Eesti puitmajaklastri ettevõtted viisid hiljuti ühiselt läbi uuringu, mis võrdles palkseina tihendamist erinevate looduslike ja tehismaterjalidega ning mõõtis palkseina nurgatappide ja seina liitekoha õhuleket. Täiendavalt uuriti ka liitekohtade vastupidavust veesurvele.
„Seni ei peetud meil õhupidavust niivõrd oluliseks, aga näiteks Norras on käesolevast aastast kohustuslik mõõta kõigi uute majade puhul ehitise õhupidavust, et see vastaks uutele normidele,” ütles palkmajade tootmisettevõtte, Hobbiton OÜ tegevjuht Andrus Prangli Eesti Puitmajalehele antud intervjuus.
Hoone soojuspidavus on oluline aspekt, mis määrab ära ehitise kvaliteedi. Õhulekked ei lase heal majal tagada vajalikku õhuringlust ja -tasakaalu. See tähendab, et soojuspidavuse tõstmiseks peab kontrollimatu õhuvoolu, mis tuleb läbi pragude ja hoone ebatiheduste, muutma võimalikult nullilähedaseks. Senised uuringud on Eesti palkelamute juures toonud peamiste õhulekke kohtadena välja just välisseina nurgatapid ja akna liitekohad.
Teema on päevakorras ka seetõttu, et Eestis kehtivad ehitusnõuded karmistuvad lähiaastatel oluliselt, selgitas Eesti puitmajaklastri turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Eeva Vahtramäe: „Majatootjad peavad leidma viise, kuidas nende toode (palkmaja) suudaks kehtestatud nõuetega sammu pidada. Suur rõhk seejuures on uute majade soojuspidavusel ja energiatarbel.”

Palkmaja õhutiheduse uuring.

Kalasabatapp versus Norra nurk

Erinevate ehitustehnoloogiate ja -materjalide kasutamisega seotud mõjusid on võimalik tuvastada kontrollitud laboratoorsetes tingimustes, rääkis Vahtramäe. Seetõttu viidi palkmaja õhulekete uuring läbi Tallinna tehnikaülikooli ehitiste projekteerimise instituudi ehitusfüüsika ja energiatõhususe õppetoolis, kus on olemas katse korraldamiseks vajalikud seadmed.
Palkseina ja akna liitekohtade õhulekke uuringu käigus analüüsiti nurgalahendusena nii Norra nurka kui ka kalasabatappi. „Mõlema nurgatapiga seinaosa parimaks looduslikust materjalist tihendusviisiks osutus turbasamblaga tihendamine. Parim tehislik ja moodne tihendusmaterjal oli liim-hermeetikuga palkide liitmine,” tutvustas Vahtramäe tulemusi.
„Iseasi on muidugi, kui hästi need tehislikud materjalid sobivad kokku käsitööpalkmaja põhimõtetega. See jääb iga tootja enda otsustada koostöös klientidega,” lisas Andrus Prangli. Teadusliku katse raames mõõdeti veel lambavilla, elastse vuugitihendi ja polüuretaanvahuga (Soudal Flexifoam) palkide tihendamise efektiivsust.
Katsetega õnnestus tõestada, et kehvema õhupidavusega kalasabatapp on õige paigaldustehnoloogia ja tihendamise juures võimalik saada vähemalt sama tihedaks kui Norra nurk. Vahtramäe sõnul kujunes peamiseks kitsaskohaks palgi pikipragude ja varade mõju õhulekkele, mida võib nimetada nii domineerivaks palkseina õhulekete põhjuseks kui ka palkseina eripäraks teiste massiivseintega võrreldes.
Ühtlasi selgus veepidavuskatsest, et kõige suurema niiskuskoormuse saavad need palgi osad, mis on pikipragude läheduses, sest just sealt kaudu võib vesi valguda tugevate külgvihmade korral akna ja seina liitekohta ning akna lengi alla. „Konstruktsiooni sisse kogunenud vesi võib reaalses hoones põhjustada mõne aastaga ulatuslikke niiskuskahjustusi,” selgitas Vahtramäe. „Kuna palkseina ei saa teha absoluutselt veetihedaks, tuleb akna ümber kasutada selliseid tihendusmaterjale, mis lubavad konstruktsiooni sattunud veel sealt ruttu välja aurustuda.”
Kõik uuringu tulemused on oluliseks infoks nii hoone projekteerijatele, ehitajatele kui ka ehitusmaterjalide ja hooneosade tootjatele. Uuringu tellis Eesti puitmajaklaster Eesti puitmaju eksportivate ettevõtete klastri projekti nr EU 49323 raames, mida rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond, EAS-i klastrite arendamise programmi kaudu.
Allikas: Lugu ilmus EPLi erilehes Ehita ja Renoveeri.