11 küsimust: sisearhitekt Urmo Vaikla sõnul on meie sisearhitektuur heal tasemel ja nähtav
Milliste sõnadega ennast tutvustaksite?
Sõnn. Ma ise ei ole küll horoskoobi lugeja, kuid nii palju tean, et Sõnnid on teatud piirini rahulikult tegutsejad ja jälgijad. Kui aga mingi olukord käest läheb, võtavad nad ükskõik kelle või mille korralikult ette. Sama vist kehtib minuga.
Kust kõik alguse sai ja mis on teinud teist selle, kes olete?
See on nagu natuke butterfly effect’i küsimus: milline tuuleiil mõjutas asjade käiku nii või naa? Võib-olla sai asi alguse sellest, et minu vanaisa keeldus sõjaajal ronima Keilas oma naise ja kolme lapsega autokasti, millega teised sugulased Läänemaale sõitsid, et purjekaga Soela väina kaudu üle mere Rootsi põgeneda. Tänu sellele kohtusid hiljem minu ema ja isa ning meie vennaga saime sündida.
Kindlasti ei ole mina see „mina” ilma abikaasata, kellega kohtusin kunstiinstituudis Kaljo Põllu ekspeditsioonidel soome-ugri rahvaste juurde ning kes on minu partner ka meie stuudios. Seljakotiga matkates saab aru küll, kellega elus edasi minna. Kindlasti ei oleks ma praegu see, kes olen, ilma kahe tütre ja pojata, kellelt on väga-väga-väga palju õppida.
Kuidas on möödunud teie loomingulised aastad sisearhitektina?
Alguses tegeles meie stuudio põhiliselt graafilise disaini ja reklaamiga, sisearhitektuur jäi kõrvaltegevuseks ja hobiks. Ühel hetkel, kui projektide hulk kasvas, julgesime ka sisearhitektuurile rohkem pühenduda. Eestis on olnud huvitav aeg, tegeleda on tulnud mitmesuguste teemade ja projektidega, igav ei hakka. Tihtipeale väliskolleegid küsivad, mis on minu kitsam valdkond või millele olen spetsialiseerunud — kas haiglad, hotellid, bürood, kaubandus? Sellist asja ei ole, kõike on tulnud teha. Mingi jaotus seisneb siiski selles, et mõned sisearhitektid teevad rohkem kodusid, teised ühiskondlikke objekte.
Milliste raskustega olete silmitsi seisnud ja kas on asju, mida oleksite soovinud teada juba karjääri alguses?
Ei ütleks, et on erilisi raskusi olnud. Arusaamatusi kindlasti, neid tuleb ikka ette, kuid need on ka lahendatavad. Mina võtan sisearhitektitööd ikkagi loominguna. Kõige keerulisem ongi see, kui tekib konflikt autori tõekspidamiste ja tellija soovide vahel. Lihtsalt kellegi ideede vormistaja olla ma ei soovi.
Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiad 2014–2015: parim ühiskondlik interjöör - Hedon Spa. Foto: Arne Maasik
Kas teil on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
„Rutiin” on kõige halvem sõna, mida oskan ette kujutada. Suuremate projektide puhul on perioode, kus kujuneb mingi kindel, tavaliselt väga pingeline rutiin, kuid see on ka vajalik. Üldiselt püüan teha kõike, et rutiinist välja murda või elurütmi aeg-ajalt muuta.
Kas mõtlete tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Üha rohkem. Ühel hetkel mõistsin, kuidas arhitekti ja sisearhitekti eriala mõjutab ümbritsevat ning kuhu see lõputu tarbimine viib. Ehitus on üsna prügitekitav valdkond ning ehituspraht on vaieldamatult suuremaid saasteallikaid. Iga uue ehitusega, ka interjööriga, kaasneb kõvasti jäätmeid, rääkimata tervetest hoonetest, mis seisavad lihtsalt kasutuseta.
Võime rahul olla, et oma projektides kasutame alati naturaalseid materjale. Uskumatu, kui järjekindlalt proovitakse loodusliku linoleumi asemel panna põrandale PVC-d, mis ei idane ega mädane, või puitparketi asemel laminaati.
Enamgi veel on hakanud viimasel ajal häirima müra ja valgusreostus — kõik plingib ja sähvib. Ootan huviga aega, mil Eestis kaubanduskeskuste omanikud saavad aru, et ei ole mõistlik klientidele meeletuid detsibelle reklaamiga pähe lajatada ja sellega inimesi lihtsalt poest lahkuma kiirustada. Huvitav, et ma ei ole kuskil mujal sellist fenomeni täheldanud — ei Põhjamaades, Belgias, Itaalias ega Austraalias, kuhu tee on mind viimasel ajal viinud.
Hedon Spa. Foto: Arne Maasik
Mis või kes inspireerib?
Hiiumaa. Seal on meil maakodu ja sinna on alati võimalus sõita, et juhe seinast sõna otseses mõttes välja tõmmata. Kaks päeva looduses, kaminatuli, saun, tiik ja tähistaevas võimaldavad täielikku ümberlülitust.
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovite meelde jääda?
Alati tekib küsimus, kellele ja milleks meelde jääda. Interjöör on küllaltki lühikese elueaga ning kas enam saabki tekkida selliseid märgilisi, ajastumuutusi kandvaid sisearhitektuurseid lahendusi nagu omal ajal Vello Asi ja Väino Tamme modernistlikud interjöörid, mis inimeste mällu pikemaks ajaks kinnistuvad. Kogu maailm on väga kiires muutumises, informatsiooni hulk on tohutu.
Hedon Spa. Foto: Arne Maasik
Kuidas elab meie sisearhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Arvan, et alati võib tunda nii muret kui ka rõõmu. Rõõmu, sest Eestis on sisearhitektuur heal tasemel ja nähtav. Sisearhitektide liit tegutseb aktiivselt ja kasvab. Teeme head koostööd teiste loominguliste liitudega, igal kevadel korraldame rahvusvahelist sümpoosioni „SISU” ja anname välja erialateoreetilist ajakirja SISU_LINE. Sisearhitektide liit jagas möödunud sügisel juba 38. aastat järjest välja interjööri aastapreemiaid, esimest korda arhitektide ja maastikuarhitektidega ühisel galal „Arhitektuuripreemiad 2015”. Konkursile esitatud projektide arv oli rekordiline.
Murelikuks teeb aga köögipool — see, et ametkondade ja ministeeriumide esindajad ning seadusandjad ei taha aru saada, et professionaalne sisearhitekt on ehituses samasugune kõrgharidusega spetsialist nagu iga teine projekteerija. Tegeledes ehituses nii planeeringu, interjööri ehituslike mahtude, detailide, materjalide, valgustuse kui ka akustikaga, on sisearhitekt oma töö kaudu otseselt seotud ohutu ja tervisliku ruumi loomisega. Sisearhitekti ametit kiputakse lihtsustama ning dekoraatori ja kujundaja tegemistega segi ajama.
Milline on teie soovitus algajale kolleegile?
Mitte unustada, et sisearhitekti töö on loominguline ning interjöör mõeldud eelkõige inimestele, mitte ainult normidele ja nõuetele. Looming ei tohi lihtsa ärategemise taha kaduda.
Ruumiinstallatsioon „Ilmutis”
Milline on teie enda loomingu lemmikobjekt? Miks?
Alati tundub huvitav just see, millega parasjagu tegelen. Kevadel valmis rahvusarhiiv Tartus (autorid Illimar Truverk, Sander Aas, Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla). Inspireeriv on mõelda, et seal hakkab olema eesti rahva mälu ning tõenäoliselt viimane paberite arhiiv Eestis. Kogu maailm muutub digitaalseks.
Möödunudaastane arhitektuuri- ja interjööripreemia kandidaat, Pärnu mudaravila / Hedon Spaa (arhitektid Tarmo Teedumäe, Inga Raukas, Paco Ulman, sisearhitektid Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla), oli samuti väga huvitav objekt. Seal oli tõeliseks väljakutseks siduda paratamatult eriilmelised vana ja uus hoone tervikuks interjööri kaudu. Sellest ka monokroomne, musta-valge käsitlus, mis emapilgul tundub ajaloolises hoones isegi ootamatu.
Kõige lemmikum on siiski hoopis meie enda stuudio ruumiinstallatsioon „Ilmutis”, mis oli 2015. aasta suvel üleval Hiiumaal Kärdla rannas ning markeeris proportsioonidelt ja mõõtudelt kunagist päästepaadikuuri oma algses asukohas. Sellised väikesed objektid, mis suhestuvad kohaliku kogukonnaga ja lähevad inimestele korda, rõõmustavad enim. Alati, kui käisime oma installatsiooni vaatamas, oli seal inimesi, olgu öösel või päeval. See teeb tuju heaks.
Ruumiinstallatsioon „Ilmutis”
Artikkel ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 2015. aasta novembrs.
