Eestlaste jõulud välismaal: Austrias haarab inimesi küpsisehullus ja Jõuluvanast räägitakse kerge põlgusega
Austrias algab jõultrall esimese advendiga, kui linnades ja külades avatakse jõulukülad (Christkindlmarkt) või siis lihtsalt punch’i putkad (Punschstand). Kodudes on väga oluliseks kaunistuseks advendipärg, mis tuuakse lauale esimese advendi pühapäevaks. Pärga saab poodidest ja turgudelt osta, aga usinamad valmistavad selle kena traditsioonina ise. Traditsiooniliselt on pärjal kolm punast küünalt ja üks lilla, tähistamaks igat adventi ning igal pühapäeval süüdatakse järgmine küünal kuni kuu lõpuks põlevad kõik neli.
Kodusid ehitakse Austrias advendiajal nii seest kui ka väljast. Seda tehes jäädakse siiski tunduvalt maha teiste maade ehtimisagarusele. Muidugi jagunevad inimesed nagu mujalgi kahte suhteliselt vastatikku leeri: ühed uputavad oma majad tuledemerre ja käivad sellega naabritele korralikult närvidele; teised lähenevad jõulukaunistustele pigem minimalistlikult või ei kaunista oma kodusid üldse. Ene pere maja ees on elektriliste küünaldega kaunistatud nulg, mille küünlad lülitatakse aga magamamineku ajaks välja.
Neli nädalat enne jõule haarab austerlasi üleüldine kõikehaarav küpsiste (Kekse) meisterdamise maania. Neid leidub nii erinevate kuju, vormi kui sisuga, et proovimisele ei paistagi lõppu tulevat ning üledoos on kiire saabuma. Küpsiseid pakutakse igal võimalusel ja igal üritusel. Samuti palutakse neid igale poole ise kaasa võtta: küll koolis, kergejõustikutrennis või laulukoori jõulupeol. Seega üks korralik perenaine muud ei teegi kui küpsetab ning varub küpsisetagavarad spetsiaalsetesse plekist küpsisekarpidesse (Keksedose), kust neid peaks jaguma terveks advendiajaks. Ene peres aitavad õnneks ka lapsed küpsiseid valmistada, sealhulgas on esindatud muidugi ka Eesti päris omad piparkoogid. Kogused on vägevad, kuid kõigi meelehärmiks tühjenevad karbid ülehelikiirusel. Siiamaale pole Enel veel õnnestunud jõuludeni ühtegi küpsist säilitada.
Ene peres käivad usinalt ka päkapikud. Kuid päkapikkudele pakub konkurentsi Austrias väga armastatud šokolaadist advendikalender, mille lahked sugulased juba varakult lastele kingivad. Et lapsed ainult magusast ei toituks, siis päkapikud jätavad vahel ka mõne päeva vahele. Kuid see eest toovad nad jõuluhommikuks lauale piparkoogimaja! Kohalikud sõbrad, kes on Eesti päkapikkudest kuulnud, uurivad igal aastal, et kas neid Eesti päkapikke ei saaks kuidagi ka nende akende taha suunata!
24. detsember on nagu Eestiski jõulude tähtsaim päev. Tavaliselt veedetakse see õhtu pere seltsis rikkaliku pidusöögiga. Austerlaste traditsiooniline jõuludelikatess on paneeritud karpkalafilee, lisandiks saksapärane kartuli-lambalehtsalat (austrias linnusalati nime all) majoneesikastmega. Ene lapsed seda spetsiifilise maitsega kala ei armasta ning seega otsitakse igal aastal alternatiive. Aastaid olid hitiks isetehtud friikartulid ja isetehtud majonees. Sel aastal oli laual metskitseraguu, punakapsa ja knöödlitega. Pere noorim soovis aga lisaks hoopis avokaado- ja kurgimakisid. Paljudes peredes süüakse ka kalkunit või hane. Ene ämm kasvas aga üles peres, kus traditsiooniline jõuluroog oli grillvorst hapukapsa ja kartulitambiga. Verivorsti söövad austerlased ka, kuid päris kindlalt pole see jõulude piduroog. Verivorsti pakutakse aastaringi mägionnides kas külmalt leiva peale või siis tükkidena kartuli-sibula panniroa sees.
Austrias jõuluvana ei käi, sest seda peetakse ameerikalikuks kombeks ning Jõuluvanast räägitakse kerge põlgusega. Jõuluvana sarnane tegelane, püha Nikolaus tuleb heade laste juurde 6. detsembril, kus väikese etteaste järgselt saab igaüks väikese või suurema Nikolausi kotikese, mis on punnis maapähklitest, mandariinidest ja shokolaadist. Päev enne (5. detsember) käib lapsi (ja täiskasvanuid) hirmutamas Krampus, keda võiks vast võrrelda Eesti jõulusokuga. Kui Viini lähistel peavad Krampused ennast enam-vähem tsiviliseeritult üleval, siis mägikülades on parem nende teele mitte ette sattuda, kui ei taha piitsaga üle turja saada.
Ene peres oodatakse mõlemat tegelast suure ärevusega. Krampus pole siiamaani küll õnneks majja pääsenud ning kolistab vaid ümber maja, see eest Nikolaus tuleb igal aastal ning on kahtlaselt isa silmadega.
Austerlastele toob jõulukingid kuuse alla kristuslaps (Christkind), keda pole keegi siiamaale veel oma silmaga näinud. Lisaks kinkidele toob ta ka ehitud jõulupuu. Traditsiooniliselt lapsed sinna tuppa, kus jõulunulg (mitte kuusk) seisab, kuni jõuluõhtuni ei pääse. Alles õhtul, pärast sööki heliseb kelluke, mis tähistab kristuslapse saabumist ning siis tohivad lapsed avada uksed ning näha piduehteis jõulupuud.
Ene pere toob jõulupuu tuppa vahetult enne jõule koos lastega naabruses asuva talumehe nulukasvandusest. Seda kahel põhjusel. Ene suurel perel lihtsalt puudub lisatuba kuhu oleks võimalik jõlupuu „ära peita“ ning väga tore komme on ju üheskoos puud ehtida. Üldiselt austerlased toovad ikka päris puu tuppa ning kunstkuuski välditakse. Inimeste teadlikkus on niipalju kasvanud, et eelistatakse kodumaist ja regionaalset ning puud kogutakse pärast pühi kokku ning viiakse loomadele söödaks. Viini Raekoja platsi jõulupuu läheb alati Schönnbrunni loomaaeda elevantidele maiuspalaks.
Ene peres ehivad puud lapsed, kuid pakid toob kuuse alla kristuslaps. Kuigi lapsed on juba suhteliselt suured, on elevust ikkagi palju. Pärast õhtusööki varjuvad nad lastetuppa ning ootavad vähem või rohkem kannatlikult kuniks kristuslapse abilised (siis ema-isa) puul küünlad süütavad ning mitte üldse vähemolulised: šokolaadist kaunistused puu otsa riputavad. Krooniks veel säraküünlad ning siis on kellukese helistamise aeg. Enne kui kinkide avamiseks läheb, on Ene peres veel kombeks koos laulda ja musitseerida. Sel aastal ei tahtnud nende perekontsert kuidagi lõppeda, sest pea igaüks on vahepeal hakanud mängima mõnda instrumenti ning kõik tahtsid oma oskusi näidata.
Paljudes peredes on endiselt au sees jõuluõhtul kirikus missal käia. Kesköömissale lastega pered üldiselt ei satu, kuid väga praktiline on päevane lastele mõeldud jumalateenistus, mis on ka väga populaarne vanema generatsiooni hulgas. Ene külas algab jumalateenistus juba päeval kell neli. Sel päeval on kirik alati rahvast pilgeni täis. Jumalateenistusel esitletakse laste poolt Jeesuslapse sünnilugu ning lauldakse palju. Kõige oluisem on missa lõpetuseks „Püha öö“ kooslaulmine, kus kirikus kustutatakse kõik tuled ning rahvas laulab küünlavalgel. Seda laulu, mille kirjutasid Salzburgi maakonna preester Joseph Mohr ja külaõpetaja Franz Xaver Gruber, ei laulda Austrias mitte kunagi enne 24. detsembrit. See laul on tõepoolest püha. Sel aastal veelgi tähendusrikkam, sest möödus 200 aastat „Püha öö“ sünnist.
25. (Christtag) ja 26. (Stephanitag) detsember mööduvad austerlaste jaoks samusti pere ja sõprade seltsis koos rikkalike söömaaegadega. Kas siis kodudes või restoranides. Teadjamad aga kasutavad ära võimalust ning kihutavad mäele, sest just nendel päevadel on nõlvad pea inimtühjad ning väga mõnus on suusatada.
LOE LISAKS:
