Milline vann on parim — kivist, metallist või hoopis akrüülist?
Kivist ja komposiitmterjalist vannid
Looduskivist vanniga on tegu kõige iidsema vanni materjaliga. Näiteks Euroopa tootjad hangivad oma toormaterjaliks olevad kiviplokid täiesti erinevatest maailmajagudest. Kuna sellised vannid kaaluvad tonne, siis piltlikult öeldes tuleb maja ümber vanni ehitada. Plusside poolel on kindlasti vanni erilisus ja stabiilsus. Miinuste poolele läheb aga suur soojusmahtuvus, mis jahutab vannivett.
Kuigi kivivannidel on üldjuhul suur kontaktpind põrandaga, siis on võimalik teha nii, et põrandaküte hoiab vanni teatud määral eelsoojendatud olekus. Miinuse poole läheb veel looduskivi poorne ehitus, mis vajab pidevat hooldusmaterjaliga töötlemist, et mustus kivimi pinda ei satuks.
Komposiitmaterjalist vannide üheks koostisosaks on üldjuhul jahvatatud kivi ning ka oma olemuselt jätavad komposiitvannid kõige rohkem kivist vanni mulje. Komposiitmaterjalidest tooted üldjuhul valatakse vormi, kandilisemaid liimitakse kokku lehtmaterjalist detailidest. Olulisemaks sisuliseks erinevuseks on see, kas kasutatav materjal on läbinisti valge, või on seest hall ja vaid pind kaetud õhukese dekoratiivse kihiga. Läbinisti valged materjalid on ühtlase kvaliteediga, korduvalt poleeritavad, parandatavad ja seega vannimaterjalina väärtuslikumad.
Metallist vannid
Malmvann on olnud juba pikka aega väärtusliku vanni sünonüümiks. Põhjuseid on siin mitu — esiteks stabiilsus ja jäikus nagu kivivannidel, teiseks glasuuritud pind, mis teeb kasutamise mugavaks. Neis omadustes on palju sarnast kivivannidega, aga üks ja väga oluline erinevus on malmvannidel glasuuritud pind. Glasuur, öeldakse ka email, on väga kõva materjal ja tänu sellele ülimalt vastupidav, kriimustamis- ja kulumiskindel ning keemiliselt passiivne. Seetõttu kestab glasuuritud vann muretult aastakümneid ning on olnud aastaid enamlevinud vannide pinnakate.
Glasuuri üheks eripäraks on ka see, et on võimalik valmistada libisemiskindlat pinda, kõikidel tootjatel on valikus üldjuhul libisemiskindlad versioonid neile, kes soovivad vannis püsti seistes ka dušši võtta. Glasuuril on aga ka üks tõsine puudus - nimelt ei kannata ta lööke ja purunenud glasuuri enam endiseks taastada pole praktiliselt võimalik. Kes nüüd selle puuduse üle pikalt mõttesse jäi, siis on soovitav pöörata pilk tagasi komposiitvannidele. Glasuuritud vannidel on ka veel üks teine puudus - nimelt ei ole võimalik puurida segistiavasid vanni serva. Siin on lahenduseks osade tootjate puhul juba tehases valmistatud avadega modifikatsioonid.
Malmvannide kohta on üks väga levinud müüt — väidetakse, et malmvann jahutab vannivee maha ja sellepärast ei kõlba ka malmvann kusagile. Jah, malmvannil endal on suurem soojusmahtuvus kui akrüül või plekkvannil, seega vanni täitmisel neelab ta endasse rohkem soojusenergiat kui väiksema soojusmahtuvusega vannid. See on vaid ühekordne väljaminek, kogu vannis oleku aja jahtub vanni vesi valdavalt märjalt pinnalt. See käib kõigi vannitüüpide kohta. Läbi vanni külgede toimuv jahtumine on selle kõrval kaduvväike. Seega vannis oleku ajal enam vanni materjal vee temperatuuri märkimisväärselt ei mõjuta. Pärast vanni tühjendamist vanni akumuleerunud soojus aga ei kao koos veega kanalisatsiooni vaid kütab ja kuivatab veel vannitoa õhku.
Plekkvann ehk terasvann on edasiarendus malmvannist ja tema tootmine sai võimalikuks siis kui stantsimise tehnoloogia arenes nii kaugele, et oli võimalik üsna paksust lehtmetallist välja stantsida sedavõrd suurt ja ruumilist detaili nagu seda on vann. Plekkvann on malmvanni odavam vend, kandes endaga kaasas kõiki glasuuritud pinnaga vanni suuri plusse ja väikeseid miinuseid. Plekist vanni nõrkadeks kohtadeks on stabiilsusprobleemid, ehk siis paindumine ja väändumine ning müra ehk kõmin täitmisel. Mõlema probleemi vastu leidub rohtu paigaldusega vaeva nähes. Korralik toestus ja kinnitus seina külge on vajalikud. Müra vastu aga on igal tootjal välja pakkuda vanni välispinnale liimitavaid müra summutavaid matte, mis teatud piirini müra ka vähendavad. Mida paksem teras, seda väiksem on ka müraprobleem.
Akrüülvannid
Akrüülvann on viimase paarikümne aasta populaarseim valik. Eelkõige tänu sellele, et vanni valmistamise tehnoloogia on odav ja kättesaadav paljudele. Kuid siingi on palju nüansse, millega vannitootjad oma tooteid eri tasanditele positsioneeruvad. Eelkõige mõjutavad vann kvaliteeti erinevad akrüülid, erinev armeering ning tugijalgade konstruktsioon ja materjal.
Akrüülvanni suurimaks plussiks on kindlasti see, et vanni serva saab puurida kõiksugu segistiavasid nagu komposiitvannidessegi. Väiksema plussina saab nimetada, et akrüül on lihvitav ja poleeritav. Akrüüli pind on kõigist teistest aga kõige pehmem, seega kriimustub ja muutub ta matiks kõige kiiremini. Samas läike taastamine poleerimisega on jällegi võimalik. Odavamate akrüülide puhul on määrdumise ja värvimuutuste oht. Eriti teravaks küsimuseks on akrüülvannide stabiilsusprobleemid
Selles aspektis on erinevatel tootjatel paremini või halvemini teostatud lahendusi. Pakkumises on erinevatest metallidest ja muudest materjalidest toetavate elementide ja karkassidega toestatud ja samas ka täiesti toestuseta koorikud. See on tähtis koht, kus järeleandmine kvaliteedis on ohtlik. Samuti on ka mitmete kallimate vannide paigaldusel kindlasti vaja teha seina kinnitused, et vanni stabiliseerida. Akrüülvannide puhul leiab turult kõige rohkem seinast seina kvaliteediga tooteid. Erinevalt teistest vanniliikidest, kus kvaliteedist saab paljuski juba harimata silmaga aimu, on akrüülvannide puhul kõige raskem vahet teha kvaliteetse ja odava toote vahel. Ja loomulikult leiab kõik see kajastust ka laias hinnavahemikus, mis esialgsel peale vaatamisel täiesti nõutuks võib võtta. Kindlasti ei maksa sattuda vaimustusse esimesest valgest säravast ja läikivast asjast, mida hea hinnaga müügil näete.
Allikas: Vannitoapood
LOE LISAKS:
