Pime, suitsune ja räpane — veel 200 aastat tagasi elasid meie esivanemad täiesti uskumatutes tingimustes

 (12)
Loe, mida kirjutas von Baer eestlaste eluasemetest!

Pime, suitsune ja räpane — veel 200 aastat tagasi elasid meie esivanemad täiesti uskumatutes tingimustes
Foto: Unsplash

Karl Ernst von Baer (1792—1876) kaitses 1814. aastal oma väitekirja “Eestlaste endeemilistest haigustest”, mille jaoks materjali kogudes külastas ta paljusid toonaseid eestlaste kodusid ja tegi sellest järeldusi, mis pahandasid 20. sajandi alguseks kultuurrahvaks saanud eestlasi sedavõrd, et töö teaduslik sisu ei huvitanud enam kedagi. Kas me olime 1800. aastate alguses tõesti nii mustad ja kasimatud, nagu Baer kirjutab?

Sageli on nad rajatud ühiste küladena. Neli seina, kaheksa jalga kõrged, on üles laotud tahumata palkidest ja kaetud õlgkatusega; korsten puudub. Palkide vahed on täidetud samblaga (tihti soosamblaga, Sphagnum palustre, Lin.). Seesugune ehitis, kaheksa kuni kümme sülda pikk ja umbes neli lai, koosneb kahest põhilisest osast. Suuremat osa (eesti keeles rehealune) kasutatakse vilja peksmiseks ja puhastamiseks, samuti õlgede, paljude tarbeesemete ja tööriistade hoidmiseks. Väiksem osa sisaldab peale mingi eesruumi veel kõrval oleva väikese ruumi (eesti keeles kamber), mida tavaliselt kütta ei saa, ja suurema (eesti keeles tuba ehk tare), mis ongi talupojast peremehele ja tema perekonnale eluasemeks, kus ka kanad ja haned koos koertega elamiseks ruumi leiavad, õige sageli, eriti kui talv on karm, ka lambad, kitsed ja põrsad; peale selle kuivatatakse seal veel vilja.

Seotud lood:

Sellel vaevalt nelja kuni viie sülla pikkusel ja laiusel ruumil on väga harva aken; tavaliselt on seintesse tehtud kaks ava, mis valgust sisse lasevad ja mida saab luukidega sulgeda. Samaks otstarbeks on ka uks, mis eesruumist tuppa viib; ta koosneb kahest poolest, millest suvel üks, talvel koguni mõlemad kinni hoitakse. Eluaseme nurgas on kividest ehitatud ahi, millel on määratu paksud seinad ja mis kaks jalga põrandast sügavamale ulatub. Ahju ette on tehtud auk (eesti keeles leeauk), et inimesed tulele lähemale pääseksid kas keha soojendamiseks, toidu valmistamiseks või muudeks toimetusteks.

Foto: Unsplash

Loe veel

Toal on peale kõrgema pärislae veel teinegi lagi, mis ei ulatu üle terve toa ja mille peale vili kuivama pannakse. Talve lähenedes, kui seda tuba kütma peab, teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et terve ruum suitsuga täitub, sest puudub ju korsten. Uks, mida ma varem nimetasin, ja ka teine, mis rehealusesse viib, tehakse siis lahti, et suitsune aur saaks välja minna; et nad tundide kaupa avatud on, saavad elanikud tunda ühelt küljelt ahjutule lõõska ja teiselt talvist pakast. Kui keegi, kes eestlaste perekonda ei kuulu, niisugusesse suitsuurkasse julgeks astuda, siis ta peaaegu lämbuks ja suitsu mõjuga harjumata silmad hakkaksid vett jooksma. Nagu haigusi toova tuule kätte jäetud, on sisseastuja sunnitud suitsupilve all peaaegu põrandani laskuma, kui ta ei taha lämbuda. Suits katab seinad, inimeste rõivad ja keha musta koorikuga. Niipea kui suurem osa suitsust välja läinud, võib uksed kinni panna. Siis aga tõmmatakse määratu sütevägi ahjust välja, sest tuba peab neist palju enam sooja saama kui ahju määratust massist. Kui enne suitsupilv elanike tervisele kahjulik oli, siis söeving, mis nüüd eluaset täidab, on veel ohtlikum ja seepärast tuleb õnneks pidada, et hoone vähene tihedus hapniku sissetungimist takistada ei suuda. Kui määratu sütevägi mõnda aega oma lõõska on levitanud, tuleb peagi hoolt kanda, et ahi toa uueks lõõmutamiseks valmis oleks; eestlane, kes ei pea üheks kõige ihaldusväärsemaks hüveks mitte sooja, vaid kuuma tuba, ei mõtle puude säästmisele; lisaks sellele on kõrge kuumus vilja kuivatamiseks paratamatult vajalik.

Foto: Unsplash

Palun meelest pidada, et selles kuumuses, mis pärast ahju kütmist eestlaste elamus tekib, on tihedalt koos talupoja enda pere koos teiste inimestega ning ka osa tema koduloomi ning teise lae peal olev niiske vili; lõpuks tuleb meeles pidada kõigest sellest tõusvaid kuumuse tõttu suurenenud aurandusi ja paratamatult peab kohkuma paljude haiguste põhjuste pärast, mida niisugused elutingimused kaasa toovad; eriti tuleb silmas pidada, et köetud tuba kurjal talvel pärast väheseid tunde uuesti külmaks muutub.

Selle hüti põrand tehakse savist; kõik lihtsad tarberiistad on kaetud paksu mustusekihiga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised elanikud lamavad aga ümberringi põrandal; kõige ihaldatum puhkekoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb, kui keha higistamisest lõdvestub. Õhtuti ja sageli ja talvistel päevadel, kui uksed on suletud, kasutatakse küünla asemel männilõmmudest lõhestatud pilpaid (eesti keeles peerg ehk pird).

Nii on sisustatud räpane, aurusid täis elamu, kus on puudus nii valgusest kui ka hapnikust ja kus eestlane kindlasti vähemalt talvel elutseb, suvekuudel saab ta aga lageda taeva all tervislikumast olukorrast rõõmu tunda. Kõrvalhoonete hulk oleneb eestlastel varanduslikust seisundist.

Allikas: Karl Ernst von Baer "Eestlaste endeemilistes haigustest", kirjastus Hea Lugu

LOE KA:

Vanarahvatarkusi puu kasvamise ja tarbepuidu kohta

Linaõlivärv — kaunilt vananev värvide kuninganna

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare