Meretagune värvipillerkaar — värvidega täidetud kodu
Kes: Liise Kallas, õpetaja ja väikeettevõtja
Mis: 2toaline korter 1970ndatel ehitatud paneelmajas
Kus: Saaremaal Kuressaares
Kiire tegutsemise põhjus oli lihtne: kestis masuaeg ja hinnad olid jõudnud põhja ning oodata võis juba väikest hinnatõusu. Seepärast tuli korterijahil usaldada oma isa. „Kui ma korterit otsisin, siis seadsin oma esimeseks tingimuseks, et köök peab olema eraldatud — ühendatud köök-elutoaga variandid jäid kõik kõrvale. Teiseks tingimuseks oli, et WC ja vannituba asuksid eraldi. Selle korteri planeering sobis mulle,” räägib perenaine põhimõtetest, mis olid talle esimese päris oma kodu otsimisel ja loomisel olulised.
Korteri sai Liise koos üürnikuga, kes seal veel mõnda aega edasi elas.
„Alguses tundus, et korter on ju täiesti elatav ega nõuagi väga suurt remonti — üürnik ju elas siin. Aga kui ma WC-d ja vannituba nägin, siis sain aru, et nii lihtsalt ma ei pääse. Õnneks oli mul tore ehitusmees, kes mind aitas. Ta krohvis ja lihvis siin 1970. aastatel ehitatud kõveraid seinu ning püüdis neid sirgemaks ajada. Kõik see võttis päris palju aega,” meenutab ta.
Liise on lõputult tänulik taas kord oma isale, kelle abita oleks korter siiamaani endise omaniku vanu kappe-riiuleid täis. Lõputute tapeedikihtide eemaldamisel olid abiks teisedki pereliikmed ja sõbrad.
Vaade läbi elutoa töönurga magamistoa poole.
Värvi, värvi, värvi!
„Kõik need korterid, kus ma olen elanud, on olnud nii valged ja steriilsed, et võib-olla ma pingutasin kohati värvidega isegi natuke üle,” naerab Kuressaarest 40 kilomeetri kauguselt pärit saarlane, kes on aastaid elanud välismaal: Tšehhis, Šveitsis, Monacos, Inglismaal.
Liise on ametilt õpetaja, aga isetegemine ja käsitöö on teda alati huvitanud. Seepärast asus ta kaks aastat tagasi Kuressaare Ametikooli ka uut eriala — nahatööd — õppima, õpingud lõpetas naine tänavu suvel. Selle jätkuks asutas ta oma ettevõtte Harald ja Leida.
„Sisustusideid olen korjanud igalt poolt: ajakirjadest, internetist. Olen ideid ise edasi arendanud ja oma kodule sobivaks kohandanud. Kui ma näen poes mõnda toredat asja, mida endale tahaks, siis mõtlen tihti, et selle võiks ju ise ka teha. Aga tavaliselt ei tee ju, sest aega ei ole,” räägib Liise. Tegelikult leidub tema kodus isetehtud asju rohkem kui neid, mis muutmata kujul poest tooduna endale seal koha saanud. Imestamist väärt ja üllatavaid lahendusi leiab Liise kodu igast ruumist.
Padjad on siit ja sealt: Londonist, Kuressaare kaltsukatest ja ka ise õmmeldud – ema ja venna pluusidest-särkidest. Ka lambikupleid on Liise pitskangaga täiendanud.
Väikesed kastriiulid ja -kapikesed köögiseinal on näiteks vanakraamipoe leid: 13 kummutisahtlit ootas poenurgas värske ideega ostjat ja nii sai Liise endale kööki ja magamistuppa toredad mööblitükid. Ta kruvis sahtlitel paneelid eest, värvis kastid üle ja pani osadele ka uksed ette — tulemuseks isikupärased „tuvipesad” ja kapikesed, pealegi väga taskukohase hinnaga.
Rõõmus köögilaud on samuti Liise kavandatud-tehtud. „Leidsin venna laudast vana söögilaua, mille plaanisin väiksemaks lõigata, aga selle plaat oli täiesti koitanud ja lagunes vedamisel ära. Tammepuidust jalad olid aga korralikud, mistõttu lasin kohalikus puidutöökojas uue toeka lauaplaadi teha. Mulle meeldib, et minu kodus on asjad, mille kohta ei osata arvata, kust need pärit on — meeldib, et kodu on minu nägu,” põhjendab perenaine.
TORE MÕTE! Sahtlitest meisterdatud kapikesed on magamistoas öölauaks.
Mitme näoga elu- ja töötuba
Elutoauksel püüab kohe pilku vana tugitool, millele Liise kampsunitest uue „katteriide” tegi. Ootamatu ja põnev idee sündis üsna juhuslikult: „Ma sain vana tooli ja arvasin, et selle korrastamine on lihtne. Tegelikult osutus see väga keeruliseks. Nii ma siis otsustasingi proovida seda katta hoopis ühe vanadest kampsunitest tehtud pleediga, mis mul juba olemas oli — arvasin, et enam hullemaks ikka minna ei saa. Liimisin siis pleedi toolile. Kui see koledaks läheb, saab ju midagi muud välja mõelda.”
Elutoa ukse kõrval seina ääres seisab kirjutuslaud, mida saab kasutada ka söögilauana. Selle tegi osavate kätega perenaine vanast saunauksest, mis vanemate juures jõude seisis. „Kui külalised käivad, siis ma tõstan selle keset tuba — väikeses korteris pole nii palju ruumi, et saaks mitu suurt lauda ära mahutada,” räägib Liise.
Diivanilauaks on vana meremehekirst, mis toimib panipaigana, sest korteris kulub ära iga väiksemgi koht, kuhu asju varjule panna. Kirstule pani Liise rattad alla, et seda oleks lihtne liigutada, kui on vaja diivanit lahti teha.
Köögiseinal on korteri kõik värvid. „Värvipotipõhjad said köögiseinal kokku!” põhjendab perenaine.
Raamaturiiuli pitsiline külg on Liise enda joonistatud. Ja mingisugust šablooni peale potikaante siin kasutatud ei ole. „Tegin lihtsalt ringid ette ja hakkasin markeriga neid täitma — otsisin igavuse peletamiseks tegevust, kui haige olin, ja nii see muster sündiski,” räägib naine.
„Eks mulle vahel ikka meeldib väikseid uuendusi teha, aga põhimõtteliselt on kodu nüüd valmis. Olen muidugi mõelnud, et tegelikult vajaksin ka kolmandat tuba, töötuba, kus oleks õmblusmasin, aga ei raatsi ju oma vastvalminud kodust nii ruttu lahkuda — tahaks seda pisut ikka nautida ka!” on Liisel ka tulevikuks juba vaikselt mõtted idanema pandud.
Lugu ilmus ajakirja Kodu & Aed septembrinumbris. Osta värske number poest või telli www.ajakirjad.ee!
