NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki "Sobimatu"!
Järjesta: Vanemad Uuemad Parimad
01.08.2017 10:36
Maapoisina linna tulles ei saanud kuidagi endisest elust lahti öelda ja ega tahtnudki.
Kord vene aja lõpus kutsus Lahemaale oma elujärjega jõudnud kaksikõde mu appi sigu tapma. Läksimegi, maalt toodi veel meie suurepere külalihunikuna hobi korras toimetanud isagi selleks linna. Tegime siis neljale notsule kurva lõppmängu ära ja järgmisel hommikul iga roju oma koju tagasi.Võtsin siis peale sealihakäntsaka ka suure kompsu verivorsti ja süldikraami kaasa,jõulud just ukse ees. Linnakoju jõudes kogu seda kraami korteri pisikeses köögis lahti harutades pidi naine krepsu saama. Koolieelikutest lapsed olid pidevalt minu vanemate juures maal nii suveti kui talviti kohustuslikus "sunnitöölaagris" olnud ja olid sellist toimetamist tihtipeale näinud ja lõid kampa.Emme muidugi oma neljaaastast tütart veriste kätega seapead kraapimas nähes lubas mulle hullumajast auto järele kutsuda. Vanem poeg aga jupitas terava jahinoaga seakõrvu süldile korraliku kallerdise saamiseks ja selle peale vaid sai kogeledes öelda,et hull ees ja pojad järel,ei rohkemat.Terve öö mässasin ja kui naine hommikul kööki tuli,tõstsin just suure potiga verivorste elektripliidilt maha.Vorstid kõik ilusti puutikuga otstest sõlmitud nagu minu vanaema aegadel.Süldikausid aga kallerdasid köögipõrandal reas ja lõhnasid üsna isuäratavalt. Külla tulnud vanem õde ja naisevend,seatapul osalenud linnapoiss said ka omale portsu kaasa ja hiljem kui kraam nahka oli pandud, imestasid ,kuidas mul need jõuluvorstid ja süldid nii hästi välja tulid.Aga kui oled oma elu algusest peale sellises keskkonnas elanud,jääb ikka midagi külge ka,ole sa poisinaga või plikatirts.Siiamaani on need kohustused minu kukil ja tihtipeale külas käivad lapsed helistavad ette ja nõuavad papsi tehtud ahjupraadi küll kodulooma,küll ulukilihast,sest jahimehena on seda ikka kodus sügavkülma pandud.
Maal oma sünnikodus tihti olles saab igasugu puutööd tehtud,eriti minev kaup on kirve ja haamrivarred. Ka vanad roostest lõhkiaetud pussipead saab uute vastu vahetatud,küll põdrasarvest,küll ilusa mustriga jalakapuust välja vestetud ja lihvitud. Vanasti tehti külas elades oma talus valmis pea kõik majapidamises vajaminev, hobuseriistadest kasukate ja muude seljariieteni välja.Minu isapoolne vanaisa oli külasepp,üks tema õdesi aga külarätsep ja kodust saadud oskused lubasid juba ka naabritele ja kaugemalt rahvale "teenust pakkuda".Juba poisiklutina olin vanaisal sepikojas abiks ääsile lõõtsaga tuult tõmbamas.Aeg aga läheb rutates,kõik see olnu jääbki vaid mällu,vana sepikojast ja sama katuse all olnud suitsusaunast alles vaid jupike palkseina ja kerise kohta meenutav kivihunnik...Seda kõike meenutades valetan teile kui ütlen, et seda meenutades pisarad silma ei tulnud.
01.08.2017 15:32
A miks arvab seltsimees aja kirja nik, et see jaotus just alles nõukogude korra ajal välja ilmus.
04.08.2017 15:53
Nii on ja nii jääb...Vaadake Postimehe reklaami imeilusa lauluga...aga...rase naine hakkab kodu
kaunistama, aga MEES viskab selili diivanile ja ...TÜÜPILINE!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega