Renee kodu on kasvanud koos temaga, ta on samas korteris elanud kogu oma elu — vaid õpingud Tartus tõid väikese pausi — ja mõnes mõttes on nad koos täiskasvanuks saanud. Või on seda vähemalt soliidses eas korter.

Söögilauaplaat oli eelmises elus aidauks.


Korter 1905. aastal valminud puumajas oli Renee lapsepõlves kahetoaline eraldi köögiga kodu neljaliikmelisele perekonnale. Mõne tapeedikihi ja uute mööbliesemete lisandumist sai ta näha oma silmagagi, ent see ilmselt ainult süvendas kiusatust vaadata, mis saab siis, kui mööbel välja visata, tapeedikihid maha võtta, isegi seinad maha võtta.

Enamik mööblist on leitud kasutatud mööblit müüvatest kauplustest või Ikeast.


Mõtleb, lammutab, värvib
Kes on näinud Renee töid, oskab aimata, et lammutamine meeldib talle ilmselgelt üliväga ning võimalus midagi autost veel suuremat koost lahti võtta oli pigem puhas rõõm kui higi, veri ja pisarad.
Et väikekodanliku kitsa kahetoalise korteri asemel laotub lõpuks silme ettemaailmakodaniku mõnusalt boheemlaslik kodu, võis ta ilmselt väga loota, aga mitte kindlalt ette teada. Peamine reegel ehitamise käigus oli kasutada võimalikult palju naturaalseid materjale, ennekõike puitu, ja tumepruuni värvi. Tumepruunil õlitatud puidul on tema jaoks seletamatu külgetõmbejõud.

Iga hipsteri unistuste jalgratast ei hoia Renee seinal mitte selle pärast, et ta rattaga sõita ei raatsiks – väikeses korteris on põrandapind liiga hinnas.


Puiduga peaks kaetud saama veel üks väheseid alles jäänud seinu, see, mis kodukontorit ja magamistuba eraldab.

Edasi loe ajakirja Diivan aprillinumbrist. Osta värske number poest või telli www.ajakirjad.ee!