Arhitektuurifotograaf ja kunstnik Arne Maasik — looming nõuab palju ruumi
Varem arhitektina tegutsenud Maasiku teosed kõnelevad enamasti ruumist — olgu selleks siis linnavaated või looduses tekkinud struktuurid. Uurisime, milline on Maasiku enda argine suhe ruumiga ja milline näeb välja kunstniku ateljee, kus sünnivad head mõtted.
Miks on kunstnikul vaja nii mahukat ateljeepinda ja kuidas seda tüüpi ruum funktsioneerib? Kas ruum seab ka loodavale kunstile mingisugused piirangud või eelised?
Minu jaoks pakub ateljee loometegevuseks privaatset keskkonda. Ja tõsi on ka see, et kunstiga tegelemine võtabki tohutult ruumi — esiteks on vaja teosed valmis teha, seejärel neid ladustada ja ka võimalikele ostjatele näidata. Minu umbes 100-ruutmeetise ateljee juurde kuulub kontorinurk, kus teen arvutitööd ja töökoda, kus tegelen raamimise ja installatsioonide valmistamisega. Lisaks muidugi laopind ja suurem ruum, kus töid vajadusel välja panna ja esitleda. Kui tegeleksin ainult arhitektuurifotoga, siis see žanr iseenesest nii palju ruumi ei võtaks, aga et tegelen ka kunstiga, on see seadnud ruumile omad nõudmised.
Alustasid oma karjääri hoopis arhitektina — millest selline suunamuutus?
1996. aastal lõpetasin Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri erialal. Edasi töötasin aastaid Künnapu ja Padriku arhitektuuribüroos. Mingil hetkel aga otsustasin, et tahaksin tegutseda vabakutselisena ja hakkasin rohkem tegelema kunsti ja fotograafiaga. Tundsin end pigem inimesena, kes tahab oma asjade eest ise vastutada ja loomingule pühenduda. Suures ettevõtes teed kõike ja korraga ning oled meeskonnamängija. Foto ja kunstihuvi tekkis minus Eesti Kunstiakadeemias (EKA-s) õppides. Tollal domineeris EKA-s väga tugev Linnapi fotokoolkond ja tekkisid uued väljundid näitusetevuse näol. Näiteks oli Mari Kartau kureeritud Mustpeade maja galerii populaarne koht, kus näituseid teha ja võiks öelda, et sealt saigi kõik alguse. Samas on arhitektuur minu loomingut väga palju mõjutanud. Fotode puhul on aastaid olnud läbivaks teemaks linnaruum. Eriti tihe side on mul olnud New Yorgiga. Ateljeesein ongi mul omamoodi galerii, kus on esindatud läbilõige loometee algusest kuni tänapäevani. Seal on eksponeeritud nii kodulinn Tallinn kui ka arhitektuuriga seotud võsade seeria. Esmapilgul väga erinevaid teemasid ühendab see, et kõik, mida käsitlen, on struktuur.
Millised esemed või detailid on kunstnikule ruumi puhul olulised? Kas sisustus lähtub mingisugusest esteetikast või saab määravaks just vajadus?
Eelkõige on vaja just palju ruumi. Ja loomulikult suuri laudu, võimalusel lausa mitut. Näiteks oma natüürmordi teost, mida saab hetkel Kadrioru lossis näha, valmistasin ette kolmel suurel laual. Installatsioon ise valmis mitme aasta jooksul — külastasin vanakraamipoode ja kogusin kodumajapidamises leiduvaid geomeetrilisi objekte soolatopsidest peekriteni. Kokku sai neid umbes tuhande ringis ja kõik nad vajasid ükshaaval poleerimist. Hiljem töötasin kompositsiooni kallal, mis sai installatsiooni ja natüürmordi aluseks.
Aga mööbel? Ateljees torkavad silma väga erilised valgustid ja mööbliesemed, mida vist sisustuspoest ei leia?
Mööbel on suures osas oma disain ja taaskasutus — olen mitmed kapid ja riiulid teinud vanadest mahakantud esemetest ise. Näiteks multifunktsionaalne köök, mida kasutan mõnikord söögitegemiseks ja teinekord töökojana teoste loomiseks, on valminud Tallinna Kunstihoone näituselt üle jäänud plaatidest ja värvitud mustaks. Kummuti sahtlid on tehtud elektroonikatööstuses mahakantud kastidest, millele olen ümber ehitanud konstruktsiooni ja siinid. Minu oma disain on ka alumiiniumtorudest valgusti ja diivanilaud. Selle taga oli metsik töö, et asju õigesti kokku panna.
Kui galeriipindadel on tavaliselt seinad võõbatud lumivalgeks, siis sinu ateljees domineerib must värv. Miks?
Valgel tekivad erinevas valguses või erinevate toonide taustal oma varjundid, mida mustal ei ole. Musta värvi taustal on mugav töid neutraalsel pinnal esitleda. Just kuulsin, et must ruum on visuaalselt suurem kui valge — see tuli endalegi väikese üllatusena.
Vaata rohkem pilte galeriist:
LOE LISAKS:
