Kahla paistab tänapäeval silma Saksamaa ja Euroopa ühe uuenduslikuma ning nüüdisaegsema nõudisainiga. Sellise metamorfoosi taga on portselanidisainer Barbara Schmidt. Alates 1994. aastast on Kahla portselanitehase toodangut pärjatud rohkete rahvusvaheliste disainiauhindadega, seejuures korduvalt mainekate Red Doti, Design Plusi, IFi auhindadega.

Portselani ja betooniga eksperimenteeriv noor Eesti disainer Raili Keiv kohtus Barbara Schmidtiga Saksamaal Burg Giebichteinis õppides. Burg Giebichtein on üks väheseid koole Euroopas, kus õpetatakse endiselt süvitsi portselanidisaini, samuti kannab kool edasi legendaarse Bauhausi traditsioone.

Õpingute käigus õnnestus tal saada Kahla tehasesse praktikale ning olla Schmidtile abiks tema Berliini stuudios Bauhausi näituse ettevalmistamisel. Näituse avamise järel said kaks portselani armunud kunstnikku-disainerit sellest poeetilisest materjalist lõpuks ka rahulikult rääkida.

Kahla paistab tänapäeval silma Saksamaa ja Euroopa ühe uuenduslikuma ja nüüdisaegseima nõudisainiga.


Olete ühes intervjuus öelnud: “Mulle meeldib portselani mitmekülgsus, sellest õhkub teatud kargust ja ligipääsmatust. Portselan tundub sile ja puhas, see ei vanane peaaegu kunagi ja sel on täiuslikkuse aura. Teisalt on portselan väga hapral ja peenel moel sensuaalne — selle mulje loovad kumav glasuur ja täiuslikult poleeritud glasuurimata pealispinnad. Õhukesed servad on ilusad, aga ka teatud raskus tundub käes hoides mõnus.
Olete selle materjali olemust väga kenasti kirjeldanud. Kuidas te nii poeetilise materjali juurde nagu portselan jõudsite?

Meie lastetoas oli klaasustega kapp, Wunderkammer, omamoodi imede tuba, kus olid kõik need asjad, mis sellises toas olema peaksidki: mineraalid, fossiilid, pulstik (see on selline sileda pealispinnaga must kera lehma soolestikust, koosneb seedimatust ainest, nagu lehmakarvad jms; räägitakse, et pulstikul on imettegev vägi), nukumööbel ja portselan, mida oli viis põlve edasi pärandatud. Isa tegi aeg-ajalt kapi lahti ja võttis asjad välja, et saaksime neid vaadata ja puudutada. Mind võlusid kõige rohkem haprad portselanesemed oma kavalalt välja mõeldud piltidega, tassidesse olid joonistatud pisikesed putukad, et peita väiksemaid vigu. Tahtsin saada portselanimaalijaks, aga siis selgus, et see elukutse nõuab väga palju oskusi ja kannatlikkust. Kui ma palju aega hiljem avastasin, et portselanesemeid saab disainida ka seeriatootmiseks, teadsin kohe, et tahan just seda õppida. Aga minu jaoks on alati olnud oluline töötada materjali endaga, katsetada sellega masstootmisest sõltumatult.

Õppisite ja alustasite tööd Kahlas, vabrikus, mis asus pöördelistel aegadel Ida-Saksamaal. Eestlased saavad väga hästi aru, mida selline aeg tähendas. Kuidas algas teie koostöö Kahla vabrikuga? Mis tunne oli alustada tööd sellistes tingimustes? Kust võtsite noore disainerina julguse viia nii vanas vabrikus läbi muudatusi?
Pärast taasühinemist tuli Kahla esimene eraomanik Burg Giebichensteinist disainerit valima. Mul väga vedas, et ta minu valis. Aga ajad olid siis üsna keerulised ja ma poleks kunagi osanud arvata, et jään sinna rohkem kui 20 aastaks. Selleks, et Kahlast saaks edukas portselanitootja, oli vaja veel ühte erastamist. Kui praeguse tegevjuhi Holger Raitheli isa Günther Raithel võttis ettevõtte üle, surus ta läbi kogu tootesortimendi uuendamise. Ta andis mulle vabaduse kujundada portselani tänapäeva kasutajate vajaduste järgi, lähtudes praegustest söömisharjumustest.

Kes ja mis on teie tööd kõige rohkem mõjutanud ning kust saate inspiratsiooni?
Kuhu ma ka ei juhtuks, meeldib mulle maitsta toitu ja ma tahan saada aru, kuidas inimesed elavad ja söövad. Seni on mulle kõige sügavama mulje jätnud Jaapani toidukultuur ja mulle meeldib ka Jaapani keraamika ning viis, kuidas Jaapanis pannakse kokku eri materjalidest, värvidest ja tekstuuriga nõusid. 1990. aastatel olin aasta Soomes ning seal hakkasin keraamiliste materjalide ja glasuuridega rohkem eksperimenteerima. Mulle avaldas muljet soomlaste põhimõte kujundada esemeid lihtsate, ent ainulaadsete ja jõulistena ning austada loodust ja kasutada kohapealseid materjale. Õppimine Burg Giebichensteinis, millel on tugev side Bauhausiga, tähendas minu jaoks seda, et õppisin tundma ja armastama selliste Bauhausi disainerite loomingut nagu Marguerite Friedlaender-Wildenhain ja Marianne Brandt.

Olete õppinud Alvar Aalto Akadeemias ja töötanud Arabia keraamikatehases, tegelenud loometööga meie naaberriigis Soomes. Ka Mirjami Rissanen töötas Kahlas disainerina palju aastaid. Mis mulje teile Soome ja Põhjamaade disainist on jäänud?
Soomes viibides avastasin Kaj Francki loomingu, kes n-ö lõhkus serviisid tükkideks juba 1950. aastatel ja töötas välja uut moodi lauanõud. Minu jaoks tähendab Soome vabadust, iseseisva eksperimenteerimise aastat kooli laborites ja Arabia tehases. Mis puutub toitu ja söömiskultuuri, siis mulle meeldib see lihtsus, mis on talupojakultuuris juurdunud. Usun, et see traditsioon on Soomes ka tänapäeval au sees, ehk selle tõttu, et industrialiseerimine algas seal hiljem kui sellistes riikides nagu Saksamaa. Ja mulle meeldib saunas käia.

Kahla vabrik on juba aastaid korraldanud rahvusvahelisi sümpoosione disaineritele ja kunstnikele. Miks te nendega alustasite ja milline on nime all Kahla Kreativ tuntud sümpoosioni roll vabriku jaoks?
Rahvusvaheline portselani töötuba Kahla Kreativ on foorum vabaks eksperimenteerimiseks materjalidega. Osalejad võivad katsetada kõigega, mis nad tehasest leiavad. Neil on Kahla tootmishoones oma ateljee ja nad saavad abi firma töötajatelt. Mõte on selles, et nad leiavad uusi ideid portselaniga töötamiseks, saades innustustust sellest kohast ja kontaktidest oma kolleegide ning Kahla töötajatega. Loomulikult peame end Kahlas tootjaks, kes läheneb lauanõudele uuenduslikult ja mõnikord eksperimenteerivalt. Aga meie arvates on oluline anda kunstnikele ja disaineritele üle maailma võimalus kompida eksperimenteerimise piire, mida võimaldab meie igapäevane äritegevus, tõlgendada portselani kui traditsioonilist materjali tulevikku — millest me midagi ei tea — vaatavalt. Meil on hea meel, kui saame lõpuks mõne idee tootmisse võtta, aga see pole peaeesmärk.

Minu vanaema hoiab klaasustega puhvetis paljudest osadest koosnevat supiserviisi, kuid me peaaegu ei kasutagi seda. Ida-Saksamaa portselan leidis tee ka Eesti kodudesse. Aga tänapäeval seostatakse Eestis portselani selliste nimedega nagu Villeroy & Boch, Rosenthal ning kuulus käsitsi maalitud Meissen. Niisiis peetakse portselani millekski peeneks, luksuslikuks ja väärtuslikuks. Milline on teie arvates portselannõude roll tänapäeva maailmas? Kas portselanil on moodsas maailmas oma koht?
Tore kuulda, et Kahla nõud ka Eestisse jõudsid ja leidsid tee teie koju! Ja huvitav, et te niimoodi mõtlete. Idee sellest, et portselan esindab luksust, sündis mõni sajand tagasi, kui seda said endale lubada ainult siniverelised. Paarisaja aasta pärast jõudis portselan “tavaliste” inimeste lauale ja sellest sai tarbeese. Aga portselani ümbritseb praegugi teatud luksuse aura ja mulle see meeldib. Ent Kahla lähenemisviis portselanile on asjalikum ja kui vaadata vabriku peaaegu 170 aasta pikkust ajalugu, tundub, et nii on see olnud kogu aeg (võib-olla pole meie portselan kaubamärgina just seepärast nii kuulus — vabrikus toodeti igapäevaseks kasutamiseks ja mitte kollektsionääridele mõeldud esemeid). Üritame disainida esemeid, mida on lihtne ja meeldiv kasutada ning mis on meeldivad kaaslased iga päev. Aga see ei tähenda sugugi, et need ei saa olla sensuaalsed ja mõnikord õrnad. Tänapäeval pole portselani kasutamise eesmärk enam oma varandusega teistele muljet jätta, vaid saada naudingut ilusate asjade kasutamisest. Ükski teine materjal ei sobi nii hästi toiduga kokku kui portselan. Aga kuna tänapäeval suhtutakse toiduvalmistamisse, söömisesse ja lauakommetesse vabamalt, ei pea kodus olema 12st ühesugusest taldrikust koosnevat serviisi, vaid vorme, mustreid või portselani võib kokku panna ka muude materjalidega.

Berliini Bauhausi muuseumis avati sel sügisel Saksa portselanitehase Kahla peadisaineri Barbara Schmidti 20 loominguaaasta ülevaatenäitus nimega "Poeesia ja tööstus".


Olete teinud koostööd paljude disainikoolidega, näiteks Islandil ja Soomes. Samuti olete õpetanud paljudes kunsti- ja disainiülikoolides, nagu UDK Berliinis, ja olete praegu Weissensee Ülikooli eksperimentaalse disaini osakonna juhataja, eksperimentaalse disaini suunaga tootedisaini professor. Mis suunas disainikoolid liiguvad? Mida soovitate oma pikaaegsete kogemuste põhjal noorele inimesele, kes tahab saada disaineriks või isegi portselanidisaineriks?
Noortel disaineritel soovitan kasutada vabadust, mida ülikool pakub erinevate asjade proovimiseks, et selgitada välja see, mida nad tegelikult tahavad. Katsetage eri valdkondades eri materjalidega, minge välismaale, et saada aimu teistest kultuuridest ja õppida saama aru enda omast. Kui portselan teid tõesti kõige rohkem huvitab, lähenege materjalile eri nurkade alt — kasutamisotsarve, esteetilised omadused, töötlemismeetodid, ajalugu. Kuigi teame sellest juba väga palju, leiate alati midagi uut.

Hiljuti oli mul meeldiv võimalus külastada teie väga kena ateljeed Berliinis, kus nägin teie disainitöö loomingulisemat poolt. Teie ajakava on töö tõttu Kahlas väga tihe, aga peale selle annate loenguid ka Berliini disainikoolides. Kui tihti leiate aega oma ateljees uute ideedega töötamiseks ja eksperimenteerimiseks?
See sõltub mitmest asjast. Minu töövaldkond Kahlas on iga aastaga laienenud. Mulle meeldib endiselt kõige rohkem uusi portselanesemeid välja mõelda. Mõnikord ei jõua ma ateljeesse nädalate viisi, aga mõnikord, kui mul veab, käin seal iga päev. Seal töötan oma kujundustega kolmemõõtmeliste kipsmudelite abil, aga tegelen ka portselani endaga.

Kui palju aega kulub ühe lõunaserviisi kujundamiseks? Kui palju aega kulub selleks, et uus toode jõuaks pärast esialgse idee tekkimist müügile? Kas teie disainimisprotsess vabrikus on aastatega muutunud?
Esimesest ideest toote esitlemiseni Frankfurdi Ambiente messil kulub ligikaudu aasta (20 esemest koosneva serviisi puhul). Rohkem aega oleks tore, aga hakkama saab ka natuke vähemaga. Tavaliselt oleme võimelised üsna pea pärast messi saatma uued tooted kauplustesse. Põhimõtteliselt on protsess jäänud samaks, alates teema uurimisest esimeste visandite ja mudelite abil kuni tootmisesse laskmiseni läbi kontrollide, katsetuste ja eksituste ning vigade parandamise pika rea seni, kuni kõik on paika pandud. Vahendite valmistamine on osaliselt digitaliseeritud, ent käsitööd on endiselt palju. Tundub, justkui toimuks kõik aina kiiremini, ajakavad muutuvad tihedamaks ja pingelisemaks, aga see paistab olevat üleilmne nähtus.

Mis on teie töö kõige parem osa?
See, et minu töö on väga tihedalt seotud toidu ja söömisega! Kui tõsisemalt rääkida, siis uute esemete väljatöötamine ja töö käigus uute asjade katsetamine.

Kas on midagi sellist, mida olete kogu aeg tahtnud teha, aga pole selleks veel aega leidnud?
Et mul oleks rohkem aega muude materjalidega töötamiseks, uute ehete kujundamiseks, oma lastele raamatute joonistamiseks, oma aia eest hoolitsemiseks, Hiinasse ja Koreasse reisimiseks jne.

Mis suunas liigub lauanõude disain?
See muutub vabamaks, isikupärasemaks, rangeid reegleid on vähem. Igaüks otsustab ise, kas ta kasutab seda vabadust või mitte.

Lugu ilmus ajakirja Diivani detsember-jaanuari ühisnumbris, kust leiad ka konkursi Aasta puitehitis 2013 võitjad, modernse villa Käsmu kalurikülas, erkoranži eramu Maardus, värske ja värvika kodu Supilinnas, kohviku Lyon, ilusa tehnika, 21 parimat diivanit, trendikad vaibad, uued tugitoolid jpm. Osta Diivan poest või telli www.telli24.ee.