Kuidas pildistada arhitektuuri: vestlusring arhitektuurifotograafidega

Foto: Tõnu Tunnel / Liina Lõõbas

Eesti Arhitektuurimuuseumi näitusel “Ruumipüüdjad” saab tutvuda arhitektuurifoto võistlusele esitatud parimate töödega. Vestlesime noorte arhitektuurifotograafidega ja uurisime, mil moel saab ruumi kõige paremini pildile. Vestlusringis osalevad Liina Lõõbas, Tõnu Tunnel ja Eret Kuusk.

Miks just majad? Mis teid arhitektuuri juures võlub?

Liina Lõõbas: Mind paelub, et saan fotol kujutada keskkonda sellisena, nagu inimene seda kohapeal viibides ei taju. Veedame arhitektuuri keskel enamiku oma elust ja see on meile nii tuttav, et tihti ei märkagi me ümbritsevat. Ükski maastikufoto ei suuda võistelda looduses viibimise tundega, aga arhitektuuri kujutades võin argise tuua fookusesse ja muuta huvitavamaks.

Tõnu Tunnel: Ju ma olen pisut pedant ja korraarmastaja, ajan taga sirgeid horisontaale ja seinu. Arhitektuurifoto on üks paras 3D-pusle. Õige objektiiviga õiges ruumipunktis olles käib seest mingi äratundmise tunne läbi. Selle koha leidmise adrenaliin arvatavasti. Samuti antropoloogiline huvi — arhitektuur ja jäljed, mida inimesed jätavad, räägivad nii mõndagi ajastu ja inimeste kohta, kes seal elavad.

Eret Kuusk: Olen mõelnud, et ennast võiks taandada nii kaugele, et hoonete pildistamise asemel ainult nende vaatlemisega piirduda. Sellisel juhul oleksin ma valgustunud. Aga ma ei ole. Fotograafia kui selline on minu jaoks püüdlemine selle valgustuse poole. See on nii, et iga pildistatud fotoga taganed sa aina rohkem ja rohkem ihast olla fotograaf.

Foto: Tõnu Tunnel

Mida tuleb majade või interjööri pildistamise juures silmas pidada? On teil jagada häid nippe ja võtteid, mida lihtne inimene oma kaameraga paremini saaks teha? Kinnisvarakuulutuste juures pilte vaadates tundub, et hea pildi saamine ei olegi üldse lihtne.

Liina Lõõbas: Igasugused oskused tulevad harjutamise teel. Mind on tihti aidanud eeskujufotode analüüsimine — püüan fotot vaadates mõista, mis mulle selle juures meeldib ja kuidas tulemus on saavutatud. Mulle tundub, et sageli ei keskendu inimesed pildistamise hetkel objektile ja tulemusele piisavalt. Alles tagantjärgi tarkusena nenditakse, et parema foto saanuks siis, kui näiteks valgus oleks teistsugune või foto oleks pildistatud kaugemalt.

Tõnu Tunnel: Pildistage ruume otse või 45-kraadise nurga all. Konteksti andmine on samuti tore — see, kus maja paikneb või mis ta naabruses asub. Siseruumi pildistades annab palju juurde vaatenurk, kust ühest ruumist avanevad vaated teistesse tubadesse. Foto eesmärk on illustreerida ja kirjeldada. Enamasti on standardiks kujunenud, et vertikaalsed jooned peaksid paralleelsed olema, aga sellest reeglist ei peaks ka alati kramplikult kinni hoidma.

Eret Kuusk: Ma arvan, et müüb interjöörifoto, mille tegemisekson kasutatud mõnda lainurkobjektiivi ja pehmet lisavalgust.

Foto: Liina Lõõbas

Kas eksisteerib ruumi, millest ongi väga keeruline head pilti välja võluda?

Liina Lõõbas: Mõni ruum inspireerib rohkem ja mõni vähem. Sobiva fototehnikaga saab igast ruumist jagu. Lihtsalt vahel nõuab selle „lahti hammustamine“ rohkem kannatlikkust.

Tõnu Tunnel: Kindlasti. Eks väga väikesed ruumid on alati keerulised. Inimene fokuseerib küll ca 45-kraadise sektori enda ette, kuid perifeerne nägemine, mis ei ole fookuses, ulatub peaaegu 180 kraadini. See tähendab, et tajume tegelikult päris hästi ka seda ruumi, mis on meie kõrval ja ümber, olgugi et me seda otseselt ei vaata. Väikest ruumi väga lainurk-objektiiviga pildistades moondub see liiga palju ja proportsioonid muutuvad kummastavaks ning lähevad paigast ära. Väikeseid ruume on seetõttu enamasti parem avada detailide jutustamise kaudu. Aga mõnikord saab ka lainurkobjektiivi kasutades ikkagi sellise vaate, mis ei tundu liiga imelik.

Eret Kuusk: Ei eksisteeri. Kõik sõltub sellest, kui võlutud fotograaf pildistamise hetkel ise on.

Foto: Eret Kuusk

Mille poolest erineb arhitektuurifotograafia loodusfotograafiast või mõnest muust spetsiifilisest žanrist?

Liina Lõõbas: Arhitektuur on modellina vähem nõudlik. Kui inimesi ja loomi-linde pildistades peab tihti jahtima õiget momenti, siis arhitektuur on paigal ja saan selle juurde alati tagasi pöörduda. Kui räägime arhitektuurifotograafiast kui kommertsfotograafia liigist, siis siin kehtivad samasugused reeglid nagu mujal reklaamis — objekti tuleb kujutada võimalikult atraktiivsena ja tihti ei ole siin tõepärasusega palju pistmist.

Tõnu Tunnel: Ma arvan, et arhitektuurifotograafia tegeleb teiste fotožanritega võrreldes rohkem geomeetria ja kolmemõõtmelise ruumi kahemõõtmeliselt mõistetavaks muutmisega. Ka arhitektuuri pildistamise juures võib lähteülesanne päris palju määrata resultaadi olemust. Seda, kas fookuses on mingi detail, tekstuur või hoopiski ruumi porportsioonide ja mahtude võimalikult veenev edasiandmine. Või on tegu üldse abstraktsema kunstilise kaalutlusega arhitektuurifotoga. Üldistada on keeruline.

Eret Kuusk: Nõnda nagu arhitektuur on betooni valatud muusika, võib näiteks linnatänaval ülespildistatud surnud rott olla loodusfotograafia. Žanre kui selliseid minu jaoks ei eksisteeri. See on defineerimise küsimus ja definitsioonid on ebatäielikud.

  • Näitust “Ruumipüüdjad” saab vaadata kuni 26. märtsini Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos. Vaata lisa Arhitektuurimuuseumi kodulehelt.
moodnekodu.ee


Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODNE KODU viimased uudised