Millised hädad vaevavad põrandaküttesüsteemi? Hooldustööd, mida pead aeg-ajalt tegema
Ligi paarkümmend aastat töötanud põrandaküttesüsteemid vajavad kindlasti uuendamist-kohendamist. Vastasel korral kerkivad kasutuskulud lihtsalt liiga kõrgeks. Kuidas siis põrandaküttesüsteemi hooldada ning veidi väsinut süsteemi taas ellu äratada?
Esmalt võiks üle vaadata põrandaküttesüsteemis ringleva vee. Sageli on see võtnud ilme, mis meenutab värvuselt kohvi. Korrosioon ja veest väljasadestunud kõikvõimalik orgaanika katab süsteemi sisepindu, tõkestades selle normaalset tööd.
Mida teha? Süsteem tuleks läbi pesta ja vesi vahetada töödeldud vee vastu või kraanivette lisada inhibiitorainet (inhibiitor/inhibeerija on aine või faktor, mis vähendab keemilise reaktsiooni kiirust või takistab reaktsiooni).
Kindlasti halvendab süsteemi sisepindadele ladestunud aine küttesüsteemi. Selle tulemuseks on üha kasvav soojuskandja pealevoolutemperatuur, millega kaasneb otseselt küttearve kasv. Kui põrandaküttesüsteemis on vesi olnud pikemat aega vahetamata, on ilmselt kahjustada saanud ka liikuvosad. See võib tähendada juba osalist renoveerimist.
Hinda kollektorite seisukorda
Järgmiseks tuleks hinnata põrandakütte kollektorite seisukorda. Tihtipeale on ventiilid kinni kiilunud ja leketest tingitud kahjustused kollektori töö suisa halvanud. Niisugust seisundit võib näha isegi silmaga. Kahjustuste tagajärjel ei pruugi ventiilid enam hästi avaneda ega sulguda piisavalt hästi. See võib põhjustada n-ö klappajamite ja termostaatide sissepõlemist ning automaatne reguleerimine enam ei toimi.
Lahendus on sageli see, et klappajamid keeratakse maha ja süsteem elab oma elu. Kindlasti ei tekita selline asjaolu kasutuses suuremat ebameeldivust, kuid kindlasti mõjub see jällegi halvasti soojusenergia kuludele.
Mida siis teha? Jaotuskollektorid tuleb välja vahetada ning siin tuleb arvestada materjalikuluks hinnanguliselt 35–40 eurot ühe kütteringi kohta. Tulemuseks on korrektselt sulguvad ja mittelekkivad komponendid ehk siis ei mingit ülekütmist ega veekahjustusi. Sellised kahjustused on tihtipeale tekkinud ka kehvemate detailide kasutamise tõttu, mille on valmistanud tundmatu tootja.
Metallkollektorite puhul on tootjad isegi eksinud kasutatavate komponentidega, lühidalt öeldes ei ole järgitud keemilise aktiivsuse tabelit. Plasttorusid sageli kardetakse, aga asjatult. Plastiga kaasneb selgelt vähem ohtusid ning see on ka säästlikum ja jätkusuutlikum.
Kollektorite vahetuse puhul ei ole vaja karta, et olemasolev torupundar ei sobi kokku uue kollektoriga. Paigaldatud süsteemides on kasutatud ka spetsiaalseid liitmikke kollektorite ja põrandaküttetorude ühendamiseks. Praeguseks on enamik tootjaid standardiseerunud ühele liitmikumõõdule ¾ eurokoonus. Antud liitmikud on kohandatud pea kõikide paigaldatud põrandakütte torude liitmiseks ¾ keermestatud otsaga. Vana liitmik tuleb vaid maha lõigata nii liitmiku lähedalt kui võimalik.
Kui toru väljaulatuva otsa pikkusest jääb puudu ning toru on vaja jätkata, siis peab juba täpsemalt vaatama, kuidas ja millise liitmikuga seda teha.
Kui süsteem on läbi pestud, uus vesi ringluses ja kollektor vahetatud, peab süsteemi uuesti õhutama. Õhutada tuleb põrandaküttesüsteemi alati ühe ringi kaupa. Terve süsteemi korraga õhutamine kogu õhku välja ei too. Samuti peaks automaatsed õhutid välja vahetama kvaliteetsemate õhutite vastu, näiteks panna sellised, mis püüavad kinni ka mikromullid ja hõljumi. Need on võimelised süsteemi õhutama mitu korda kiiremini ja tulemus on kindlasti parem kui tavaõhutite puhul.
Allikas: Maaleht
