Mis ohustab puitpõrandat kõige rohkem?

Puit on väga sõltuv ümbritseva keskkonna niiskusastmest, sest tegemist on elava materjaliga. Puit sisaldab ligniini, ainet, mis trahheiidide kaudu imab niiskust ning paisub, kuivades aga tõmbub uuesti kokku, kaotades olenevalt liikidest 14-45% oma algsest niiskusest. Seepärast on oluline teada, kuidas käituvad puitdetailid meie kodus. René Pere, Säästva Renoveerimise Infokeskusest seletab lähemalt, mis võib puitpõrandale saada ohtlikuks.

Sarnaselt temperatuuri muutustele kõigub väga suures vahemikus ka õhuniiskus. Millegipärast kardetakse pigem suviselt sooja õhu rõskust kui talvise õhu kuivust.
Kuigi eluruumides peaks suhteline õhuniiskus aastaringselt olema 40–60%, muudavad talvised kütmised õhu oluliselt kuivemaks. Kasutades lisaks vesiküttega radiaatoritele ka elektrilisi puhureid või küttekehasid, võib talvine niiskusesisaldus õhus langeda isegi alla 20%! Siis aga tuleb olla ettevaatlik – liigne kuivus mõjub halvasti inimese nahale ja limaskestadele. Tulemuseks on kihelevad silmad, veritsev nina, rahutu uni.

Seega võib iga talvel puitpõrandasse tekkivat pragu võtta kui hoiatust liiga madalast õhuniiskusest. Lihtsaim viis asja parandada on kasutada õhuniisutajat.
Köetava puitpõranda pealispinna temperatuur ei tohiks ühelgi juhul tõusta üle 27 °C. Seega võib juhtuda, et mahult suurte ruumide kütmine läbi puitpõranda on mõnevõrra komplitseeritud. Nendele, kes soovivad köetaval aluspõrandal näha ja tunda ehtsat puitpõrandat, on parimaks lahenduseks naturaalpuidust spoonparketid.
Olles suhteliselt õhukesed (ca 7 mm) on spoonparkettide soojajuhtivus kordades parem kui massiivpuidust põrandalaudadel. Soovituslikult võiks meie kliimatingimustes kõige külmematel talvepäevadel, vältimaks puitpõranda ülekütmist, kasutada peale põrandakütte ka mingit lisakütet, näiteks õliradiaatoreid.

Järsud temperatuurimuutused ei ole head

Soovitatakse jälgida ka seda, et põrandakütte reguleerimine ei toimuks liiga järsult – see ei tohiks toimuda kiiremini kui 3–4 °C ööpäevas.
Hoolimata sellest toimub suur liikumine põrandalaudade vahede vahel sõltuvalt aastaaegadest. Suvel on põrandad niisked, talvel kütmise, eriti põrandaküttega tõmbuvad tugevasti kokku. Viimasel ajal on aga seetõttu rohkem levinud seina-, kui põrandaküte kasutamine.
Taoliste probleemide vältimiseks on kasutatud liivapinnasel olevaid nn. “ujuvaid põrandaid”, laudpõranda all on liivakiht, mis omakorda ühendatud otse maapinnaga. Sellisel juhul põrandad on küll niiskemas olukorras, kuid stabiilsemad kui tavalised. Taolised põrandatüübid esinevad näiteks Nõmmel mõnedes vanades majades.
Allikas: Säästva Renoveerimise Infokeskus