Mitmekülgne Hannes Praks: soov on poeesiat ruumi tagasi tuua



Mitmekülgne Hannes Praks: soov on poeesiat ruumi tagasi tuua
Diivan, mai 2015

Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonna professor Hannes Praks räägib Eve Arpole, mis on saanud EKAs töötamise ajaks tema enda büroost, tehtud muutustest ülikoolis, aga ka Eesti Mesinike Liidust, perest, interdistsiplinaarsusest, jalgratastest ja oma sisekujunduseta üürikorterist.

Sa tegutsed või oled tegutsenud väga erinevates valdkondades — oled disainer, sisearhitekt, professor, kohvikupidaja, mesinik, juhid plaadifirmat ja raadiojaama. Mis su visiitkaardil kirjas on, kuidas ennast tutvustad?

Visiitkaardil on kirjas Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonna professor. Põhifookus on mul praegu koolil, olen ennast sellele täielikult pühendanud. Üritan kooli ja erialast praktikat lõimida sellises vormis, et oleme osakonna juurde loonud praktikastuudio. Tegeleme seal koos üliõpilastega reaalsete projektide ja klientidega. Erialane praktiseerimine on oluline, sest see laeb akadeemilist poolt. Sellega hoiame hariduse relevantsust enda jaoks teemas, saame asju praktikas testida.

Olen teinud erinevaid asju, aga ma ennast näiteks kohvikupidaja kategooriasse ei sätitaks. Plaadifirma ja raadiojaama juures pole ma kolm-neli aastat aktiivselt tegev olnud. Kuna minu kodune elu on praegu intensiivne, tahaksin teha ühte asja ja säravalt.

Mis on sinu büroost saanud?
Minu enda büroos on viieks aastaks või minu professoriks olemise aja lõpuni kollektiivpuhkus. Olen seda selgelt välja öelnud ja nii see on. Ettevõtteks on arhitektuuriosakonna stuudio Stuudio S, mis tähistab student, small, sisearhitektuur või midagi muud. Oleme alates jaanuarikuust tegutsenud, praegu on meil kaks-kolm klienti.

Seotud lood:

Hannes Praksi praeguseks üks viimaseid töid sisearhitektina oli koos Kadri Tontoga kujundada maailmaränduri ning turismi- ja transpordiettevõtja Tiit Pruuli raudteevaatega kabinetist Balti jaamas ruum, mille iga element teeb kummarduse liikumisvõimalustele.


Loe veel

Kas kliendid tulevad sinu juurde või pöörduvad kunstiakadeemia poole?
Kui ma mõtlen, et kumb bränd selles kontekstis tugevam on, siis kahjuks või õnneks tulevad kliendid minu nime peale. Kui pöördutakse kunstiakadeemia poole, on klient nõus maksma 25 protsenti turuhinnast. Kui ma enda brändina müün, on võimalik saada turuhinda.

Minu põhimõte pole ajada EKA varjus oma äri, vaid eesmärk on osakonna kompetentsi, kas akumuleerunud info baasil või õppejõudude baasil, kasutada. Soovime pakkuda erilisemat toodet ja üritame tasakaalu leida. Kui tudeng noore spetsialistina panustab, on talle honorar ette nähtud. Kuidas täpselt ja millistel alustel stuudio toimib, kujuneb välja praktika käigus. Saame rohkem tudengeid kaasata kui tavalises eraettevõttes, sest seal on niivõrd palju muid piiranguid, alates rendimaksetest ja muudest kuludest.

Räägi natuke sisearhitektuurikateedrist, kas pärast kuut kuud professorina ametis olemist tajud, et kateeder liigub õigel teel?
Võtan Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuriosakonda oma disainitööna, see on minu startup. Ma pole kunagi nii intensiivselt tööd teinud kui praegu, isegi minu erapraksise kõige kiiremad ajad on olnud sanatoorsemad võrreldes sellega, mis praegu toimub. Iga uus asi inspireerib järgnevaks uueks asjaks ja nii see vurr plahvatab. Ühtegi ebahuvitavat päeva pole olnud. Üliõpilaste käest võib eraldi küsida, et kuidas nad rahul on. Üritan nendega olla nõudlik, aga õiglane.

Näen eelmise semestri põhjal, et nii mõnigi aine, mida sai eksperimentaalselt lahendatud, kukkus reaalselt läbi. Aga info, mis me sealt saime, on oluline. Teised ained, millest polekski uskunud, on läinud väga hästi. Kaks gruppi on väga head — B210 annab esimesele kursusele tundi. Nad on väga süstemaatilised, imetlen nende kava ja vaheülesannete seadmist. Neli daami on õppejõud ja tulemused on ka näha. See on eliitaine. Kolmandal kursusel annavad TTÜ mehhatroonika taustaga Kristjan Maruste ja Stemo Ojavee puidust jalgrattatundi. Nemad on insenerid ning Viksi mees Indrek Narusk ja Kristjan Holm on rattainimestena juurde võetud. Huvitav, kuhu see kursus välja jõuab, võib-olla saavad puidust käkerdised valmis. Aga vahet ei ole, aine kulgeb väga ägedalt. Inspireerun neist ja tahan ise samamoodi õpetada.

Oled õpetama kaasanud oma sõbrad ja tuttavad, mis alustel sa pundi kokku oled pannud?
Halb kollegiaalsus on selle termini nimi, kui kutsutakse õpetama ainult oma sõbrad. Ma ei saa väita, et siin on ainult minu sõbrad. Merike Estnat, kes praegu kõrval tundi annab, ma varem ei tundnud. Mulle meeldis tema näitus KUMUs ja ma võtsin temaga ühendust. Tükk aega pidin lunima ja lõpuks ta tuli. Kristjan Marustet ma tiba teadsin, B210 daame ei teadnud üldse. Holmiga olen tõesti pikemalt suhelnud ja mõnega veel. Loomulikult on mõttekaaslasi, kellega dialoog sujub ja keda ma olen siia kutsunud. Sama palju on olnud inimesi, kelle looming on olnud inspireeriv. Näiteks AB Salto arhitektidega pole ma semutsenud, aga nende töösse pühendumine ja professionaalsus on olnud inspireeriv. Ka dotsent Kärt Ojavee kohta ma ei saa öelda, et oleme koos üles kasvanud. Ikka on nii, et nende inimeste tegevus on olnud inspireeriv ja olen eeldanud, et suhtlemine võiks sujuda.

Kogu seltskond, kes siin varem oli, sai tõesti välja vahetatud. Ma ei annaks kellelegi hinnanguid. Kuna plaanis oli selge kursimuutus, siis tunnen, et asi läks sujuvamalt. Väga tüütu oleks see, kui peaksin kuulama jutte teemal, et nii ei tehta. Praegune situatsioon osakonnas on nagu Eesti 1990ndatel — learning by doing. Seis on selline, et meil on nii edu saavutamise kui ka hävimise võimalused.

Võime rääkida põlvkonna muutusest — olen oma põlvkonnakaaslasi palju kaasanud. Küsimus, miks ei oleks võinud vanemast põlvkonnast kedagi jääda, miks üleminek ei võinud sujuv olla? Ma ise mõtlen tänasel päeval, et kes võiks olla minu asendaja. Kes ja millise karakteriga oleksid uued dotsendid ja professorid. Seisan ideede ja eriala eest — üritan olla teenindaja rollis.

Kuidas su päev välja näeb?
Kui ma tööle tulin ja EKA personaliosakonnas käisin, öeldi mulle, et peaksin arstlikus kontrollis silmi testima. Ütlesin, et ma istun ainult 15 minutit kuni pool tundi päevas arvuti taga — ma hoopis räägin kogu aeg. Selle peale paluti mul häälepaelad üle kontrollida.

Minu päev näeb välja niimoodi, et tulen kella kümne paiku koolimajja ja räägin kella kuueni õhtul. Järjest räägin-räägin-räägin, ainult jutt käib. Päev möödub inimestega vesteldes. Alguses oli see väga kurnav, nüüd olen juba nagu autopiloodil, intensiivsus on suur. See pole isegi nii, et tulen tööle ja tõmban mootorsae käima, vaid sekretär ulatab ukse vahelt töötava mootorsae ja kohe peab lõikama hakkama.

See on nagu lennunduses, kus tuleb saavutada teatud kiirus, et õhkpadi tiibade alla tekiks. Muidu lõppeb rada enne ära ja ei saagi lendu tõusta. Intensiivsus annab uue kõrguse, et saada orbiidile,
peab olema korralik kiirendus.

Aju töötab raginaga, öösel ei tule teinekord und peale. Kodus on kolm last, novembris sündis meie perre poeg. Hiljuti oli päeva ettevõtmine koos perega poes käimine, et mulle pükse osta. Käisime jala kahe käruga kesklinnas ja tulime liinibussiga tagasi. Kui buss uksed lahti tegi, hüppasime elukaaslase Merlega bussist välja nagu K-komando rühm — “võta mind, kata, salto, ruttu käruga, kotid”. Koostöö peab olema niivõrd tihe, tuleb üksteist katta, et missioon lõpuni viia, muidu jääd kuskile vahele. Selles oli midagi sõjaväelist.

Olen mõelnud, et pere ja laste kogemus, see kohutav organiseerimine, on kooliteemasse ülekantav. Esiteks, esimene kursus käitub kohati nagu kolmeaastased. Teine pool on pidev organiseerimine ja optimeerimine, mis on normiks saanud. Kuidas ajaliselt ja rahaliselt välja tulla.
Üritan kogu oma päevakava ja tegevust Eesti Kunstiakadeemias suunata nii, et ma pole siin elu lõpuni.

Märtsi lõpus rajas EKA sisearhitektuuriosakond ülikooli avatud uste raames Balti jaama tunnelisse ajutise klassiruumi. Loenguid pidasid professor Leonhard Lapin, Margit Mutso, Liisi Murula, Hannes Praks, Hardo Pajula jt.


Mis projekti sa ise tudengitele annad?
“Baarid ja restoranid” on selle aine nimi. Alguses mõtlesin, et ei anna ise tunde, sest organiseerimine võtab aja ära, aga mulle meeldib projekti juhendada. Minu eesmärk on tudengid mõtlema õpetada. Inimene peaks suutma oma tegevust mõtestada, osata probleemi püstitada ja seda hiljem lahendada. Ma ei pea oluliseks, et tudengid peaksid teadma, mis kujuga on haisulukk. Müügimees saab selle eest palka, et see praktiseerivale disainerile paari nädala jooksul selgeks teha. Koolis seda õppima ei pea. Teine asi on tarkvara õppimine, mida õpetatakse liiga palju. Ma saan aru küll, et praktilised oskused annavad võimaluse minna kohe büroosse CADiga joonestama, aga alati saab panna YouTube’i küsimuse how to.

Tervitan siinkohal ajakirja veergudel müügimehi. Lõppkokkuvõttes on ju ka neile parem, kui tekivad disainerid, kes suudavad nende pakutut mõtestatult kasutada, nii et sellest tekib uus väärtus. Ettevõtluses seostub nüri kasumi taga ajamine 1990ndatega. Mulle tundub, et selle ajaga võrreldes on midagi muutunud. Näen, et ka Eesti Sisearhitektide Liit otsib muutust oma sisuliste sümpoosionitega. Trendid on positiivsed.

Mis tüüpi projekte Stuudio S teeb?
Lahendame ühte kohvikut Telliskivi kvartalisse. Siis on üks huvitavat tüüpi arhitektuuri-startup, kus projekteeritakse 25 ruutmeetri suuruseid maju Skandinaavia turule. Neid plaanitakse valmistada nagu autosid tehases. Stuudio S-i profiil on üsna sarnane sellega, mida ise varem tegin. Ruumid on pigem ühiskondlikud või eripärast elu toetavad ja soosivad. Villa ja korteri kujundusi ma jätkuvalt ei tee ning neid ei ole küsitud ka. Formaat peab olema atraktiivne õppejõu jaoks, siis on see ka tudengite jaoks põnev. Õnneks meil on selliseid töid.

Teraapilises mõttes on hea teha ka väikeseid projekte. Kui oled teinud säravaid projekte, millega on kaasnenud preemiad, on tore teha suvalist kauplust kuskil maakohas. See lisab disaineri egole olulise tasandi, toimub eluga lõimumine.

Oled oma loomult leiutaja, kasutad materjale teistmoodi. Mis sul erialaselt praegu huviorbiidis või käsil on?
Just-just, ma olen tuntud kui standardmaterjalidevastane. Mul on selline teooria, et paarkümmend aastat iseseisvust ja turumajandust on erialale mingis mõttes põntsu pannud.

Interjöörides on orkestreeringuna tunda materjalimüüjate tegevust. EKA sisearhitektuuriosakonna vastulöögina rajame koostöös Kärt Ojaveega materjalide kogu, kus on materjalide näidised ja info. Arvan, et EKAs leiutatakse väga palju huvitavaid materjale, mis jäävad kuhugi fondi või erinevate osakondade lauasahtlitesse. Tahaksin kureeritud materjalide kogu pakkuda erialaliitudele ja levitada oma tudengite seas.

Soov on poeesiat ruumi tagasi tuua. Kui kõik keraamilised plaadid ja valgustid on rohkemal või vähemal määral ettevõtlusega seotult valitud, on raske ruumi ainuomast poeesiat luua. Olen mõelnud, et teen oma elu raskemaks sellega, et mõtlen mööblit, valgusteid ja uusi materjale välja. Igas projektis on mingi jama — kui oleksin valinud kataloogilaua, poleks probleemi. Nüüd on laud liiga madal, lauaplaat praguneb ja kuna Eesti turg ei suuda prototüüpimist kinni maksta, on see konstantne risk. Mida ma ikka tudengitele õpetan — minge raskemat teed pidi, et huvitavamate tulemusteni jõuda. Ärge võtke reisile kaasa Lonely Planeti raamatut, vaid minge lihtsalt, silmad kinni. Pange Indias võssa ja vaadake, kuhu tee välja viib. Arvan, et kataloogikauba kasutamine on nagu Lonely Planetiga liikumine. Seal jookseb teatud raamistik. Kuigi loomulikult — professionaalne on teatavat liiki projektide puhul kasutada standardseid tooteid. Küsimus on mahtudes ja ajas, kuhu essents panna.

Mitmes oma projektis oled kasutanud disainimisel nn sitast saia tegemist. Kui oluline on sinu jaoks taaskasutamine? Mõtled sa disainides maailma ressurssidele, prügi juurde tootmisele?
Muidugi, ma ei aja neohipi rida! Minu jaoks on normaalsus mitte arutult toota asju juurde, vaid leida ajatumaid materjale ja lahendusi. Ma ei ütle, et minu lahendused on ajatud, aga vähemalt kui ma teen puidust jampsi kokku, siis seda saab hiljem ahju panna. Usun jätkuvalt seda, et Eesti disainer võiks kohalikust metsikusest inspiratsiooni ammutada ja seda edasi kanda. Selle teemaga tegelen ka magistriprogrammi arendades.

Mis suhted sul erialaliiduga on?
Eesti Sisearhitektide Liitu ma veel ei kuulu. Seni pole liit olnud minu jaoks oma sisulise poole pealt piisavalt atraktiivne. Küll aga olen neile öelnud, et seal on käimas positiivsed muutused ja ma jälgin huviga seal toimuvat. Olen kirjutanud arhitektiprotsendi teemal, see on mul kuidagi hinge peal. Olen sõltumatu ja seetõttu saan sellist rida ajada. Keegi peab seda ühiskonnas tegema ja praegu võtsin endale selle rolli.

Tajun, et sisearhitektuuris on aeg-ajalt identiteedikriis, et mis see eriala ikka täpselt on. Arhitektid ka ei võta meid tõsiselt. Mul endal on arhitektidega alati hea klapp olnud ja ma tegelen aktiivselt selle piiri hajutamisega. Kuidas see täpselt läheb, ei tea veel. Üks missioon on neid erialasid lähendada, võib-olla luua mingis osas ühisõpe. Meie roll on olla spetsialistid selliselt, et me ei pea ennast õigustama ega põhjendama, et me pole kardinasättijad.

Ma kuulun Eesti Mesinike Liitu, annan seal oma kodanikupanuse.

Kuidas sa ennast laed?
Mesindus on selline intensiivne meedium, mis aitab välja lülituda. (Kõrvalolevast klassiruumist kostub helisid.) Mis see oli, seal oli palve? Ma ei imestaks. Tead, ükspäev läksin klassiruumi ja vaatasin, et kõik istuvad äraseletaval ilmel põlvili ja tuluke põleb. Käis B210 tund — teeõhtu, kogu klass istus põrandal maas. Täiesti uskumatu. Ma ei imestaks, kui varsti on siin gong ja Tiibeti mungad puhuvad pasunaid. Me üritame tegeleda teemadega, mis oleksid intellektuaalselt põnevad. Viimane aasta on olnud füüsiliselt väga aktiivne. Sõidan rattaga, väldin igal võimalusel autoga sõitmist. Eriti pärast stressirikast hetke on hea rattaga sõita, võimalus välja lülitada.

Kodus pean lapsi kogu aeg tõstma. Ma pole kunagi nii heas füüsilises vormis olnud kui praegu, kuigi olen üle neljakümne.

Kas ja kuidas hoiad ennast kursis sellega, mida disainerid ja arhitektid maailmas teevad ning mis teistes koolides toimub?
Juba disainerina tegutsedes ei jõudnud vaadata teisi disainereid ja nüüd ma ei ole teiste koolide vaataja. Meil on ekskursioonid plaanis, sest mingil määral peaksime teisi koole külastama. Saan inspiratsiooni pigem muudest asjadest, nagu lasteaiast või muusikaakadeemiast. Praegu on nii, et sünteesin üsna juhuslikest asjadest.

Teatav interdistsiplinaarsus on moeröögatus, millest kõik räägivad, kuid mind see reaalselt huvitab ja me tegeleme sellega. Muusikaakadeemia improvisatsiooniosakonnaga on koos Helena Tulvega plaan midagi koos teha. Tahaksin Tartu Ülikooli eetikakeskuse poole pöörduda, et teha ainena disainerieetika ja anda sellele teemale akadeemiline raamistus. Mulle tundub, et see on oluline — sealt hakkab kõik peale. Tudengeid on võimalik muuta. Mu enda kooliajast jäävad paljud mõtted elu lõpuni helisema.

Koolis õppimine on tundlik aeg ja õpetama peab vastutusega. Ühest küljest ma võtan vastutustundetult riski, aga samas toimub kõik ühe kindla eesmärgi raames. Kas see on risk, kui ma saadan tudengid koos Holmiga viieks päevaks metsa? Kui nad sealt tagasi tulid, olid nad mõnusamad inimesed. Enne olid pulksirged linna poisid ja tüdrukud — neid annab vormida küll.

Peaksin tuuri tegema Eesti ülikoolides, EKAl on seis kehv, nii mõnigi ülikool tahab EKAt alla neelata ja haridusturul on konkurents. Ise ma ennast sellest hirmust puudutatuna ei tunne, uue poisina võin igale poole koostöösoovidega pöörduda. Mulle kohati isegi meeldib konkurents.

Kuidas sisearhitektuuriosakond ennast maailmaga seotud hoiab?
Käivitame ingliskeelset magistriprogrammi. Praegu on meil mõni tudeng Erasmuse programmi kaudu. Edaspidi saadame välistudengid ingliskeelsesse magistrisse ja enam neid bakasse ei võta. Praegu on selline loll lugu, et kui tunnis on 12 Eesti tudengit ja üks Erasmuse tudeng, siis õppejõud pursib halba inglise keelt ja kõik kannatavad. Sellel ei ole mõtet. Pigem on teada, et MA on ingliskeelne ja kõik arvestavad sellega.

Minu eesmärk pole kompenseerida demograafilist puudujääki, vaid erialasse uute piiritaguste impulsside toomine, globaalse kommunikatsiooni tekitamine. Jätkuvalt arvan, et tudengid peaksid piiritaguselt töötama. Hiljuti toimus meil Aasia-teemaline teehommik, kus rääkisid Singapuris töötanud meie magistrant Helen Oja ja Whuani ülikoolis käinud Tauno Tõhk. Rääkisime, et kas Aasia on nii hirmus. Eesmärk on julgustada, et minge matkake, õppige, elage niisama.

Mis magistriprogrammis toimuma hakkab?
Olen üsna kriitiline praeguse magistrikava suhtes. Kui ressursid on väikesed, siis üheks läbilöömise võimaluseks oleks spetsialiseerumine. Me ei ürita pakkuda laiapõhjalist haridust, vaid me muudame programmi oma tegevus- ja huvialadest lähtuvalt spetsiifiliseks. Tahaksime kogu õppekava koostada isiksusepõhiselt. Kärdi interaktiivsed tööd ja minu loodushuvi, ning hakkame nende ümber põimima kitsast rida. Püüame leida oma tugevust ja seda hoida. Kindlasti kaasame välistudengeid ja loome platvormi, mille pinnal tuua välisõppejõude.

Kuidas su oma kodu välja näeb?
Ära küsi. Seal pole midagi huvitavat, sest mulle meeldib kõige rohkem elada üürikorteris, kus ei ole kujundust. Seal ma ei pea mõtlema ega analüüsima, protsessor ei pea surisema — kas, kuidas ja millise kombinatsiooniga. Ma ei ole ise kodusid kujundanud ja aktsepteerin erinevaid variante. Ma võin koolidirektori või kaupluse juhatajaga heidelda mingi lahenduse pärast, aga kodu kujunduses ma ei viitsi vaielda, et milline vuugivärv peab olema.

Kodus mul prototüüpe ei ole, sest ma elan neid kõiki nii läbi, et on parem, kui ma neid isegi ei näe. Mul on Viljandi lähedal maamaja ja seal aitasin ühte raamatukauplust teha. Loll olin, mul oleks tegelikult hea meel, kui Eestis oleks üks linn, mis kuidagi ei meenutaks ühtegi minu tööd.

Enda kodu kujundamine läheb raskelt. Teen vahel tööjooniseid ja kodus proua kujundab. Mulle on tööjooniste tegemine ka raske, sest ma ikka kipun arvama. Olen tüütu tehnik, kes vahele lobiseb.

Möödunud aastal Eesti Kunstiakadeemia professorikohtade konkursil sisearhitektuuri ja mööblidisaini osakonnas valituks osutunud Hannes Praks on enam kui kümneaastase erialase töö käigus kogunud enim tunnustust Tartu Ülikooli Narva Kolledži interjööri autorina.

Lugu ilmus ajakirja Diivan mainumbris. Osta värske juuninumber poest või telli www.ajakirjad.ee!
Vaata lisaks galeriid Hannes Praksi kujundatud Narva Kolledži interjöörist

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare