Kübaradisaineri kaks kodu


Kübaradisaineri kaks kodu
Foto: Priit Simson

Hakkaja naine jagab end päeval mitme töökoha vahel ja öösiti seab sammud Okasroosikese lossi, kus ta saab oma uute kübarate kallal nokitseda.

Kui Mari Massoga (37) kohtume, naudib ta üle pika aja vaba päeva – midagi tema puhul haruldast. Ta võtab meid vastu boheemlaslikult armsas kahetoalises korteris, mis on sisse seatud endise Lutheri tehase tööliste maja pööningukorrusele. See on hilisem, 1960. aastate lisandus eestiaegsele elamule, mille on projekteerinud oma ajastu tuntuimad arhitektid Herbert Johanson ja Eugen Habermann.

Lutheri töötajate elamusse sisse seatud kodu on suuremalt jaolt renoveeritud oma kätega. Ka köögimööbel valmis sõprade abiga. Foto: Priit Simson

Mari meenutab, et veel paar aastat tagasi puhus tuul ühest magamistoa seinast sisse ja remondi ajal tuli magada köögi kõrval panipaigas, mis oli ainus puhas koht terves elamises. Nüüdseks on korter peaaegu valmis – tänu Mari kuldsete kätega elukaaslasele, ajakirjanik Indrek Kuusile, kes on koos ema ja sõprade abiga murdnud end läbi ka kõige suurematest katsumustest, mida kodu rajades ette võib tulla. Oma jõududega on tehtud ka keerulisemad tööd: muudetud planeeringut, nähtud vaeva uute põrandate panekuga, ehitatud köögimööbel ja hubane ahi.

Kodu on Mari jaoks koht, kus puhata ja aeg maha võtta. Oma elamises hindab ta kõige rohkem looduslähedust. Kuke asemel äratab teda hommikul tramm, millest saab täpselt aru, et uus päev on alanud. Foto: Priit Simson

Külmetav kunstnik

Mari jaoks on kodu koht, kus aeg maha võtta ning rahu ja elavat tuld nautida. „Kodu on täielik puhketsoon ja olen õppinud siia tööd mitte kaasa võtma, sest siin lihtsalt töö ei suju.” See vaikne koht tundub tõepoolest olevat omamoodi küla keset linna, kus sirtsud siristavad ja aeda saab lilli istutada.

Öökappi asendab magamistoas vana kohver. Taaskasutuse kõrval on oma koht ka tänapäevasel disainil, eriti põnevate vormidega valgustitel. Foto: Priit Simson

Selleks Maril tänavu aega ei olnud, sest alustava ettevõtjana tegutseb ta oma unistuste elluviimiseks mitmel rindel korraga. Päevasel ajal töötab kahel töökohal ja öösiti seab sammud Tallinna vanalinna, kus asub tema teine kodu – ateljee. See on sisse seatud Uue tänava põnevasse majja, mida nimetatakse Okasroosikese lossiks – seal asuvad veel mitme kunstniku stuudiod, bändiruumid ja arhitektuuribürood. Ateljee interjöör on mõnusalt eklektiline ja vastuoluline. Sealt leiab nii tänapäeva tippdisainerite disainmööblit (näiteks Casamania tooli sarjast „Him & Her”) kui ka taaskasutust ja varasematelt asukatelt päranduseks saadud asju.

Ateljee on Mari jaoks teine kodu. Vana-Lõuna tänaval ei võta ta ette ühtegi tööasja, kuid Okasroosikese loss on loominguline pesa, kus suuri mõtteid mõelda ja kübarate kallal nokitseda. Foto: Priit Simson

Loe veel

Kuigi Mari jagab ateljeed paari tuttava kunstnikuga, lepitakse kõik, mis interjööri puutub, omavahel enne kokku ja ükski mööbliese ei rända sinna päris juhuslikult. Ühtlasi on kõik seda meelt, et interjöör ei pea olema viimseni lihvitud ja klanitud, vaid pisut kukkuvat krohvi ja roostet võib õiges kohas mõjuda paeluvalt.

Pisut kukkuvat krohvi ja roostet võib õiges kohas mõjuda paeluvalt.

Ka rõdu, kus Mari päikselise ilmaga õmmelda armastab, peegeldab suuri kontraste, mis kunstnikuks olemist saadavad. Ühelt poolt püüavad pilku maalilised vaated vanalinna kirikutele ja punastele katustele, teisalt jälle pisut ajahambast puretud tugitoolid, mis on lohaka elegantsiga paika sätitud.

Rõduga ateljeed jagatakse mitme kunstnikuga ja kõik, mis interjööri satub, arutatakse enne läbi. Foto: Priit Simson

Mõnes mõttes esindabki Mari romantilist müüti külmetavast kunstnikust, kelle elus on nii glamuuri kui ka vaesust ja kes on valmis oma kire nimel ohvreid tooma. Kui mõnikord arvatakse, et kunstnikud tulevad kultuurkapitali najal lahedalt toime või suudavad üksikutest tehtud töödest aasta aega ära elada, siis tegelikult ei ole loomeinimese elu alati nii särav, kui Instagrami piltidelt paista võib. Mari selgitab, et kübarate tootmine on väga kallis ja Inglismaalt toodud peenvildi meeter maksab sadu eurosid.

Mari Masso ellu kuulub kolm töökohta ja kaks kodu. Üks neist on Vana-Lõuna tänaval endises Lutheri vabriku tööliste majas ja teine Okasroosikese lossis, kus ta tegeleb oma elu suure armastusega ja valmistab kübaraid. Foto: Priit Simson

Võid küll figureerida enamikus naisteajakirjades või teha presidendile ja teistele prominentsetele isikutele kübaraid, kuid iseenesest ei tähenda see ettevõttele kohest edu. Pealegi nõuab käsitsi kübara tegemine ülipalju aega – olenevalt mudelist võib sellele kuluda päev kuni nädal. Sellegipoolest eelistab Mari hulgi tehtud tehasetoodangule midagi eksklusiivsemat ja iga kübar valmib algusest lõpuni tema enda käte all.

Nagu paljud teisedki kohalikud kunstnikud, teeb Mari oma ettevõtmise rahastamiseks muid otsi – praegu teenib ta lisa ühes söögikohas töötades ja on ametis aksessuaaride poes. Erinevalt paljudest sama eriala inimestest pole temas vähimatki snoobifaktorit ning lihtsaid päevatöid teeb ta valehäbita ja imetlusväärse positiivsusega. „Ma ei leia, et üks amet oleks halvem kui teine või et jurist on kuidagi väärikam olla kui koristaja. Minu filosoofia on selline, et iga amet on oluline ja seda tuleb teha hästi. Oskan hinnata ka lihttööd ja usun, et erinevates töökohtades töötamine rikastab ja õpetab, kuidas praktilisi asju kiiremini ja efektiivsemalt teha,” mõtiskleb ta. Küsimusele, kas selline koormus ära ei kurna, vastab Mari, et kõige rohkem kardab ta rutiini kinni jääda. Erinevad tegevused annavad täpselt parasjagu vaheldust, mis tuleb kasuks ka loomingulisele poolele, kinnitab ta.

Kübarad valmivad Maril käsitsi ja nende tegemine on ülimalt aeganõudev – olenevalt mudelist võib sellele kuluda päev kuni nädal. Foto: Priit Simson

Kübarad kui kirg ja armastus

Küsin Marilt: milleks siis üldse ettevõtlus ja kübarad, kui sellega kaasneb nii palju sebimist ja mitteerialast lisatööd? Mari vastab küsimusele kahe sõnaga: kirg ja armastus. „Kui ma ei saa nädal aega kübarat teha, on mul halb olla ja midagi on puudu. Võib-olla ongi minu saatus sellise katsumusega tegeleda?”

Kui ma ei saa nädal aega kübarat teha, on mul halb olla ja midagi on puudu.

Kübaraid disainima hakkas Mari 13 aastat tagasi, kui läks värskelt Eesti kunstiakadeemia lõpetanuna Elvira Liiveri juurde kübarakotta müüjaks. Mõte oli võtta endale pisut aega ja mõelda, mida ta elult üldse tahab. Kuigi Mari on õppinud Soomes ka kingadisaini, avastas ta kübarakojas enda jaoks peakatete põneva maailma. „Kord palusin igavusest kübarameistrit, et ta mulle ka seda kunsti õpetaks. Ükskord sattus Katariina käigus asuvasse poekesse suurem seltskond turismireisil olevaid inglise daame, kes andsid sisse suure tellimuse, mis oli vaja nädalaga valmis teha. See oligi esimene töö, kus sain pisikeste detailide tegemisega kaasa lüüa ja abiks olla,” meenutab Mari oma esimesi samme erialal, millega ta praegu iga päev tegeleb.

Mari fantaasiaküllaseid kübaraid võib näha paljudel Eesti moeetendustel ja messidel. Disainiöö raames osales ta Eve Hansoni moešõul. Foto: Toomas Volkmann


Mõne aasta eest sündis Mari enda bränd Mari Masso Millinery, mis on pühendunud käsitöökübaratele. Aastate jooksul on tulnud ette väga erinevaid töid alates eratellimustest kuni teatrietenduste tarbeks tehtud fantaasiakübarateni. Sinna vahepeale mahuvad moešõud, messid ja kübarate restaureerimine. Mari unistab käia veel mõne kübarameistri juures praktikal ja edaspidi laiendada oma turgu pisut lääne poole, sest Eesti tarbijaskond on nišivaldkonna jaoks liiga väike.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare