Kaua täitsid kaks taastuvenergia tuntumat esindajat – päikesepaneel ja elektrituulik – energiaturul kaht täiesti eri nišši – tuulikud tootsid peamiselt elektrit turule müügiks, päikesepaneelid aitasid korvata omaniku enda elektritarbimist. Juba üheainsa keskmise elektrituuliku võimsus on suurem kui Eesti seniste suurimate päikesejaamade oma. Üha enam aga rajatakse ka Eestisse päikesejaamu, mida võib nimetada päikesepargiks, kus põllul seisavad üksteise kõrval kümned ja sajad paneelid, püüdmas põhjamaa päikest.
Võimsaim päikesepark, mis praegu plaanis, on kerkimas Tartumaale. Fortum Cfs Eesti OÜ kommunikatsioonijuht Karita Kivi ütleb, et nad on teinud ja tegemas ettevalmistavaid investeeringuid võimaliku ligikaudu 50-megavatise päikesepargi rajamiseks Raadi sõjalennuväljale Tartusse. Praegu aga on projekt alles sellises järgus, et midagi rohkem nad selle kohta lisada ei saa, kinnitab Kivi. Küll aga pakub ta välja võimaluse tulla tulevast päikeseparki vaatama siis, kui projekt töösse läheb.

Rajatavate päikesejaamade võimsused suurenevad

Kuigi puuduvad kriteeriumid, millest alates nimetatakse päikesejaama või päikesepaneelide kogumit päikesepargiks, võib elektri tõsisest turu jaoks tootmisest hakata rääkima ligikaudu ühe megavatisest võimsusest, näitab Naps Solar Estonia OÜ müügiinseneri Tõnu Jansoni kogemus. Samas võivad ka suurte lao- ja külmhoonete omatarbeks ehitatud päikesejaamad olla ligikaudu sama suure võimsusega.
Seni valmissaanutest on kõige võimsam 1,2-megavatine päikesejaam Hiiumaal, kuid planeerimisel on mitmeid viie-, kahe- ja kolme-megavatiseid. „Viimastel aastatel võimsus järjest kasvab,” kinnitab Janson.
Päikesejaam tasub end ära keskmiselt kümne aastaga, suuremad natuke rutem. „Ilmselt oleme jõudnud sinnamaani, kus inimestel tekib julgust investeerida sellistesse ettevõtmistesse. Ka välisinvestorid on huvitatud parkide rajamisest ja oma investeeringute toomiseks Eestisse, sobiva projekti puhul teeksime seda isegi,” räägib Janson.
Oma töös on ta kuulnud, kuidas sageli arvatakse, et päikesepaneeli ei tasu meil panna, kuna Eestis ei ole ju õieti päikest – aga see-eest Aafrikas ja Vahemere ääres võiks kasvõi kogu energia päikesest ammutada. See ei vasta aga tõele. Janson selgitab. Kõigepealt – Eesti päikeseolud on üsna sarnased Saksamaa põhjaosa omadega. Päeva pikkus on küll eri aegadel erinev, aga kokkuvõttes on valget aega üsna ühepalju. Eesti eelis aga Saksamaa ja veel enam Aafrika ees on see, nii üllatav kui see ka pole, et meil on jahe.
„Päikesepaneeli omapära on see, et mida külmem on ilm, kui päike paistab, seda rohkem ta toodab. Kui paneel läheb tuliseks, siis ta toodab väga halvasti. Aafrikas ja Vahemere ääres on põhiline probleem see, kuidas paneele maha jahutada – kuhu suunata soojus paneeli küljest. Eestis töötab paneel kõige paremini siis, kui väljas on lauspäike ja 20 kraadi külma. Näiteks veebruari lõpus ja märtsis, kui väljas on ere päike ja külm, toodab väga hästi,” selgitab Janson.
Ta lisab, et samuti töötab päikesepaneel ka kergelt pilves ja vinese ilmaga, kuigi mitte täisvõimsusega, vaid umbes paari-kolmekümneprotsendilisega.

Kaks aastat tagasi hakkas Sõmerpalu päikesepark tootma elektrit.
Pikaealised ja peaaegu hooldusvabad

Sellegipoolest võib ka Eestis ohustada päikesepaneele ülekuumenemine, seda enamasti küll juhul, kui need on valesti paigaldatud. Paraku tegutseb Eestis „odavpaigaldajaid”, kelle tööd on tulnud Naps Solaril ka ümber teha. „Oleme näinud ikka täiesti uskumatuid juhtumeid ja ülekuumenemise oht on neist väikseim mure. Teinekord paneb imestama, et maja veel põlema pole süttinud,” tõdeb Janson.
Katusel võivad paneelid minna päris kuumaks, 60–70 kraadi – sellepärast ei tohi neid kunagi paigaldada otse plekk-katuse peale, mida aga ometi vahel tehakse. Sellisel juhul puudub ventilatsioon täielikult, paneeli tootlikkus läheb väga madalaks ja tekib ülekuumenemise oht, mis vähendab ka paneeli tööiga. Paneelid tuleb tõsta raamidega katusest piisavalt palju kõrgemale, et tuul läbi käiks ja maksimaalselt jahutaks, selgitab Janson.
Milline on aga kvaliteetsest materjalist õige tehnoloogaga valmistatud ja õigesti paigaldatud päikesepaneeli tööiga, seda ei oskagi keegi päris täpselt öelda. Minimaalselt võib rääkida 30 aastast, sest umbes nõnda kaua aega tagasi hakati paneele paigaldama ja need ikka töötavad. Janson ütleb, et uus teooria on, et 50 aastat on efektiivne tööiga.
Päikesejaamade jaoks valmistatakse ka spetsiaalseid hoolduskomplekte, teleskoopharjade ja voolikutega, kuid tegelikkuses ei pruugi neid kunagi vaja minna. Päikesepaneelides kasutatakse erilist karastatud klaasi, paneeli pind on nii sile, et erinevalt näiteks aknaklaasist ei võta see mustust kinni. Vihm uhub kogu tolmu maha ja lumi teeb talvel veel nii-öelda sügavpuhastuse mõnes mustemas kohas. Sellest piisab. Janson on kogenud, kuidas inimesed, kes on koju päikesepaneelid paigaldanud, unustavad need varsti peaaegu ära, kuna nendega ei ole mingit muret. Ainult elektriarved tuletavad neid omanikule meelde, sest on varasemast väiksemad.
Erandiks võivad olla paneelid, mis on paigaldatud suurte, rohkesti õietolmu eraldavate puude või tahmavate korstnate lähedusse – siis tuleb paneele jälgida ja vajaduse korral need harjaga puhtaks lükata. Näiteks Tallinnas on Nõmme üks piirkond, kus tuleb paneele puhastada männi õietolmust.

Sõmerpalu päikesepargi ehitus.
Mikrotootmisjaamad kortermajadele

Samal ajal kui kasvab suurte päikeseparkide võimsus, paigaldatakse üha enam ka väikeseid ja mikrotootmisjaamu – eramajadele, kortermajadele. Samuti, kui kinnisvaraarendajad rajavad nüüdsel ajal uusi büroohooneid, siis enamasti pannakse katusele päikesepaneelid.
Üks põhjus selleks on Jansoni hinnangu järgi ka energiatõhususe nõue, mille kohaselt peavad kõik uued ühiskondlikud hooned alates järgmise aasta lõpust olema liginullenergiahooned, kus kasutatav energia peab osaliselt pärinema kohapeal toodetud taastuvatest energiaallikatest. Eesti tingimustes tähendab see paneeli või tuulikut. 2021. aasta algusest peavad sellised olema kõik uued hooned, sealhulgas väikesed eramajad.
Kõrghoonete puhul aitavad päikesepaneelid saada hoonele energiamärgist ja sellega muuta hoone ostjale või üürijale atraktiivsemaks. Põllumajanduses toetab ka PRIA päikesepaneelide paigaldust.
Aga päikesepaneele paigaldatakse üha enam ka autosuvilatele, haagistele, jahtidele. Päikesejaamade offgrid-süsteemid (võrguga liitumata iseseisev süsteem) sobivad hästi ka suvemajadele, kus on energiatarbimine väiksem kui kodus, kus aasta ringi elatakse. Kodudes ühendatakse päikesepaneel enamasti elektrivõrku, nii et ta osa aega toodab teatud osa majapidamises tarbitavast elektrist ja mõnikord, kui pere on näiteks ära sõitnud, saadab elektrit võrku.

Päikesepaneel kui kujunduselement ja päikesevari

Päikesepaneelid seinal või katusel on muutunud Eestis üsna tavapäraseks vaatepildiks. Samas aga ei pruugi enam esmapilgul alati päikesepaneele ära tundagi. Nii valmistatakse näiteks ka värvilisi ja eri kujuga paneele või kasutatakse neid mitmel otstarbel korraga.
Näiteks täidavad Ülemiste Technopolise maja päikesepaneelid akende kohal ühtlasi ka päikesevarju ülesannet. Soomes on kortermaja, kus on tehtud rõdupiirded päikesepaneelidega. Rakvere lasteaia renoveerimisel kasutati fassaadil värvilisi paneele, toob Janson näiteid. Ta rõõmustab, et ka Eestis hakkavad arhitektid ja disainerid üha rohkem päikesepaneele disainielemendina kasutama.
Päikeseküttest saad lähemalt lugeda veel siit.
Päikesekütte tasuvusest saad lugeda aga siit.
Päikesejaam Aoveres. Maaülikooli energeetikaõppejõud Maido Märss rajas oma koduõuele päikeseelektrijaama.