Mida teha, kui aknad "higistavad"?
Paljud panevad akende higistamisega seotud probleemid automaatselt uute akende arvele. Sest pärast aknavahetust hakkab uutele akendele kondenseeruma vett, kusjuures vanade akende puhul sellist probleemi polnud. Milles on asi? Põhjus on üsna lihtne — uued aknad on palju õhutihedamad ja ruumi õhuvahetus muutus järsult palju halvemaks. Mida siinpuhul saaks ette võtta?
Kondenseerumine on füüsikaline nähtus, mis tekib temperatuuri langemisel allapoole kastepunkti. Õhus on alati mingil määral veeauru. Kui temperatuur nii õhus kui esemetel ei ole kastepunktist madalam, siis kondensaati ei teki.
Kui majas on kehv ventilatsioon, siis kondenseerub üleliigne niisus aknapinnale kui kõige jahedamale pinnale ruumis. Muidugi pole võimalik elada ilma, et me ise elamisse niiskust ei tekitaks -- niiskust eraldab ka inimene ise ja mingil määral ka toataimed ja igapäevased tegevused -- pesu pesemine ja kuivatamine, duši all käimine, nõude pesemine, söögitegemine jne.
Esmalt võiks määrata kodu õhuniiskuse. Selleks sobib professionaalseks kasutamiseks mõeldud hügromeeter. Kondensaatvee teke ei tähenda isee seda, et justkui aknaga oleks midagi valesti. Kondensaat näitab probleemi olemasolu sisekliimas. Akna konstruktsioon võib sisekliima probleeme kas kiiremini või aeglasemalt lihtsalt välja näidata.
Lihtne reegel — tuuluta ja küta
Kondensaat tekib üksnes sellisel juhul, kui välispiirde soojusisolatsioon on selline, et nende toapoolne pind jahtub madalamale tasemele, kui on antud hetkel sisekliima jaoks kastepunkti väärtus. Siit järeldades võibki öelda, et kondensaadiga saab võidelda tegeledes oma kodu sisekliimaga.
Kõige lihtsam ja primitiivsem viis seda teha, on tubasid tuulutada. Kui majas pole korrektselt projekteeritud ja töötavat väljatõmbe ja sissepuhkega ventilatsiooni, mis hoiaks siseõhu kvaliteedi normi piires, siis tuleb paratamatult korra või kaks päevas aknad avada ja ruume tuulutada. Inimese elutegevusest tulenevalt lisandub toaõhku pidevalt niiskust ja ilma õhuvahetuseta on paratamatu, et suhteline õhuniiskus tõuseb ja õhu kvaliteet halveneb.
Kindlasti tasuks tagada sooja õhu juurdepääs aknapindadele. Mõnel juhul võivad näiteks ka kardinad takistada sooja juurdepääsu akna sisepinnale. Kindlasti tuleks ka kondenseerunud vesi akendelt kuivatada, et ei tekiks hallitust.
Kütteperioodil, mil väljas on jahe või külm, on tegelikult veeauru sisaldus absoluutnumbrites välisõhus väiksem kui soojemas toaõhus. Seetõttu lisaks värskele õhule vähendab välisõhu sissevõtt ja üles soojendamine ka ruumi õhu suhtelist õhuniiskust. Alternatiiviks lihtsalt akna avamisele võivad olla ventilatsiooniklapid aknaraamis või -lengis. Nende toimimise peab muidugi tagama piisav õhu väljatõmme olemasoleva ventilatsioonisüsteemi kaudu, et avatud klapist saaks õhku peale tulla.
Teiseks, kui väljas on ikka külm, tuleb ruumi ka kütta. Kondensaatriski arvutused tehakse majadele -10 °C temperatuuri juures ja passiivmajadele -16 °C. Ei ole otstarbekas dimensioneerida hooneid näiteks -20 °C või isegi külmema ilma järgi, kui arvestada, et paljude aastate keskmised kütteperioodi temperatuurid (oktoober-märts) on meil Eestis pigem -1 °C ümber ja talvekuude keskmine temperatuur on pigem ca -4°C.
Kui on variant ventilatsioonisüsteemi puhastada või täiustada, tasub ka seda kindlasti teha. Uue maja kavandamisel tuleks kondensvee probleemiga kindlasti arvestada ning tagada korralik ventilatsioon ning paigutada akende alla küttekehad, mis suudavad akende sisepindade temperatuuri hoida piisavalt kõrgel, et ei tekiks kastepunkti aknapinnale. Ja loomulikult kehtib siin ka reegel, et mida soojapidavamad aknad, seda parem.
Allikas: Viking Window, Ehitusruudus.ee arhiiv
