Wienerberger AS tehniline nõustaja Ants Sutt võtab tellisseinte lagunemise kokku järgnevalt: lisaks niiskusele ja seintele voolavale vihmaveele võivad tellisseinu kahjustada veel ehituse käigus tehtud vead, näiteks valesti tehtud deformatsiooni vuugid.
Samuti võib müüritist kahjustada õhutuse puudumine müüritise ja soojustuse vahel. Veel võib müüritist rikkuda soolade („härmatise efekt“) ilmumine tellispinnale.
Ants Sutt rõhutab, et tellisseina ei tohi hakata mitte mingite keemiliste vahenditega töötlema. Kui on näha, et mõned kohad hakkavad lagunema, siis tuleb kõigepealt kindlaks teha, miks hakkas tellis või müüritis lagunema ja esmalt likvideerida lagunemise põhjus. Seejärel asendada lagunenud tellised uutega.
Ehitusinsener Karl Õiger on juhtinud tähelepanu, et äärmise tõsidusega tuleb suhtuda kandvates vaheseintes olevatesse pragudesse, sest need võivad viidata probleemidele vundamendis või kogu hoone kandevõimes. Hoone kui terviku kandevõimet mittekandvates vaheseintes olevad praod üldiselt hoonet ei ohusta. Praod tekivad tellisseintesse veel ka müüritise kehva kvaliteedi, vundamendi vajumise, ebaõige koormuse, transpordist tuleneva vibratsiooni ja paljude muude tegurite mõjul.
Telliselamute välisseinad võivad olla kihilised või massiivseinad.
1. Massiivseinte puhul on tavaliselt tegemist kakskiviseintega.
2. Mitmekihilised tarindid koosnevad harilikult kandvas osas silikaattellisest, voodrikiht võib olla nii keraamilistest kärgtellistest kui ka silikaatkividest. 6 cm laiune vahe fassaadi ja kandva kihi vahel on täidetud mineraalvillaga. Fassaadikiht on kandva seinaga seotud kas horisontaalsete või vertikaalsete sidekiviridade, jäigalt mörti kinnitatud terassidemete või mõlema kombinatsiooniga.

Tellismüüri külmakindlus on betooni omast väiksem

Tellistest välisvooder ei ole kahjuks vihmatihe. Tugevama kaldvihmaga fassaad märgub ja vesi tungib fassaadikivide taha. Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas 2010. aastal tehtud uuring „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga” näitas, et tellismüüritise külmakindlus on betooni omast madalam. Tellise külmakindlus on tavaliselt 15 –50 tsüklit, mis tähendab, et vigastused hakkavad ilmnema pärast nimetatud külmumis-sulamistsüklite arvu. Kui hoone välisvooder on märgunud, kaasneb külmumis-sulamistsüklitega tellise pealispinna koorumine (murenemine). Betoonist fassaadimaterjaliga võrreldes on silikaatmüüritise külmakindlus oluliselt madalam, sõltumata ehitusaastast.
Müüritise ilmastikukahjustused olenevad ka fassaadide paigutusest ilmakaarte suhtes. Lõuna-edelasuunda jäävate fassaadide kahjustused on alati suuremad teiste ilmakaartega võrreldes.
Silikaatkiviehitistes on telliste külmakindlus kuni kolmanda korruseni suhteliselt hea ja halveneb alates neljanda korruse kõrguselt.
Praod tekivad tellisseintesse vee, müüritise kehva kvaliteedi, vundamendi vajumise, ebaõige koormuse, transpordist tuleneva vibratsiooni ja paljude muude tegurite mõjul.

Mida saaks parandada, teha või vältida?

Praod kipuvad enamasti olema püstsuunas ning sel puhul võib seinatarindi rõhtsuunas parajate vahedega eelpingestada. Kui paksude monoliitsete tellisseinte välispind on puhasvuukmüüritis ja pinda ei kaeta, võib väljaspoolsed katkised kivid tervete vastu välja vahetada ning vuugid enne tsemendimördiga tugevdamist uuesti täita. Seespoolsed praod tihendatakse samuti mördiga. Puhasvuukmüüritisega välisvoodri pragude remontimisel vahetatakse katkised kivid välja tervete vastu. Seejärel lõigatakse lõhenenud vuugid lahti ja vuugitakse uuesti.
Suuremate kui 1,5 mm laiuste pragude puhul tuleb Karl Õigeri soovituse järgi ette võtta tellisseina põhjalik renoveerimine. See tähendab, et pragunenud müürikivid tuleb seinast eemaldada kogu kahjustunud koha ulatuses, vuugid puhastada mördist ja seejärel kahjustunud seinaosa taastada, kusjuures kasutatavate müürimaterjalide omadused peavad olema võimalikult sarnased esialgses müüritises kasutatud materjalide omadustega.

Tarvilikud liikumisvuugid

Pikad voodrimüürid jagatakse liikumisvuukidega selliselt osadeks, et mahumuutused ei tekitaks pragusid.
Üldjuhul võib öelda, et mida kõrgem ja ühtlasem on sein, seda pikem võib olla liikumisvuukide vahe. Kui seinas on avausi, ei või liikumisvuukide vahe ületada 8 m silikaat- või betoonkividest ning 12 m põletatud tellistest fassaadimüüris
Liikumisvuugid tuleb teha kohtadesse, kus müüri vaba liikumine on häiritud, n. nurkadesse (vähemalt igasse teise nurka), ehitusliku liikumisvuugi kohale, konstruktsiooni muutuste kohale, ehituskõrguste muutuste üle 3 m kohale ja seina paksuse muutumise kohale.

Mis on „härmatis“ ja mida sellega ette võtta?

Kevadel ilmub tihti äsjalaotud müüritisele valge „härmatis“, mis on soolaka maitsega ja kergesti mahapühitav. See nähtus on olnud tuttav juba aastatuhandeid. Valget „härmatist“ leidub nii betoonseintel, betoonist tänavakividel, tellis- ja silikaatseintel. Märgatav ja häiriv on härmatis just tumedatel pindadel.
Teaduslike uuringutega on kindlaks tehtud, et see „härmatis“ kujutab endast vees lahustuvaid soolasid, mis 90-95% ulatuses pärinevad müürimördi sideainest - tsemendist. Lisaks võib neid tulla ka veel kasutatud veest, õhusaastest, mördi täiteainest, mördi lisandeist. Põletatud tellises on soolasid ainult kuni kümnendik mördi sooladest. Soolad on peamiselt kaalium-, naatrium- ja kaltsiumsulfaadid ning karbonaadid, mis liiguvad mördist imetava veega tellisesse. Vee aurustudes kristalliseeruvad soolad tellise ja ka vuugi välispinnale valge sademena.
Väljasooldumise eeltingimuseks on soolade ja piisava niiskuse olemasolu müüritises. Nende vähendamiseks on soovitav kasutada tehases valmistatud kuivmörte või müüritsementi. Tsement peaks olema vähese leelisesisaldusega, vesi ja liiv peaksid olema puhtad. Talvel ei tohiks mördile lisada vees lahustuvaid soolasid (kloriide). Soolade tellisesse liikumise vähendamiseks on soovitav telliste niisutamine veega vahetult peale paigaldamist ja müüritise kaitsmine ladumise ajal sademete eest. Vihmavee tungimist tarindisse peavad takistama piisavalt laiad räästad, õiged räästa- ja aknaplekid, veeninad, vihmaveerennid jms.
Konstruktiivselt tuleks vältida nn külmasildu. Viimased soodustavad kondensvee teket ja selle kandumist koos sooladega müüritise välispinnale.
Uutelt tellisfassaadidelt kaovad soolad tuule, päikese ja vihma koosmõjul tavaliselt iseenesest. Aknalaudade, räästaste ja muude eenduvate osade alla võivad soolalaigud jääda sel juhul paariks aastakski. Soolade kiiremaks eemaldamiseks võib nad seinalt kuiva harjaga maha pühkida ja mis harjaga maha ei tule, saab eemaldada vähese vee ja harjaga. Puhastamisega ei tuleks kiirustada, vaid tuleks lasta seintel kuivada ja sooladel maksimaalselt pinnale väljuda. Kui puhta veega laigud ei eemaldu, siis on tegu lubja- või mördiplekkidega. Kui need ka kraapimisega ei eemaldu, aitab soolhappepesu (lahjendus 1:10). Sein tuleb enne põhjalikult märjata ja pärast pesu jälle veega põhjalikult puhtaks pesta, sest jääkhape kahjustab vuuke.

Nõuanded telliste valimiseks, sobitamiseks ja müürimiseks

1. Müüritava ehitisosa alus peab olema piisavalt tugev, stabiilne ja tasane ning isoleeritud nii, et niiskus ei leviks müüritud tarindisse.
2. Enne müüritööde algust ja ladumise ajal tuleb kaitsta kõiki ehitise osi, mida müüritööde ajal võidakse kahjustada, sealhulgas ka valmismüüritist.
3. Töö katkestamisel tuleb poolelioleva müüri pealispinda kaitsta vihma ja muu ohustava niiskuse eest. Kuiva ja kuuma ilmaga tuleb takistada müüri liiga kiiret kuivamist.
4. Vastlaotud müüritist tuleb kaitsta ohtlike mõjude eest, nagu tuulest ja tellingutest tekkiv horisontaalkoormus, sademed, sulavesi, külmumine jne.
5. Müüritud tarindit ei tohi lasta külmuda nii, et see sulamisel vajuks, kalduks, praguneks või kahjustuks muul viisil.
6. Välismüüri tuleb laduda külmakindlatest tellistest, mille laius peab olema vähemalt 85 mm. Tuulele ja sademetele eriti avatud seintes soovitatakse kasutada vähemalt 120 mm laiusi telliseid.
7. Enne ladumise algust tuleb sobitada esimene telliserida ilma seguta, alles seejärel laduda seguga.
8. Käsitsi vormitud tellistel paigaldatakse lohuga tahk ülespoole.
9. Müüri ladumisel kasutatakse korraga 3-4lt erinevalt aluselt võetud telliseid, et toonide erinevus hajuks.
10. Nurgad tuleb müürida lõikamata tellistest ja ava külgedes vältida väikeste tükkide müürimist otsapinda.
11. Telliseid ei tohi pärast nakkumist enam liigutada.
12. Müüri ajutised katkestused tuleb püüda teha astmelised.
13. Mördipritsmed tuleb eemaldada müüri pinnalt enne mördi tardumist.
14. Vuugi soovitav paksus on 12-14 mm.
15. Välismüüri ja soojustuse vahele jäetakse 30-40 mm õhuvahe.
16. Välismüüri alumise ja ülemise tellisrea iga kolmas-neljas püstvuuk jäetakse ventileerimiseks ilma seguta.
Allikad: TTÜ uuring „Eesti eluasemefondi telliskorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga”, Wieneberger.