11 küsimust | Arhitektuurifotograaf Tõnu Tunnel võtab maja tükkideks ja paneb kaameras uuesti kokku
Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Olen üks uudishimulik, pedantlik, mänguline, täpne, kunstnikuhingega, aga ka joonlaua ja lekaaliga noor mees, kes ei taha kunagi liiga suureks saada. Nõudlik, aga tolerantne. Segu kõikvõimalikest isikuomadustest, mis viivad ühe isiku selleni, et ta ammendamatult tahab arhitektuuri uurida ja komponeerida. Keegi, kes kirglikult vaatab maja, võtab selle tükkideks lahti ja siis paneb uuesti kaameras kokku. Konstruktivist vist siis? Tihti väga geomeetriline, harilikult eksperimentaalne, haruharva emotsionaalne.
Kust kõik alguse sai ja mis on teinud Sinust selle, kes oled?
Perekondlikust inertsist tingituna läksin reaalkallakuga keskkoolist otse TTÜ ehitusteaduskonda. Mingi tõmme hoonete vastu oli juba toona olemas. Kolme erineva matemaatika vahel standardmustreid joonistades sain aru, et seal ma ei saa seda, mis tahan. Ühtegi päris maja ma ei näinud. Tegin uue katse Eesti Kunstiakadeemia fotoosakonda sisse saada ja teisel korral see õnnestus. Fotoosakond tegeles 2/3 sellega, mida ja kuidas foto räägib. "Foto ütleb rohkem kui 1000 sõna", seega ühe foto tegemise vastutus ja kaal võib olla päris suur. See vist äkki oligi EKA Foto suurim panus minu arengusse. Fotograafia n-ö praktilist osa saab kasvõi youtube'ist õppida. Analüütiliselt ja empaatiliselt mõtlema õppimine on natuke komplekssem harjutus. Fotoosakonna lõpetanuna mõistsin, et Kultuurkapitali andamitest kuust kuusse ei soovi elada ja parema plaani puudumisel sattusin vahepeal neljaks aastaks Siemensisse tarkvaraarendajaks. Seal tekkis korralik küllastumus korporatiivmaailma võludest ja valudest ning eluaegne doos bürokraatiast ja paberimäärimisest. Naasesin foto juurde ja olengi seda pea viis aastat teinud. Alguses pildistasin ikka konverentse ja võileibu, supipõhjasid ja pulmasid. Aga eneselegi märkamatult nihkus fookus aina rohkem inimloodud keskkonna pildistamisele.
Kuidas on möödunud Sinu loomingulised tegemised arhitektuuri- ja interjöörifotograafina?
Vabakutselisena töötamine on kahe teraga mõõk. Ühest küljest on loominguline vabadus teha, mida ja millal tahan. Reaalsus on pigem see, et hästi palju projekte on erinevas faasis pooleli ja päris isiklike teemade jaoks jääb aega aina vähemaks. Küll aga tundub, et olen vaikselt leidnud klientuuri, kes tellib mind just selle pärast, kes ma olen ja mida ma teen. On ühtaegu rõõm ja väike saavutuspinge töötada inimestega, kes usaldavad täielikult ja ootavadki minu isiklikku tõlgendust nende mitme aasta tööle. Aga väike ärevus ja elevus peabki alati asja juurde käima. Ettevaatlikuks teeb see, kui tunnen end pildistades liiga mugavalt. Kui miski tundub liiga lihtne, siis tõenäoiliselt on midagi kahe silma vahele jäänud. Püüan iga projekti käsitleda täiesti puhta lehena.
Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?
Eks vist iseenda taltsutamine ja ergutamine, et igale objektile läheneda täieliku keskendumise ja pühendumisega vist ongi kõige olulisem. Aja planeerimine on ka päris vaevaline. Praktikas kipub nii olema, et maksimaalselt kaks nädalat on ette teada, mida, kus ja millal pildistada saab. Ülejäänud projektid istuvad pikas tegemist ootavate tööde listis ja saavad riburadapidi reaalsuseks.
Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Kuivõrd pildistamisgraafik on minust sõltumatult leebelt öeldes heitlik, on kõige efektiivsem töörutiin töö ära teha, siis kui see on võimalik. Mulle meeldib 40 h/1 tööpäev tüüpi töönädal rohkem kui 8 h/5 tööpäeva töönädal. Intensiivne kogus tööd ja siis aeg iseendale ning perele. Pikemas perspektiivis tundub mulle, et selgem kontrast era- ja tööelu vahel on mõnusam. Paraku on hetki, mil olen kokku lugenud 25-30 paralleelselt töös olevat projekti. Selle haldamine võtab ühe aju päris võhmale ja rohkem kui tihti tundub, et oleks vaja assistenti. Ma kardan, et ma ei ole efektiivseima töötaja musternäidis.
Kes on eeskujuks?
Kindlasti kohalikud vanameistrid, aga ka uued noored tegijad, kellel on oma arusaam ja kes ei jälgi pimesi levinud visuaalseid trende, vaid teevad asju kõhutunde järgi. Erialaselt inspireerivad mitmed maailma suurnimed, kes kõik on oma erinevate lähenemistega olulised: Iwan Baan, Fernando Guerra, Lucien Herve, Younes Bohar, Julius Schulman, Ezra Stoller, Stefano Perego, Marc Goodwin, Noah Kalina... See nimekiri on läbi ajaloo päris pikk. Võrdselt inspireerivad vanema koolkonna ja hästi graafilise ning mõnevõrra abstraktse arhitektuurifoto ning uuema ja antropoloogilise ning dokumentaalse stiili viljelejad. Mõlemal on oma aeg ja koht, kus seda rakendada. Kuhu ise sel skaalal paigutun, ei oska öelda.
Mis või kes inspireeerib?
Üha enam otsin inspiratsiooni pigem muudest meediumitest ja püüan teiste loodut vähem vaadata, lootuses kunagi mõista, mis on minu panus arhitektuurifotograafiasse kui žanrisse. Graafika, maal, filmikunst. Armastan klaverit, aga ka elektroonilist muusikat. Kui ümbritseda end selliste stiimulitega, mis meeldivad, jäädvustub sellest mingi osa kuhugi seljaajusse ja väljendub hiljem mu enda loomingus. Mitte meeles pidamine ja kopeerimine, vaid pigem süntees neist kogutud väärtustest.
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Vist ongi see unistus jätta mingi jälg ja panus arhitektuurifoto arengusse. Et ma lihtsalt ei kasuta kaamerat majade pildistamiseks, vaid suudan seda žanri mingis suunas edasi arendada. Pole kindel, kas ma ise seda üldse suudaks märgatagi, kui see kunagi juhtub.
Kuidas elab meie arhitektuurifotograafia ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Kirglikult arhitektuuri pildistavaid inimesi saab vist kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Eks ta üks nišš on ja väga suurt publikumi ei kõneta. Aga need, kes teevad, teevad seda aina paremini. Rõõm on ikkagi näha, et pidevalt leian noori fotograafe, kes teevad asju täiesti uue nurga alt. See on meedium, mis on pidevas muutumises ja kümne aasta pärast ei pildistata enam hooneid nii nagu praegu. Fotograafi ja publikumi oskus keerukamat visuaali lugeda ja seda tahta on väga palju edasi liikunud ja see on ainult hea.
Mis on olnud suurimaks väljakutseks sinu töös?
Mulle ei meeldi eriti ülivõrdes asjadele läheneda. Ühte kõige-kõigemat asja on keeruline esile tõsta. Põhiline väljakutse vist ongi alati see iseenda häälestamine, et igast pildistamisest maksimum võtta. Iga kord pildistada esimese korra õhinaga.
Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Aina enam meeldib mulle ehitusjärgus hoonete pildistamine – kui hoone on saavutanud oma mahu ja vormi, aga kipsseinte ja torude paigaldajad ei ole veel kohale jõudnud. Kui hoone on suur tühi tahukas, kus saan mängida vormide, proportsioonide, skaalade ja vahekordadega. Mul õnnestus pildistada Eesti Rahva Muuseumi sellises etapis. See on vist üks mu lemmikuid ruumikogemusi siiani. Hiiglaslik tühi betoonist kiil, vaiksete vormi- ja valgusmängudega.
