Eramu paikneb väga tihedalt asustatud kohas — ümber krundi kõrgub rohkesti teisi elu- ja korrusmaju ning büroohooneid. Suur raudteejaam jääb viieminutilise käigutee kaugusele.

Huvitav ilming eramu puhul on ka see, et elutegevus toimub keldrikorrusel — ehitise põrand ulatub kolme meetri sügavusele tänavapinnast. Kõrges ühekorruselises siseruumis on põrandapinda 85 m2. Vanemate magamistuba, lastetoad ning töötuba on muust ruumist seinte ja mööbliga eraldatud ning need on ligikaudu poole ruumi kõrgused. Kõikjalt interjöörist avaneb vaade üles akrüülvõlvitud lakke.

Lagi on kahtlemata maja tõmbenumber ja ruumi meeleolulooja. Eramu ligi kolmekümne katuseakna alla on paigutatud korrapäraste võlvidega akrüüllagi. Akende ja võlvide vahel paiknevad valgusallikad, mis annavad ruumi meeldivat kaudset valgust. Kui akrüüllagi majas puuduks, oleks eramus valguse sisselülitades interjööris toimuv ümbritsevatesse kõrghoonetesse näha — seda majaelnikud ei soovi. Eramus olles ei näe katuseakendest otsest taevast, vaid selle peegeldusi akrüülvõlvidelt, mis omakorda loob erakordse ruumielamuse.

Akrüülkuplite ja akende vahele jääv õhukiht jahutab suvel sundventilatsiooni päikesekuumust. Talvel takistab see soojakadu interjöörist ja stabiliseerib ruumi soojust.

Majaelanikel on saanud omamoodi rituaaliks istuda majas kuuvalguses nii, et tuled on kustunud ja nautida valgusmänge.

Kuidas meeldib? Kas põnev või liiga ekstreemne?