Möödunud aegade õudus — lepime kokku, et euroremont ei tule enam kunagi tagasi!
Kes meist ei mäletaks 90ndatel tuure kogunud ja lõpuks ühenäoliste korterite ja majadega lõppenud kvaliteetremondi nime all tehtud euroremonti. Aega, mil Ford Sierra ja SAT-TV taldrik olid staatuse sümbolid ja kipsplaat ainus mõeldav ehitusmaterjal.
Kui sul oli euroremonditud kodu, siis näitas see kuulumist trenditeadlike inimeste hulka või vähemalt nende hulka, kes tundsid kedagi, kel oli vägevalt euroremonditud kodu.
Kui algselt tähendas euroremonditud korter kaasaegsete vahenditega renoveeritud elamispinda, siis õige pea hakkati sellega tähistama meelevaldselt kõike “kvaliteetsemalt remonditut”. Kinnisvara müüjad mõistsid selle all nii valget seina, maitsetut pabertapeeti, plastikust aknaid, kilisevat laminaatparketti kui ka vannitoa seina katmist pastelse kahhelplaadiga, ja kindlasti kipsplaati igal pool. Euroremondiga põhjendati toonastes müügikuulutustes nii kõrgemat hinda kui ka omapäraseid, kohati ka maitsetuid sisekujundusi, kuni selleni välja, et “kvaliteetkinnisvara” pähe müüdi kõike, mis turul ei liikunud kohe kuidagi.
Tänaseks on euroremondil aga juba halvustav maik juures, sedatüüpi remonti naljalt enam ei taheta ega tellita, ja kui keegi julgeb kinnisvarakuulutuses väita, et müügiargument on euroremont, siis võib ta oma kodu pikemalt müüma jäädagi. Õnneks on praeguseks ehitusmaterjalide turg sedavõrd rikkam, et kui tahta odavamat lahendust, siis saab valida ka keskkonnasõbralike ja grammivõrragi huvitavamate materjalide vahel.
Mida aga tähendas euroremont?
Euroremont, nagu sõnast nähtub, tähendas euroopalikku remonti, midagi, mis oli Euroopas ammu olemas, seal tavaline. Meil aga mõjus see 90ndate alguses uue ja moodsana, eriti veel olukorras, kus nõukaaegne tahtis kinnikatmist ja äraunustamist. Nii oligi euroremont tähendusrikas samm elamisväärsema elu suunas ja kuna tegu oli toonastes tingimustes odava remondilahendusega, siis paljudele sobis see nagu rusikas silmaauku.
Sanitaartehniliselt hõlmas euroremont seda, et majapidamises pidi kindlasti olema normaalne pesemisruum ja WC. Sellesse aega jääb ka tormijooks dušikabiinidele, mille kohta küllatulnud kõik vau! tegid.
Siseviimistluses üldiselt rõhuti sellele, et ruumid oleksid hästi hooldatavad ja puhastatavad. Selleks aeti kõik seinakõverused sirgeks kipsplaadiga ja peideti kõik vähegi omapärasemad konarused. Kipsi peal kasutati palju pestavaid värve ja tapeete, mis aga tihti mõjusid kui kummist nahk ega lasknud õhku läbi. Et nõukaaja korterite laed ei kannatanud sageli kriitikat või kui ka oleks saanud nendega midagi ette võtta, siis ainus kindel lahendus oli euroremontida oma koju ripplagi. Ja tuli ka plastakende kord.
Põrandakattematerjalides domineerisid linoleum, plastik ja odavad plaaditud põrandad. Nendegi puhul oli tähtis, et neid saaks hõlpsasti puhastada, et nad oleksid odavad ja saaksid ehituse käigus kiirelt maha. Odavus ja ehituse kiirus iseloomustasidki euroremonti tervikuna. Kahjuks tähendas see ka küsitava väljanägemisega ning tervisele ebasõbralike materjalide mass- ja ülekasutust.
Paljud euroremontijaid võtsid oma korterites ette ka avatud planeeringute rajamise. Köögi ja elutoa vaheline sein lõhuti maha ja avatud planeering oligi olemas, nagu poleks seina kunagi olnudki. Või ehitati nende kahe vahele toonaste standardite järgi moodne kaar, nii jäid köök ja elutuba justkui kokku, aga ka eraldi, kuid avarust ja valgust tuli siiski juurde. Sellegi kohta jagus küllatulnutel rohkesti tunnustavaid peanoogutusi, moodne värk ikkagi!
Artikli pealkirja juurde tagasi tulles ...
20 aastat hiljem on õnneks tohutult palju muid ja uusi võimalusi oma kodu puhtamaks, kergesti hooldatavaks ja ilusamaks renoveerida, mõeldes sealjuures ka normaalsele sisekliimale. Õnneks tunneb igaüks nüüdseks juba kedagi, kel lihtsate, odavate ja tervist säästvate lahendustega remonditud kodu. Lepime kokku, et euroremont jääb oma aega, tal oli oma põhjus ja koht, aga et temast ei saa kunagi “ammu unustatud vana”, mis vääriks tulevikus uuesti au sisse tõstmist.
LOE LISAKS:
