Arhitekt Peeter Pere soovitab julgemini katsetada

Eesti Arhitektide Liidu esimees Peeter Pere nimetab disaini tiimitööks ja leiab, et loovat Eestit on tabelimajandusega võimatu ellu kutsuda. Üle 20 aasta arhitektielu kogemust ütleb, et eksperimenteerimise julgus on vajalik tegur laias ilmas läbilöömiseks.

Praegusaja arhitektuur ja disain keskenduvad rohkem praktilistele vajadusele. Kuidas iseloomustate tänapäevast arhitektuuri, kus käsitööl on üha vähem ruumi?

Arhitektuur on muutumas üha rohkem tooteks, sarnaselt autodele, kus on nö juhtivad kallimad margid, mida kopeerivad odavad. Domineerib liinitoodang.
Samas on alles kallid nišitooted ..gurmaanidele. Ja ka arhitektuuris on klišeed, klišeed, klišeed, suur ja meeletu ideede kordus, aga alati võib leida nõela ka heinakuhjast.

Viimaste aastate kuum teema on keskkonnasäästlikkus. Kas ja kui palju lähtute oma töös sotsiaalsest vaatevinklist?

Teadlikult mitte väga, ehk alateadlikult. Huvitavamate tööde hulka kuuluvad sotsmajad Lasnamäel. Neid oleks võinud edasi arendada, aga tundub,et liigne sotsiaalsus ja keskonnasäästlikuse suund peletas eemale tellija. Tellijatele pole ausus alati meeltmööda.
Püüame teeselda, et oleme rikkamad ja suuremad. Ehitatav ruum peab kajastama näivat rikkust. Ikka see va 700 aastat “orjaööd” istub meie meeltes ja hingas.

Mis Teid inspireerib?

Erinevad asjad. Ja ongi hea, et allikat tuvastada on keeruline. Seega alustan alati puhtalt lehelt. See on hirmutav, samas tulemus üllatab.

On Teil mingid kindlad põhimõtted, mida järgite loomingulises etapis?

Püüan ennast mitte korrata, loominguliselt ülesandele läheneda ja valmimiseni protsessis osaleda. See viimane etapp ei ole nii loominguline, vaid pigem võitluslik. Pole kerge meetod, mida ja sõbrale ei soovita.

Kuidas läheb eestlastel ülepiiri disainimaailmas? Kas on lihtne jalga ukse vahele saada või mis on need olulised nüansid, mis peavad olema välismaal läbilöömiseks?

Kui teaks, oleks läbi mujal löönud. Disain on tiimitöö — meid aga visatakse vette ükshaaval. Eksperimenteerimise julgus on kindlasti üks vajalik tegur. Kopeerimine kindlasti mitte. Riski peab võtma nii tellija kui looja.

Mitmed disaini- ja arhitektuurisaidid on rääkinud Teie projekteeritud Suurupi majast. Kuidas huviorbiiti sattusite ja kas selliseid laialdasemat huvi pakkunud projekte on Teil varamus veel?

Suurupi laiendus on tõesti palju huvi äratanud. Täpselt algust ei mäleta, ehk sai Dezeenist küsitud, kas soovin sellist maja näidata.
Kokkuvõttes on see enim näidatud büroos projekteeritud maja ja võibolla ka Eesti arhitektuurist üks laialdasemalt ekspluateeritud näide. Rohkem on kajastatud Pääsküla raamatukogu, Alumiiniummaja, suveköökiVaskmaja juures… ja Liiva maja projekti. Kiili eramu on Phaidoni XXI arhitektuuriatlases. Haabersti Vaba Aja Keskus on publitseeritud hollandlaste A10-s.
Kõik kavandatud majad on suuremal või vähemal määral keskkonnasäästlikud, priiskavaid kliente pole bürool olnud, samas pole olnud ka radikaalselt keskonnasäästlikku arhitektuurientusiasti.

Kuidas hindate arhitektuuri viimase kümne aasta Eests?

Kui riigihangete süsteem ei lämmataks, ..oleks ehk lootust.

Kuidas luua midagi, mis kestab ajas ja läheb paljudele korda?

Valmisretsepti ei ole, looming pole reeglipärane tegevus, see ta võlu minu jaoks ongi. Jällegi — selline ebamäärane, mittemõõdetav tarifitseerimatu tegevus ei ühildu hankesüsteemiga. Selles on möödapääsmatu ühilduda reeglistatud tabeliga.Loovat Eestit on võimatu ellu kutsuda pelgalt pragmaatikapõhise tabelimajanduse loogika alusel.

Millises kodus Te ise üles kasvasite?

Koduses agulis, seejärel koduses lagunevas ajaloolises majas, kuivkäimlad, puukuurid, kartulid keldris, õunapuud ja puuriidad hoovis, Toomemägi ja Emajõgi kahe kiviviske kaugusel — hubasuses x-ndas astmes idülli kastmes. Nii tundub tagantjärgi.

Milline on teie enda kõige õnnestunum projekt. Miks?

Joonistan parajasti. Köidab loominguline dialoog kliendiga energiasäästlikkust unustamata.

Vaata lisaks siit: https://www.facebook.com/MuruPere