Harukarpides on võimalik kasutada erinevaid kontaktühendusi.
Esimene lahendus on näiteks klemmliist. Nende eeliseks on see, et pikad liistud saab lõigata just nii parajaks, kui vaja on.
Klemmliistuse puhul on tegemist kruviühendustega. Nende miinuseks on see, et umbes nädala pärast tuleks kruvid ühendustes üle pingutada ning umbes kolme aasta pärast on hea sama tegevust korrata.
Need kontaktühendused ei talu vibratsioone ning ühendus peaks stabiilselt paigal püsima. Klemmliist on mõeldud jätkamiseks, mitte aga hargnemiseks.

Teine võimalus on kasutada isoleerotsikud. Ühendust on küll kiire ja mugav teha, kuid siin tuleb silmas pidada mõningaid eripärasid. Sellesse ühendusse ei tohi panna alumiinuimjuhtmeid, ka ei saa siia ühendada kiulisi juhtmeid. Niiskes keskkonnas võib tekkida oksiidi kiht.

Vedruklemmidega kontaktühendused. Üldjuhul on need mugavad, sest ei vaja pingutust ning on kiirühendusega. Ka siinpuhul ei saa kasutada kiulisi juhtmeid, vaid tuleks valida kas jäigad või hülsitud juhtmed. Vedrud on tugevad ning juhet on raske lükata sinna vahele nii, et oleks korralik kontaktühendus tagatud. Plussiks on see, et ühendus ei karda vibratsiooni ning talumajapidamises on sellist lahendust hea kasutada.

Avatavad vedruklemmid. Nendega on hea ja mugav ühendusi teha - lihtsalt avad klemmid ning saad panna vahele peenkiud, jämekiud kui kaplankjuhtmeid, samuti saab ühenduses kasutada erinevate ristlõigetega
juhtmeid.
Avatavad vedruklemmid on üldjuhul kõige kindlam valik, aastatega ühendused ei väsi.

Paljudel on kodumajapidamises veel vanad alumiiniumjuhtmed, kuid sageli on neid vaja kokku ühendada tänapäevaste vasest juhtmetega. Siinpuhul on abiks spetsiaalne geel või pasta, mis alumiiniumi ja vase ühendamise võimalikuks teeb.