Disainer Kärt Ojavee: ma ei piira ennast materjaliga
Disainer Kärt Ojavee on spetsialiseerinud intelligentsete tekstiilide uurimisele ja arendamisele. Tema loomingus kohtuvad high tech, modernistlik disain, pehme elektroonika, tekstiilid ja nutikad lahendused. Ta rääkis Eve Arpole, mida avastanud on ja mis on praegu tema huviorbiidis.
Kärt Ojavee on tekstiilidisainer, kes on spetsialiseerinud tarkade tekstiilide arendamisele ja loomisele.
Peale seeriatoodete arendab Ojavee ka erinevaid kontseptuaalsemaid projekte avalikesse ruumidesse. Tema nutitekstiilid on pälvinud laialdast rahvusvahelist tähelepanu ja disainiauhindu, muu hulgas on ta esinenud näitustega nii Euroopas, Aasias kui ka Põhja-Ameerikas, kus ta esitles
installatsiooni “Symbiosis” Issey Miyake Tribeca butiigis. Kärt Ojavee on ka noore disaineri preemia SÄSI laureaat.
Installatsioon, mille keskmeks oli kivi, tõi Kärt Ojaveele Köler Prizei.
Sa tegutsed erinevates valdkondades: disain, kunst, muusika, õpetad tudengeid. Mis sinu visiitkaardil kirjas on, kuidas ennast tutvustad?
Oleneb sellest, mis olustikus parasjagu viibin. Üldiselt ikkagi disainer ja teadur. Kõik need erinevad rollid on aga selgelt väga tihedalt omavahel seotud.
Oled pühendunud intelligentsete tekstiilide uurimisele. Mida sa oma teekonnal avastanud oled?
Alustasin kunstiprojektidega aastal 2004. Praegu on mu valikud teadlikumad ja läbimõeldumad, sest tooteid arendades ning kasutajale mõeldes pean materjalid ja tehnoloogiad täpsemalt läbi mõtlema. Kokku on ju ühes esemes mitu disainikihti: kontseptsioon, vorm, muster, mõnel juhul elektroonika jne.
Kõige olulisemaks aluseks on aga koostöö. Esimese töö puhul võtsin julguse rindu ja astusin siise TTÜ mehhatroonika õppetooli uksest, et leida koostööpartner. See oli mõneti juhuslik, kuid mul vedas, kui Maido Hiiemaa oli valmis kaasa mõtlema ja tegutsema. Nüüdseks on koostöövõrgustik laienenud ja valikud teadlikumad. Olen paika saanud ka meetodi, mida järgin. Selle kõige juures on olulisim silmas pidada, et iga asi saab alguse ikkagi ideest ning nutikate materjalide kasutamine pole eesmärk omaette. Viimasel ajal olen tegelenud rohkem ka töödega, mis pole seotud elektroonika või tehnoloogiaga, kuid ka need pealtnäha lihtsad lahendused võtavad oma lihtsuse saavutamiseks palju aega ja katsetamist.
Oled oma loomult leiutaja, kasutasid sensoreid juba oma lõputöös aastal 2004, kui valmis helivaip Viimane Ükssarvik. Mis on nüüd, kümme aastat hiljem, sinu huviorbiidis?
Ma üritan teha asju, mis oleksid ka teatud mahus korratavad või toodetavad. Teen katseid, mõeldes sellele, mis oleks tööstuslikult teostatav. Valikud on märksa teadlikumad võrreldes kümne aasta taguse ajaga, ka protsess ja meetodid on muutunud. Loomulikult on ka elektroonika kasutamise võimalused hoopis teisel tasemel. Ma pole juba mitu aastat eraldiseisvat arvutit kasutanud, suure osa elektroonikast annab integreerida materjali sisse või külge. Kui teeksin praegu sama töö, oleks tehnoloogiline lahendus hoopis teine. Muidugi on kunstiprojekte tehes teised eesmärgid ja esiplaanil on sõnum, teostus on selle võrra eksperimentaalsem ja julgem. Püüan säilitada antud valdkonna suhtes kriitilist nooti — kui tehnoloogia nii tihedalt meie igapäevaeluga põimub, tekib eetilisi ja õiguslikke küsimusi, mis pole veel laias plaanis läbi mõeldud.
Teed koostööd teadlastega. Tajud sa erineva lähtekoha tõttu erinevust teie mõtlemises?
Teadlased lähenevad metodoloogilisemalt, EKAs ei õpetatud kindlaid meetodeid järgima. Samas, disainiprotsess ise on meetod, mis kombineerib erinevaid lähenemisi ja protsess toimub samal ajal.
See on jada otsuseid. Koostöö puhul peab arvestama samaaegsusega — sel ajal, kui disainer mõtleb üldise idee peale, katsetatakse koos inseneriga tehnilisi lahendusi ja valitakse sobilikke materjale.
Kui koputasin TTÜ biorobootika keskuse uksele, oli mul kerge aukartus n-ö teadusmaailma vastu. Koostöö sujudes sain aru, et meie tööprotsess pole erinev — probleemi lahendamine ja küsimustele “miks” ning “milleks” vastamine eeldab loomingulisust mõlemalt poolt. Olen siit ja sealt kuulnud, et ühist keelt on raske leida ning see saab mitme projekti puhul komistuskiviks. Mul on olnud õnne sattuda kokku sobilike inimestega. Nii Eszter Ozsvaldi kui ka biorobootika keskuse seltskonnaga on olnud hea klapp. Olen viimase aasta jooksul teinud mitmeid lahendusi koos Jaan Rebasega, kes igapäevaselt töötab just biorobootika keskuses. Sa oled teinud mitu projekti koos Eszter Ozsvaldiga.
Kuidas teie koostöö alguse sai ja kuhupoole see liigub? Kuidas te suudate distantsilt ühist loomingut teha?
Eszter õppis Budapestis tööstusdisaini ja tuli TTÜsse vahetusüliõpilasena mehhatroonikat õppima. Kohtusime biorobootika keskuses. Ta aitas minu esimesele näitusele teha elektroonika- ja programmeerimislahendusi, töötasime koos intensiivselt ja operatiivselt. Sellest kasvas välja projekt “Symbiosis”, millele on hiljem olulise panuse lisanud ka Jaan Rebane. Kui Eszter läks New Yorki edasi õppima, oli juba keerulisem. Päeval töötasin stuudios ja õhtuti toimusid Skype’i koosolekud, samal ajal tegin doktoritööd. Kuna otsustasime, et projekt “Symbiosis” võiks minu stuudiost ja ühest näitusest kaugemale jõuda, siis hakkasime teadlikult konkursidest, näitustest ja konverentsidest osa võtma. Tekkisid edasised kontaktid ja üha olulisemad näitused, meie töö paigutus maailma konteksti.
KAUNad on välja töötatud 100% naturaalsest villast pressitud vildist mõnusad ja kerged sisejalanõud.
Praegu on koostöös paus, sest mina teen siin KO!-d ja KAUNa ning õpetan koolis. Eszter oli pikalt Hiinas ühe toote arendusega seoses. “Symbiosis” on siiski aktiivne, praegu olen selle suuremas osas enda kanda võtnud. Püüdsime saada New Yorgis ühte inkubaatorisse ja saime ka teise vooru, aga kuna mul oli raske tööluba saada, jäi see katki. Ilmselt polnud me selleks veel päris valmis. Meie idee oli liikuda edasi materjalikesksemaks ja pakkuda disaineritele välja tehnoloogia ning platvorm, mis võimaldaks neil luua oma interaktiivseid mustreid kangal.
Viimasel ajal tegutsed 3D-printeriga, disainisid näiteks aasta ettevõtja auhinna. Mis sind selle tehnika juures paelub?
Ma ei piira ennast materjaliga. Pealegi on neil 3D-printidel, mida olen teostanud (koostöös Larissa Kondinaga) tekstiiliga, sarnased tekstuurid ja koed. Mind huvitavad erinevad kihid ja see, kuidas need lõimuvad ning see tehnika võimaldab luua keerukaid struktuure. Antud 3D-printe võib käsitleda kui väikeseid mudeleid suurematest projektidest. Eesmärk on liikuda suurema vormi poole — ruumi, kus töö oleks totaalselt ruumi hõlmav. 3D-printi võib käsitleda kui vormilist katsetust, mudelit, osa protsessist.
Esimesed 3D-prindis tööd tegin tellimustele, kui nägin, et tekstiil pole vahend, millega antud ülesannet lahendada. Auhinnad valmisid koostöös arhitektidega. Mitmed tekstiili- ja moedisainerid, rääkimata arhitektidest, kasutavad 3D-printerit, et vorme katsetada. Mingil määral annab ka tekstiili printida, näiteks kettstruktuure. Pealegi laieneb pidevalt prinditavate materjalide valik. Kõike, mida saab sulatada, lahutada osadeks või pulbriks, saab ka printida. 3D-print võimaldab amorfseid ja poorseid vorme konstrueerida.
Pillowhuggeri nime kandev padi reageerib inimese puudutusele: kui seda käega katsuda, tekib padjale valgusjälg.
Kasutad tihtipeale materjalina vilti. Millest selline valik?
Ma pole tegelikult väga palju vilti kasutanud. Ühest projektist on välja kasvanud seeria tooteid, mille puhul on rakendatud sama tehnikat. Huvitav on vildi kombineerimine nüüdisaegsemate ning uuemate tehnikate ja materjalidega. KAUNu luues kasutasin näiteks erinevaid kuumpresskilesid, mis annavad põhimaterjalile uued taktiilsed ja visuaalsed omadused.
Samuti ei pea mittekootud materjalide puhul mõtlema õmblustele ja ääristamisele. Projektis, mille tegime Issey Miyake Tribeca poodi, kombineerisime vilti, siidi ja hõbedaga kaetud niiti. Eesmärk oli kasutada naturaalseid baasmaterjale.
See pole aga reegel, praegu näiteks kasutan nii mõneski projektis ka sünteetilisi mittekootud materjale.
Materjalidisainis huvitab mind, peale eseme väljanägemise, kuidas tekstiil käe all tundub. Tekstiil stimuleerib erinevaid meeli. Seoses koostööga Jaana Kadastikuga, kellega koos oleme teinud lahendusi erivajadustega lastele, olen materjali haptikale enam tähelepanu pööranud ka muude projektide puhul. Miks ei võiks olla interjööris rohkem mööblit, mis ka katsudes annaks erinevaid impulsse. Tekstiili tehnoloogiad pakuvad selleks hea võimaluse ning peale mustri ja taktiilsuse võimaldab see ka elektroonikat integreerida. Sel juhul saab niitide ja juhtmete ristumist läbi mõelda nii, et see oleks funktsioonist lähtuv. Sellega seoses olen jõudnud kangastelgede kasutamise juurde ja mitu käesolevat projekti on seotud telgedel kudumisega.
Sinu loomingus püüavad tähelepanu mustrid, mis on loodusest inspireeritud. Kuidas sa mustreid märkad ja kogud?
Ühest küljest hakkasin muutuvaid kangaid tegema esimesel kursusel, katsetades kangaste toonimist soises pinnases ning mattes materjale maapõue, happelisse mulda. Hiljem tegin plekilise laudlina, mis on täienev ja muutuv tekstiil, lihtsalt protsess on aeglane. Kui hakkasin doktoritööd tegema, jõudsin tagasi loodusesse. Veetsin palju aega videokaameraga maal, metsas, filmides protsesse — näiteks taimede ja puude liikumist. Vaatasin, et viljapõld on nagu ekraan, mis mõjub rahustavalt. Filmisin, kuidas värvid muutuvad, näiteks kuidas vaarikas läheb punaseks. Hiljem vaatasin suurelt ekraanilt kiirendusega, mismoodi liikumised toimuvad, kuidas üks mõjutab teist ning on omavahel seotud.
Proovisin sama liikumist tagasi linnakeskkonda tuua. Teadsin, et tahan tegeleda muutuvate tekstiilidega. Teadsin, kuidas infot tekstiilile kuvada — teha muutuvaks kas muster, valgus või värv.
Mark Weiseri ja John Seely Browni sõnastatud calm technology ennustas juba 1990ndate alguses, kuidas tehnoloogia sulandub keskkonda ja on pigem osa asjadest. Tehnoloogia peaks olema tagaplaanil, juhul kui me seda ei kasuta.
Oled iseenda klient ja tööandja. Kas su looming on alati alguse saanud sinu enda impulsist või ka tellimustest?
Üksi töötades võib kergesti ära eksida. Eszteriga koostööd tehes arutasime, vaidlesime ja sõnelesime ning käsil olevad materjalid ja kontseptsioonid arenesid üha huvitavamaks. Nüüd vean ettevõtet, kus on suurem meeskond — olen ise tellija, aga ma ei sea lähteülesannet üksi. Tellimuste puhul astun tihti tundmatusse — olen võtnud vastu töid, mille puhul ekslen arutult teadmatuses, kuni leian lähenemisnurga, millest kinni haarata. KAUNu disainides ja arendades oli esmalt keeruline alustada, aga see osutus väga-väga põnevaks tööks, millega tegelen aktiivselt siiani.
Tänapäeva maailmas, kus asju on liiga palju, ei saa disainerid enam vanamoodi jätkata. Mõtled sa disainides maailma ressurssidele?
See on kindlasti oluline teema ja loomulik osa iga nüüdisaegse disaineri mõttemaailmast. Samas on see ka vastuoluline. Vahel peab järeleandmisi tegema, et hinda ja kvaliteeti tasakaalus hoida.
Euroopas valmiv toormaterjal on praegu kordades kallim kui näiteks Hiinas toodetav. Installatsioonide valmimisel on teised normid — osa neist oleks võinud toodeteks arendada, aga ma käsitlen neid kui spekulatiivseid tulevikudisaine. Inimesed saavad proovida neid ainueksemplare seni, kuni tehnoloogia tuleb nii palju järele, et neid saaks teostada. Praegu veel ei vääri toote teostus sellele minevat energiakulu. Uusi asju luues üritan läbi mõelda, kas objektid saaksid ise energiat koguda näiteks pehmete päikesepatareide vmt abil.
Sa oled teinud koostööprojekte meditsiinivaldkonnas. Tajud sa disainerina vastutust panustada valdkonda, kus saad otseselt inimesi aidata?
Jälgides tendentse maailmas, on näha, kuidas haiglad muutuvad pigem hotellisarnaseks, kodusemaks. Ideaaljuhul avaneks palatist vaade loodusesse, mis pole alati võimalik. Haiglapalati staatilist ruumi on suurel määral võimalik kompenseerida antud keskkonna disainimise ja materjalide kasutusega. Palatis olev ei pea tingimata olema interaktiivne, vaid lihtsalt aktiivne, mis muutub olenevalt päeva rütmist. Näiteks miski annab märku, et on vaja rohtu võtta, või ruumis süttivad tuled sujuvalt põlema või päeva tsükkel väljendub muud moodi ruumis.
Minuga võttis mõni aasta tagasi ühendust Jaana Kadastik, kes tegeleb erivajadustega lastega. Nende laste jaoks on muu hulgas oluline õppida põhjuse ja tagajärje seost, mida nüüdisaegsed materjalid ja tehnoloogiad soodustaksid ning võimaldaksid. Meie koostöö jätkub siiani ja loodan, et jõuab ka reaalsete tulemusteni lähiaastate jooksul.
Laserlõigatud vildist toodete seeria First Views on Mars (lühendatult MARS) on tekstiilidisainer Kärt Ojavee kaubamärgi KO! teine kollektsioon. Peale patjade kuuluvad sarja ka värvilised iPadi ja sülearvuti vutlarid ning tootevalik täieneb pidevalt.
Õpetad EKA sisearhitekte ja tekstiilikunstnikke. Mis programm sul seal on, mida neile edasi annad?
Tekstiilikursused on väga väikesed, 3–6 inimest, kellest heal juhul üks on huvitatud interaktiivsetest ja elektroonilistest tekstiilidest. Olen teinud valikainena lühikesi töötube, kus õpetan nädala jooksul pehme elektroonika põhiprintsiipe. Muud ained, mida juhendan, pole ilmtingimata selle valdkonnaga seotud. Praegu juhendame Stella Kalkuniga näiteks auto interjööri disaini kursust. Püüan pigem anda edasi mingit lähenemise meetodit, ilma kindlat retsepti andmata.
Sisearhitektuuri osakonnas üritame arendada suunda, kus tegeldakse ka interaktiivse ruumiga. Minu huvi fookuses on avalikud interjöörid. Praegu on koostamisel ka kureeritud materjalide (raamatu)kogu. Pean oluliseks, et üliõpilased ise katsetaksid ja pakuksid välja tulevikutrende.
Ausalt öeldes kohanen veel uue keskkonnaga ja oma uue rolliga selles. Kui Hannes Praks teaduri ettepaneku tegi, olin üsna kiirelt nõus meeskonnas osalema.
Kuidas sinu loomingul läheb? Rõõm on lugeda uudiseid, et eksponeerid oma loomingut välisgaleriides ja sinu töid kajastavad olulised disainiblogid. Hiljuti avasid näituse Tilburgi Tekstiilimuuseumis.
On meeldiv, et kutsutakse erinevatel näitustel osalema. On näituseid, millel osalemiseks teen ise taotlusavalduse ja töö valitakse välja. Viimsel ajal on pigem kutsutud osalema grupinäitustel ja mul on selle üle väga hea meel. Tilburgis toimunud näitus oli mulle suur üllatus — tõesti super lahe, et meie töö sinna valiti. Käisin ise kohal, see on maailma tipptasemel näitus, kus teiste seas on näiteks OMA (Rem Koolhaas), Petra Blaisse, Philipsi asjad. SCIN Gallery on galerii ja materjalide (raamatu)kogu Londonis, kuhu mind kutsuti osalema näitusel “Human Play”. Võin SCINi nimetada ka oma sealseks ametlikuks galeriiks ja esindajaks. Sinna tegin uuesti töö Voxel. Galerii tellis ka töö, mis oleks neil püsivalt väljas, ja seda ma vaikselt ka teen. Jaapanis Kyotos sai äsja läbi üks grupinäitus, millele osalema kutsuti. Lähiajal plaanin teha siin suurema ruumiinstallatsiooni.
Kas ja kuidas hoiad ennast kursis sellega, mida disainerid mujal maailmas teevad?
Jälgin pigem üldiseid tendentse maailmas. Aeg-ajalt sirvin disainiblogisid, võiksin neid ehk rohkem
vaadata. Palju huvitavam on lugeda raamatuid — sel puhul pole liialt visuaalset müra ja pigem ettearvamatu ning enda peas tekib unikaalne kujutluspilt. Huviga jälgin muidugi, kuhu suunas tehnoloogia ja materjalid arenevad, millised on poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud muutused maailmas. Reisides käin showroom’ides, kus saan päriselt materjale katsuda ja vaadata. Õpetamine innustab ka kõige sellega kursis olema.
Elad põnevat elu. Mis sind Eestis hoiab, kui võiksid näiteks New Yorgis tegutseda?
Olen New Yorki mitu korda külastanud ja iga kord kohapeal vähemalt kuu aega veetnud. See on olnud piisav aeg, et mõista sealset eluolu ja reegleid. Õnneks olen nende külastuste jooksul aru saanud, millised eelised on mul Eestis töötades. Mul on siin oma fantastiline stuudio, saan tellida materjalid siia ning teha koostööd, võrgustik on lähedal, kõik on hoomatav ja pingevaba. Tänapäeva maailmas on suurlinnad ju kõigest mõne tunni kaugusel.
Õnneks on mul olnud võimalik käia Londonis ja New Yorgis piisavalt palju, et mõista — see tempo pole pikas perspektiivis minu jaoks. Ühest küljest jah, tekivad kontaktid, galeriid, tellimused. Teisest küljest kahtlustasin läbipõlemisohtu, ennast tundes.
Mulle näib, et kui on ambitsiooni maailmapildis kaugele jõudmiseks, siis seda saab ka siit teha.
Muidugi jõudsime New Yorgis Eszteriga koos töötades ja ühes ruumis olles palju rohkem, samuti oli suurem võimalus n-ö õigete inimesteni jõuda. Praegu on aga siin Eestis küllalt mõnus.
Kuidas su kodu välja näeb?
Võib-olla on huvitavam, kuidas mu stuudio välja näeb? Tihti küsitakse, kas olen katsetanud kodus nutikaid lahendusi. Aga ei, mul pole kodus seadistust, et astun uksest sisse ja muusika hakkab mängima ning tuli süttib. Kodukeskkond pole minu jaoks ka disainerina nii huvitav kui ühiskondlikud ruumid.
New Yorgis Issey Miyake näitusel hoolitses meie teose eest iga päev üks töötaja. Tegin temaga intervjuu ja ta rääkis, et elab New Yorgis üksi väikeses korteris ning kujutab ette, et tal võikski olla kodus selline elusorganism, osa interjöörist, mis elab oma rütmis. Nagu Tamagotchi, kuid mis pole väike vidin, vaid osa keskkonnast.
