Mida ette võtta meie vanade paneelmajadega? Kooruv viimistluskiht, roostetav armatuur, lagunevad paneelivuugid

 (18)
Mida ette võtta meie vanade paneelmajadega? Kooruv viimistluskiht, roostetav armatuur, lagunevad paneelivuugid
Ilmar Saabas

Energiatõhususe ja soojusisolatsiooni valdkonnas nõuab seadusandja võrreldes vanade ehitusstandarditega ulatuslikke parandusi juba suhteliselt piiratud remontimismeetmete korral. Seetõttu võib töödest saada tõeliselt suur moderniseerimisprojekt lähtudes kehivatest normidest. Oluline ehituslik meede nõutavate piirväärtuste saavutamiseks on katuse,keldri vahelae ja fassaadi isolatsioon.

Paneelmajade seinte restaureerimine on ehituspraktikas suhteliselt haruldane lähenemine hoone välimuse või omaduste parendamiseks, sest Eestis, aga ka mujal Euroopas on selliseid konstruktsioone rajatud suhteliselt lühikest aega (üle 50 a.) võrreldes kõikide muude tarinditega.
Enamjaolt on sellised hooned nö „Hruštšovka“ tüüpi elamud, milledel on kindlasti oma koht Eesti arhitektuuriajaloos, kuid muinsuskaitse nõuded neile ei laiene. Siiski tuleks osasid või üksikuid paneelelamuid käsitleda pigem miljööväärtuslikena, mis võimaldaks selliste hoonete puhul suurel või täielikul määral säilitada nende esialgse ilme võimaldades samas muutuda energiatõhusateks, pikendades sedasi nii tarindite kui ka hoonete eluiga.

Ka Muinsuskaitseamet on praeguseks koostanud nimekirja XX sajandi arhitektuurist, mida tuleks võimalikult autentsena säilitada. Sellises nimekirjas on kindlasti omaaegseid „pärle“, kindlasti ei saa sinna kuuluma valdav osa paneelelamufondist.
Energiatõhususe ja soojusisolatsiooni valdkonnas nõuab seadusandja võrreldes vanade ehitusstandarditega ulatuslikke parandusi juba suhteliselt piiratud remontimismeetmete korral, mistõttu võib töödest saada tõeline moderniseerimisprojekt lähtudes kehivatest normidest.
Oluline ehituslik meede nõutavate piirväärtuste saavutamiseks on katuse, keldri vahelae ja fassaadi isolatsioon. Hoonetel, mille fassaadi ei saa muinsuskaitseliste või miljööväärtuslike nõuete tõttu muuta, tuleb kõne alla ka sisemine soojusisolatsioon, kuid selle mõju hoonele tuleb tehniliselt palju hoolsamalt hinnata.

Seotud lood:

Tüüpilised paneelmajad

Nõukogude ajal ehitati mitut tüüpi paneelmaju (nt. „Hruštšovka“ tüüpelamu 1-317, „Tartu“ tüüpi elamu jne.). Hoonete valmistamise tehnoloogia ja lahendus, mille järgi põhiliselt ehitati, osteti Prantsusmaalt. TTÜ professor Karl Õigeri sõnul on tegu on ühe tugevaima konstruktsiooniga: iga toa tagant hoonega ristsuunas kandev sein, keskel piki hoonet veel kandesein ja välisseinad ning vahelaepaneelid on sissebetoneeritud terasankrutega omavahel kokku liidetud.

Probleemiks on vähese soojapidavusega ja kohatiste külmasildadega seinapaneelid. Selliste tüüpmajade välisseinte paneelid valmistati mitmekihilisena (2-3 kihti) ning nende paksus ulatus 230 mm-st 300 mm-ni. Paneelid olid konstrueeritud järgnevalt: välimine raudbetoonplaat, soojusisolatsioonimaterjal (klaasvill, vahtpolüstüreen, fenoolplast- või fibroliitplaat) ning sisemine kandev raudbetoonplaat.
Poorbetoonpaneelid toodeti ühekihilisena. Betooniseguks kasutati betooni margiga 150 või 200, „Tartu“ tüüpi paneelides poorbetooni, samuti toodeti keramsiit- ja põlevkivituhktäiteainega paneele.

Laialdaselt esineb probleeme kooruva/irduva krohvitud või värvitud viimistluskihiga. Ilmar Saabas

Paneelide viimistlus

Paneelmajadel võib eristada 3 põhiliselt levinud fassaadiviimistluse tüüpi:
1) Kiviklibuviimistlus. Märja betooni pinnale on puistatud valdavalt suurefraktsioonilist pae-, dolomiidi või graniitkillustikku. Lisaks monotoonsele killustikviimistlusele kohtab ka mitmetoonilist ja graafiliste kujunditega ehitusajastule omast viimistlust (nt. „rahutuvi“).
2) Tsement- või tsement-lubikrohviga krohvitud paneelid, viimistletud pritskrohv või silekrohvfaktuuriga. Krohvkate on tihtipeale ka värvitud emulsioonvärvide või halvemal juhul lubivärviga, mida omakorda hilisematel aegadel on üle värvitud vesiemulsioon- või lahustipõhiste värvidega.
3) Paneelid on vahetult värvitud lubi-, vesiemulsioon- või lahustipõhiste värvidega. Paljud pinnad on ka korduvalt üle värvitud. Tööstuslinnades (nt. Kohtla-Järve) võib siiani veel kohata fassaadimaalinguid, mis seostusid piirkonna tööstusharuga (nt. trilobiit Kohtla-Järve Kalevi tn. kortermaja otsaseinal).

Paneelide seisukord

TTÜ Ehitusteaduskonna uuringu kohaselt on paneelid enamjaolt rahuldavas või heas seisukorras. Laialdaselt esineb probleeme kooruva/irduva krohvitud või värvitud viimistluskihiga. Kohati esineb ka fassaadilt laguneva õhukese betoonkaitsekihi tõttu armatuuri roostetamist. Esineb ka betooni karboniseerumisest tuleneva pH languse tõttu armatuuri roostetamist paneeli sisemistes kihtides. Lisaks tuleks paneelide kahjustuste kindlakstegemiseks teostada välisplaatide kinnituste kontroll ning kontrollida otsaseinte paneelide väljanihkumist.

Loe veel

Peamised külmasildade tekitajad on paneelivuugid, mis on üldjuhul halvas seisukorras või ka peale remonditöid on juba hakanud uuesti lagunema. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu mõnele peamisele asjaolule. Ehitusjärgsed vuugid olid täidetud tsementmördiga ning vuugi sisemuses ei kasutatud täiendavat isolatsioonimaterjali üldse või kasutati seda kohati, mõningal juhul kasutati ka käepäraseid materjale nagu näiteks ajalehti jms.
Ka juba renoveeritud vuukidel esineb nii inimtegevuslikke kahjustusi kui ka vale vuugihermeetiku valiku tõttu esinevaid vigu (hermeetiku pragunemine, irdumine vuugi servadest). Seetõttu vajavad vuugid alati eraldi lähenemist kogu remondiprotsessi jooksul.

Väga tihti esineb paneelidel ka mikrobiloogilist saastet, millele üldjuhul pööratakse kõige vähem tähelepanu, kuna värvimata, hallidel paneelidel ei torka see üldjuhul silma. Esineb nii vetikaid, samblikke kui ka hallitust.
Neist kaks esimest on pindadelt üsna hõlpsasti eemaldatavad ja kõige silmatorkavamad, ent tähelepanu tasub alati kontsentreerida hallitusele. Võib juhtuda, et peale hoone või selle elementide renoveerimist või restaureerimist ilmuvad need värskendatud pinnale tagasi. Selle vältimiseks tuleb lasta teha mükoloogiline uuring, mille järel pannakse paika edasised vajalikud meetodid hallituse vohamise vastu.

Renoveerimis- või restaureerimismeetmed

Paneelfassaadide restaureerimiseks ja renoveerimiseks on järgnevad süsteemsed
lahendused:

1. Aluspindade puhastamine olemasolevatest viimistluskihtidest:
• Survepesu, haripesu, märgliiva-, liiva- või soodapritsi abil.
• Peale pindade puhastamist töödeldakse pinnad vajadusel
biotsiididega.

2. Paneelide vaheliste vuukide remont:
• Vuugid puhastatakse olesolevast mördist ja täitematerjalist.
• Vuugi sisemus täidetakse soojusisolatsioonimaterjaliga ja välimine kiht
täidetakse ilmastikukindla hermeetikuga MS Polümeer (erineb omadustelt PU-hermeetikutest oma pikaajalisuse ja ilmastikukindluse poolest).

3. Betooniparandussüsteem:
• Paneelid puhastatakse murenevast betoonist mehaaniliselt, armatuur puhastatakse korrosioonist liivapritsi abil (võimalik on kasutada ka roostemuundurit kohtades, kus liivapritsi kasutamine on komplitseeritud).
• Armatuur ja teraselemendid kaetakse spetsiaalse korrosioonitõrjekrundiga.
• Teraselementide ja –armatuurkihile kantakse betooni ja terast siduv mineraalne nakkekiht.
• Augud, süvendid ja ebatasasused õgvendatakse ja tasandatakse kiirkivinevate betooniparandussegudega ühes või mitmes kihis vastavalt tootja juhistele. NB! Ettevaatlik tasub olla poorbetoonpaneelide remondiga, kuna nende parandamiseks tuleb kasutada normaalbetoonist erinevat poorsemat ja nõrgemat parandussegu.

4. Pragude remontimine:
Lähtuvalt prao iseloomust võib praod:
1) Katta viimistlusmaterjaliga ilma eeltöötluseta (juuspraod).
2) Avada servadest laiemalt, sillata armeerimisvõrguga ja täita betoonpaneelile sarnase viimistlusmaterjaliga (üle1 mm rahunenud praod).
3) Ehitusdünaamilised praod täidetakse injekteerimismeetodil epoksiidvaik-, polüuretaan- või tsementsegudega.
Pragude remontimiseks ja nende taastekke vältimiseks on lisaks kirjeldatule veel mitmeid erinevaid lahendusi, mis on sõltuvuses pragude iseloomust.

5. Pindade viimistlemine, lisatarindi paigaldamine:
1) Värvimine: Ettevalmistatud pinnad krunditakse ja värvitakse sobilike fassaadivärvidega, kasutades selleks võimalikult kaasaaegseid veepõhiseid värve, kõige parema tulemuse annavad hüdrofoobsed aga ka kaasaaegsel hüdrofiilsel tehnoloogial välja töötatud värvid.
2) Krohvimine: Ettevalmistatud pinnad krunditakse ja krohvitakse või teostatakse krohviparandused tsement- või tsement-lubikrohvidega. Sobilikud krohviklassid vastavalt standardile EVS- EN 998-1 on CS II ja CS III. Vajadusel kasutatakse krohvides ka klaaskiudarmeerimisvõrku, vältida tasuks tsingitud traatvõrgu kasutamist.
Krohviparanduste tegemisega kaasneb alati visuaalne erinevus krohvipindadel, seetõttu tasuks alati ette planeerida lauskrohvimine või vähemalt krohvipinna lausviimistlemine dekoratiivkrohvidega.
3) Soojusisolatsioonisüsteemi paigaldamine. Põhimõtteliselt on võimalik fassaadidel kasutada kolme erinevat soojusisolatsioonisüsteemi.
Kergkrohv-soojusisolatsiooni liitsüsteemi, kus soojusisolatsioonimaterjaliks kasutavad mineraalvilla, EPS-i või PU-vahtplaadid liimitakse fassaadile, tüübeldatakse ja pealispind krohvitakse alus-ja viimitluskrohviga 6-10 mm paksuseks.
Sellisele süsteemile on võimalik ka liimida klinkerist viimistlusplaadid, nö telliseimitatsioon. Eestis kõige enam levinud soojustamise lahendus tänu paigalduskiirusele ja odavaimale maksumusele. Paigaldamisperiood on piiratud, kuna sõltub ilmastikust.
Ventileeritavad soojusisolatsiooni liitsüsteemid, kus soojusisolatsioonimaterjaliks kasutatav mineraalvill paigaldatakse fassaadile kinnitatud puit- või teraskarkassi vahele ja karkassile paigaldatakse tuuletõkke- ning seejärel viimistlusplaadid. Vähemlevinud lahendus. Paigalduskiirus on võrreldav kergkrohvsüsteemi paigalduskiirusega, paigaldamisperiood ei sõltu ilmastikust. Võrreldes kergkrohvsüsteemiga on maksumus tunduvalt kallim.

Raskekrohv-soojusisolatsiooni liitsüsteemi, kus sõltuvalt betoonpaneeli konstruktsioonist eemaldatakse vajadusel esmalt selle välimine mittekandev koorik ja isolatsioonimaterjal, seejärel kinnitatakse/tüübeldatakse kandvale paneelile mineraalvill (eelistatud on lamellvill selle kõvaduse tõttu), villakinnititele riputatakse roostevabast armeerimisvõrk ning pind kaetakse mitmes kihis läbi armeerimisvõrgu 20-30 mm paksuse tsement- või tsement-lubikrohviga. Seejärel pinnad viimistletakse dekoratiivkrohviga, fassaadivärviga või klinkerplaatidega.
Selline süsteem ei ole Eestis levinud, kuid väga laialdaselt kasutatav Soomes ja Rootsis paneelmajade renoveerimisel või ka uusehitiste soojustamisel. Paigaldamisperiood on piiratud ja sõltub ilmastikust, maksumus vähemalt 2 korda kallim, kui kergkrohvsüsteemi puhul. Kõrgema termilise inertsuse tõttu on selline lahendus karmis kliimas väga hea vastupidavusega. Raskekrohv-soojusisolatsioonisüsteeme on Tallinnas kasutatud mitmete puitseintega elamute renoveerimisel.

Korterelamute energisäästu meetmetest loe siit.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare