Disainikriitik Karin Paulus magusast Disainiööst disainihimurale



Heliose avamine 2016
Heliose avamine 2016Foto: Dmitri Korobtsov

Tänavune Tallinna Disainiöö festival, arvult juba üheteistkümnes, oli eriti võimas, pakkudes suisa 90 erinevat üritust. Avati trobikond tasuta näitust, millest suurejoonelisemad toimusid kinos Helios, kuhu koondusid imetabased valgusinstallatsioonid, uskumatud prototüübid ja otsinguline tudengidisain.

Nõnda oli laval ja selle taga peidus „Värviemotsioonidˮ, mille looja Sara Garanty (Coloursbysara) rääkis, et ta tahaks tuua Rootsi ja üldse põhjamaisesse interjööri rohkem värvi ja sellega ka seda õnnelikumaks teha. Kohe meenus anekdootlik seik meie ruumiloome ajaloost, kus sisearhitektid tahtsid teha midagi rabavat ning mitte piirduda tavapärase musta ja valge kasutamisega. Mõttetalgute tulemina kasutasid nad lõpuks ikka halli.

Heliose avamine 2016 Foto: Dmitri Korobtsov
Seotud lood:

Kesksel kohal troonisid aga Visegradi riikide diplomandide särtsakad projektid, Viljandi traditsiooniline metallehistöö (kui ehk üks kuivanud kass välja arvata) ning Eesti disainerite tootearendusteekonnal tehtud visandid.

Loe veel

Eriti tore oli, et esil oli ka Bruno tootedisaini auhinna ja noore disaineri preemia Säsi saanud Johanna Tammsalu alpinismitehnikast šnitti saanud lukustuvate aasadega nagi Nörk Racki arendusteekond. Tammsalul oli tegelikult ka päris oma näitus külastamiseks avatud — Kultuurikatlas tutvustas ta oma valgusteid, nagisid ja uudisena polsterdatud põhjadega kiikesid. Viimaste menu on kontorites ilmselt veel lähiaastatel kindlustatud, sest tööl käimist püütakse endiselt muuta piisavalt apetiitseks mitte ainult palga, vaid ka pikaajalist kohalolu stimuleeriva keskkonnaga. Nõnda on hea kohviaparaadi kõrval ikka sagedamini näha kohati lapsikult mõjuvaid kiige ja kott-toolidega lebolaid, saunasid, terrasse.

Tallinna Disainiöö festivali gala 2016 Henning Horn ja Johanna Tammsalu. Foto: Jelena Rudi

Kuigi tänavune katuseteema „Redefining Designˮ näis vaat et pelutavgi, tundus paljusid projekte vaadates, et otstarbeka maailmaparandamise kõrval on sageli üheks uueks teeks disain kui mõnukunst ehk siis lahendustena pakutakse aina rohkem isikupäraseid ja ego paitavaid „rätsepaülikondasidˮ. Kui telefonis-arvutis saab programme näiliselt vabalt (ent siiski tootja suunamisel) valides igaüks luua oma maailma, siis ka teistes valdkondades saavad paremal järjel inimesed nii käituda. Nii serveeris Overall oma suurepärast tehnilist kompetentsi, näidates võimalust kujundada oma kätega lambivarju. Hektor Light aga lasi lambikuplile akti maalida.

Publik ja praktikud olid väga tänulikud, et seekordsel festivalil sai Eesti ja välismaist disaini ka nädalavahetusel osta, uudistada ning lepinguid sõlmida. Nimelt olid suuremad tegijad koondatud Kultuurikatlasse Disainitänavale. Sealsetest firmadest võiks mainida näiteks Standardit, kelle edu on nii vaieldamatu, et lisatähelepanu suurt ei vajagi. Kuid seda enam on firma osalemine kõnekas.

Uuematest tugevatest tegijatest tooks esile Maria Sideorenko meeleoluka keraamika − tema laiemalt tuntud kõrvadega tasside kõrval nimetaks mitmesuguseid kausse ja topsikuid, kus glasuuri ja vormiga on meeldejäävalt ringi käidud.

Disainitänav Foto: Rauno Volmar

Pille Ernesaksa (Kaaren stuudio) mustvalged ja hallikad padjad mõjusid aga jaapanipäraselt ning meenutasid tükiti ka ehk kodumaise kalligraafia kõrgaega 1970.−1980. aastatel. Autori abstraktne joone ilul põhinev lähenemine teeb trafaretse lösutamistarviku omaette kunstiteoseks.

Disainitänav Foto: Rauno Volmar

Itaalias elav eestlanna Ave Brawer (AK Design) tõi aga muinasjutulist mõtlemist armastavale inimesele näha oma „Ernesto & Carlottaˮ ehk jänkude seiklusliku elu märkmike, postkaartide ja seinale mõeldud graafikana.

Disainitänav Foto: Rauno Volmar

Tänavaga ristus pigem tillemaid ning kohati ehk edevamaid brände koondav Moepõik, kus müüdi ehteid, sisustuskaupu ja muud erutavat.

Disaini- ja Arhitektuurigaleriis oli avatud „Austria disainitrendidˮ, mis esitles uhke tööstusriigi viimaste aastate saavutusi. Peale tipptasemel toodangu sai näitusel tutvuda uuenduslike projektiideede ja suurepäraste disainilahendustega. Eesti publiku rõõmuks oli väljas palju mööblit, insenertehniliselt põnevaid tarvikuid, lutte, kotte, samuti triikraud ja häll.

Austria disainiuudised Disainigaleriis Foto: Dmitri Korobtsov

Kõige suurem kodumaise disaini väljapanek oli rahvamasse hullutavalt avatud Viru keskuses, kus tutvustati disainiauhindade erinevate kategooriate kandidaate. Muide, tootedisaini vallas premeeris rahvusvaheline žürii peale Tammsalu nagi Brunoga veel Karl Annuse pea nähtamatuid moodsa aja näpitsprille ning Mihkel Mälli ja Mihkel-Emil Miku kunstiakadeemia magistritööna sündinud fookuskauguse mõõtmise seadet, mis on näiteks filmivõtetel abiks pildikeele parandamiseks.

Tallinna Disainiöö festivali avamine 2016 Foto: Dmitri Korobtsov

Üldvõitjat ehk elumuutva disaini auhinda välja ei antud, sest ühtki tööd ei peetud sotsiaalselt ülemäära tugevaks. Žürii otsust võib usaldada, sest eksperdina lõi kaasa seminari peaesineja Cameron Sinclair, kes on vast suisa maailma kuulsaim arhitekt. Ta leiab kiireid lahendusi kriisikolletes ja linnadeks paisunud kohutavates põgenikelaagrites, rajades sinna kiirelt ning odavalt püstitatavaid koole, elamuid ja sportimiskohti. Võiks ehk öelda, et ta on teinud koostööd ka Angelina Jolie ja Brad Pitti heategevusfondiga, samuti Airbnbga, millele ta uuelaadseid elamusmajutusi disainib.

Heliose avamine 2016 Foto: Dmitri Korobtsov

Mõnetise lohutusena väärisid siiski ära märkimist „Fleximooverˮ (autorid Aivo Arusaar, Janno Nõu, Kaspar Torn, Martin Pärn, Sven Sõrmus), mis on liikumispuudega inimeste lihaskonna ja vereringe toonuse hoidmiseks mõeldud taastusraviseade. Samuti tõsteti esile kunstiakadeemia tudengite rajatud visuaalselt efektseid varjualuseid, mis imiteerivad ruuporeid (idee Birgit Õigus).

Oma hääletus toimus ka Facebookis, kus kõige popimaks osutus Oot-Oot stuudio kavandatud 1950. aastate esteetika mõjutustega viltlamp (disainer Mihkel Mölder).

Disainiöö festivalil esitleti peagi ilmuvat raamatut Eesti disainist. Teose „Mets ja meri: Eesti disain ja virtuaalne piiririik” peamine autor on Berliinis elav ameerika ajakirjanik Michael Dumiak. Talle tegi ettepaneku Eesti disainist ka ingliskeelset publikut kõnetav raamat kirjutada disainerite liidu juht Ilona Gurjanova. Isuäratamiseks loetud katked paljastasid, et ameeriklase jaoks olid põnevad eestlaste looduslähedus ja disainerite isiksused, mitte niivõrd asjad, mida nad teevad.

Heliose avamine 2016 Foto: Dmitri Korobtsov

Huvitavamatest väliskülalistest võiks mainida Portugalis resideeruvat Pedro Gomest, kelle auhinnatud stuudio tegeleb nii disaini kui ka konsultatsioonidega. Noor, ent uskumatult edukas Jonas Pettersson Rootsi disainistuudiost Form Us With Love tutvustas ühe projektina akustiliste moodulite arendamist, mis näitas, et näiliselt üsna igavas vallas võib värvi ja vormi ning brändimisega nii mõndagi ära teha.

Ülikinnise soomlasena pidas tillukese loengu ka Harri Koskinen, kes on tegelikult praegu Soome kuulsaim disainer ja kelle kavandatud suitsuandureid ostavad targemad põhjanaabrid Tallinna Prismadest. Disainerit iseloomustab praktiline, ent samas meeldejääv lähenemine, mistõttu on ta menukas, nagu Soome disaini suurkuju Alvar Aalto ka Jaapanis. Ta on koostööd teinud paljude tuntud firmadega: Arabia, Iittala, Issey Miyake, Panasonic, Seiko, Swarovski.

Eestiski laialt tuntud FaberCastelli disainijuht Henning Horn julgustas aga oma sõnavõtus isikupärast käekirja (selle sõna otseses mõttes) looma.

Üks eredamaid ettevõtmisi linnaruumis oli Marilin Sikkali „Moekilomeeterˮ, kus tema rõivaid kandvad ustavad kliendid patseerisid Eesti pikimal catwalk’il Kultuurikatlast Lennusadamani ning tagasi koos uusi ja grafitist šnitti saanud tualette kandvate naistega. Tavapäraselt meeleolukas oli heategevuslik disainioksjon, kus müüdi maha peaaegu kõik annetatud ja müügile toodud kraam. Taas pakuti võimalust külastada rõivadisaini ehk siis aeglasele tarbimisele ja kvaliteedile rõhuvat etendust (loe: moesõud), kus Ivo Nikkolo brändi disainerid tutvustasid oma uudisloomet, Katrin Kuldma näitas paksusid talvejopesid ja kiirelt menukaks muutunud Woolish meeste kenasid kudumeid.

Disaini tähtsust on ilmselt hakatud pisitasa mõistma ka riiklikult. Nõnda oli kultuuriministri kõrval juba näha ka ettevõtlusministrit Liisa Oviiri, kes aitas disainereid esimest korda toimetada ka Washingtoni moe- ja disainipäevadele, et nad saaksid oma tegemisi tutvustada.
Et disain paistab olevat tõesti moes, siis tuleb aasta pärast taas disainiöine september.

Artikkel ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 16. septembril 2016.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

MOODSA KODU TOP

Viimased uudised