ARVAMUS: Kas kauni puidu peab ikka üle värvima?
Valge kui trendituul
Mööbli valgeks värvimine on viimastel aastatel olnud Eestis moes — tihti on veebipoodides tekkinud eraldi tootegrupid “valge mööbel”, on võimalik osta poodidest vana mööbliese ja lasta värvida see valgeks juba poes, mõni pood ostab Euroopast kasutatud mööblit ja värvib selle juba enne kliendile müümist valgeks, korraldatakse kursuseid, et kuidas vana mööblit valgeks värvida jne.
Kiidetakse vanutamistrendi ehk kuidas värvida nii, justkui olekski mööbel olnud vana valge. Värvifirmad pakuvad selleks puhuks spetsiaalseid valgeid värve ja korraldavad koolitusi. Pinteresti veebilehel on loendamatu hulk pilte ja ideesoovitusi, kuidas aidata inimestel oma vanamoodne mööbel valgeks värvida.
Olles tegutsenud antiigiäris palju kauem kui ühe moevoolu hooaja, siis julgeme väita, et väärtuslikku vana mööblit ei tasu siiski valgeks värvida.
Neli põhjust mitte värvida mööblit valgeks
Põhjused on esteetilised, finantsilised, emotsionaalsed, ajaloolised ja uuest Zeitgeist’ist ehk muutuvatest moevooludest tulenevad.
1. Mööblipind kaotab naturaalse esteetilisuse. Ehkki valgeks võõpamine võib jätta puhta üldmulje, siis paksu värvikihi all olev puit enam ei hinga, kaob ilus tekstuur ja puidu mustrid ning käega katsumisel ei ole tunda puidule omast soojust. Restaureerimisel kehtib reegel, et värvitakse vaid odavat puitu ehk siis okaspuud. Suur patt on üle võõbata kauni süüga hinnalist puitu või spooni (tamm, saar, pähkel, kask).
2. Ülevärvitud antiikmööbli väärtus väheneb, seda nii materiaalses kui ka emotsionaalses võtmes. Mööblitükile autentse välimuse tagasi andmiseks peaks tulevikus restauraator kurja vaeva nägema ja see on kallis. Restaureerimine võib hiljem ületada mööblitüki enda väärtuse. Antiigiäris võib öelda, et valgeks värvitud mööbli hind on võrdväärne restaureerimata mööbli omaga, isegi odavam.
Lisaks materiaalsele väärtusele on ka sümboolne väärtus. Eriti just perekonnapärandina saadud mööblitükki ei peaks valgeks värvima, (vana)vanavanaema selle üle kindlasti ei rõõmustaks… Härra Luther ilmselt pööraks hauas teise külje, kui näeks oma painutatud vineeri paksu valge lakikihi all.
3. Eesti vana mööblit modifitseerides kustutame tükidese meie oma mööblidisaini ajaloost. Jah, mõnes mõttes on meie lähenemine puristlik, kuid tõelist eesti vanavara — sealhulgas mööblit — liigub ikkagi vähe, sest neid tehaseid enam ei eksisteeri, neid tegijaid enam ei ole… Sõjad-küüditamised tegid oma töö ning paljud mööbliesemed leidsid kapitalismi saabudes ja uue-iharuses oma tee prügimäele.
Majanduskriisiga Euroopas hakkasid inimesed hindama vanu asju, asju millel on sisemine hing — ajalugu, väärtus. Seega väärtustades vana eesti mööblit hoiame hinnas ka oma riigi ajalugu. Eesti saab küll 99-aastaseks, kuid mitte ühtegi Lutheri tooli enam juurde ei disainita, mitte ühtegi voodit enam Tallinna vineeri- ja mööblivabrik juurde ei valmista…
4. Kui kunagi peaks valge mood mööduma — ja see ongi moe eripära, et ta muutub — on üle värvitud valge mööbel meil pinnuks silmas, sest restaureerimine on kallis. Vaadates praeguse hooaja Pariisi sisustusajakirju, siis domineerib seal juba sootuks uus vool — artdekolikud sügavamad toonid, rohekamad toonid, sinakamad toonid. Saksa mööblimessil kiideti eheda puusüü kaunidust ja moekust. Nii et peagi kraabime meiegi jälle mööblilt valge värvi maha.
Erand — ilus valge eestiaegne magamistuba
Kui on soov ikkagi valget mööblit omada, siis tasub otsida vanavarapoodidest eestiaegset heledat elevandiluukarva mööblit või ka vanemat neoklassitsistlikku mõisamööblit. Mõned esemed on ju kunagi ka valged olnud, nagu näiteks tuntud kuurorditoolid, lillepostamendid. 1920ndatel olid moeks heledad magamistoakomplektid. Vaata näiteid raamatutest “Toast tuppa. Eesti linnakodu lugu”, Peil, Zupping ja “Mõisate kadunud hiilgus”, Mati Raal.
Eheda eesti antiikmööbli leidmine ei ole kerge, aga hea õnne korral ja sihiteadlikult otsides siiski leiab. Kui aga see osutub liialt keeruliseks, siis heakene küll, teeme erandi: valge värv kaunistab ehk euroopa nn uusantiiki või neid esemeid, millel pole Eesti kultuurilooga sidet. Seega tasub enne maalritööd veenduda, et milline on eseme tegelik väärtus nii mineviku kui ka tuleviku kontekstis. Mööname, et valge sisustus sobib väga hästi kuurortlinnadesse nagu Haapsalu, Kuressaare, Pärnu, Narva-Jõesuu.
Vana mööbli väärtust tõstab restaureerimine
Kui väärtuslik vana mööbel valgeks värvida, siis väheneb oluliselt selle hind (näiteks kui on mingil ajal soov seda edasi müüa tõsistele antiigikaupmeestele), seega on tegemist siiski rahalise väärtuse kaotamisega.
Eesti mööbli taastamise puhul tasuks alati pöörduda kogenud restauraatori poole või siis minna ise kursustele. Oleme ise käinud restaureerimiskoolitustel ja omal nahal tundnud, mida tähendab kui mitme vana värvikihi alt peab üles leidma puhta puu ja vineeri.
Ülaloleval pildil on uhke ja nüüdseks juba tõeliseks harulduseks muutunud Lutheri painutatud vineerist seljatoe ja istmeosaga kasepuust käetugedega tool 1890ndatest. See tool, millel oli peal mitu erinevat värvikihti, sai puhastatud, käetoed uuesti liimitud, peitsitud, viimistletud shellakiga.
Ja ta särab oma kunagises hiilguses!
Tekst: www.eantiik.com
LOE VEEL:
