokoost, gootikast ja hiina motiividest. Tema stiili eripäraks on loomamotiivide kujutamine. Tihti lõpevad mööbli jalaotsad palli hoidva kulliküünisega. Rokokoostiili hiilgeaeg jäi Euroopas üsna lühikesse ajaperioodi (1725-1775), kuid rokokoolikud jooned tõusid uuesti päevakorda uusrokokoo nime all 19. sajandil.

Foto: ebth.com

Näide Inglise rokokoost Instagramist:

Ampiiriks nimetatakse klassitsismi erivormi, mis kujunes välja Prantsusmaal Napoleon I ajal. Ampiirstiil levis aastatel 1800–1830 peaaegu kõikides Lääne-Euroopa maades. Ampiir oli esinduslik ja suursugune, matkides Rooma keisririigi aegset arhitektuuri, ühendades seda sageli Egiptuse kunsti motiividega (greifid, sfinksid). Ampiirstiilis mööblile on iseloomulikud tasapinnalisus ja selged, lihtsad kontuurjooned ning kullatud pronksist ornamentika. Kaunistustes kajastub sõjakas vaim — tihti figureerivad dekooril relvad, teenetemärgid ja loorberipärjad. Pärast Napoleoni ekspeditsiooni Egiptusse said populaarseteks motiivideks ka püramiidid, hieroglüüfid ja sfinksid.


Foto: Pinterest

Biidermeieris nähakse ampiiri edasiarendust tagasihoidlikuma ja praktilisema esteetika suunas ning seda stiili ongi peetud väikekodanlikuks, valdavalt keskklassile mõeldud mööblistiiliks. Nimi Biidermeier pärineb Viini ajalehe koomiksitegelaselt Papa Biidermeierilt, kes kehastas väikekodanlikku elu-olu. Väliselt iseloomustab ampiiri lakoonilisus, dekoori vähesus ja looduslikud vormid. Mööblidisainis on tuntavad ka inglise 18. sajandi traditsioonide mõjud nagu lihtsus ja elegantne ümar vorm. Materjalidest kasutati mahagoni, saare, kirsi, kase, pirni ja vahtra puitu.

Foto: ampiir.ee


Juugend kerkis mööblikunstis esile 19. sajandi lõpus ehk ajal, mida iseloomustas majanduslik õitseng, tehnoloogilised avastused ja kiire tööstuse areng. Kui pikka aega oli mööblikunst ja arhitektuur saanud inspiratsiooni minevikust, siis juugend seadis sihiks uuenduslikkuse, mis väljendus uute tehnoloogiate ja materjalide kasutuselevõtus. Juugendlikud ornamendid on ispireeritud loodusest ning erinevalt varasematest stiilidest on need ka tunduvalt lihtsamas ja stiliseeritumas vormis. Looklevad taimevarred ja õied on selle stiili juurde kuuluvate motiivide kõige tüüpilisemaks näiteks. Samuti armastas juugend mängida rahvusromantiliste mustritega. Juugendi õitseng kestis üsna lühikest aega — 1910. aastate paiku asendus see art deco’ga ja pisut hiljem modernismiga.

Foto: Jean-Pierre Dalbéra, flickr.com

20. sajandi alguse Pariisis esile kerkinud art déco stiilile ennustavad sisekujundajad peatselt suurt ja jõulist tagasitulekut. Ajaloolased on pidanud stiili ka “valutuks üleminekuks” juugendilt tehaseesteetikat ülistava modernismi suunas. Art déco on laenanud juugendilt looklevad ja elegantsed jooned, kuid sisenenud tehnoloogilisse masinate juhitud maailma lihtsamate ja funktsionaalsemate vormidega. Kuigi art déco on loobunud varasematele stiilidele omasest külluslikust dekoorist, on tulemus võluvalt elegantne. Et aega iseloomustab ka huvi reisimise ja eksootiliste esemete kogumise vastu, ilmnevad ka mööblikunstis stiliseeritud viited eksootilistele motiividele Kaug-Idast, Antiik- Kreekast, Roomast, Aafrikast, Indiast ning maiade ja asteekide kultuurist. Mööbli juures kasutati ohtralt ka eksootilist puitu ja vineeri ning mustri ja struktuuri esiletoomiseks poleerpindu. Katsetati ka julgemaid materjale ja värve nagu kroomi ja musta. Hinnatud olid ka läikivad pinnad ja klaas. Art déco mõjutas paljusid 20. sajandi mööblistiile kubismist futurismini.

Foto: Pinterest

20. sajandi algus üllatas mitmete jõuliste koolkondadega arhitektuuris ja disainis, mis kindlustasid omale koha ka mööblikunstis. Kuigi funktsionalismi juured on märgatavad ka art deco, De Stijli, Wiener Werkstatte jt. tollaste modernistlike liikumiste juures, seostatakse funktsionalismi jõulist arengut eelkõige Weimarisse 1919 asutatud Bauhausi kooliga. Kooli juhtfiguur Walter Gropius ülistas eseme välimuse üle selle funktsiooni. Üleliigsed kaunistused heideti kõrvale ning alguse sai minimalistliku ja fuktsionaalse disaini ajajärk. Disainikeele kujundamisel sai määravaks sai ka tehnoloogiline areng, mis võimaldas masstootmist ja mööbli jõudmist üldsusele kättesaadavaks. Seetõttu oli lihtsus, selgus ja kaasaegsus ka mööblidisainis igati praktiline ja funktsionaalne valik. Bauhausist sirgunud funktsionalism kujunes mööblikunsti kandvaks ideeks kogu 20. sajandi vältel mõjutades erinevaid arenguid minimalismist sõjajärgse modernismini.

Foto: tecta.de

Ka sajandi keskpaiga modernismi all tuntud nähtus piiritleb perioodi 1940. aastatest 1960ndateni, kui lähtuvalt Bauhausi ideedest ülistati masstoodanguna valminud kergesti kättesaadavat mööblit. Disainerid hakkasid juurutama ideid, mille kohaselt peab disain kuuluma kõigile ja jõudma võimalikult paljudeni. Materjalidest hakati rohkem kasutama taskukohaseid materjale — plastikut, vineeri, metalli ja klaasi. Domineerisid selged ja geomeetrilised vormid, popkunsti saabudes ka erksad julged värvid.