Meie esivanemate tarkust — kuidas kasutada puitu nii, et midagi raisku ei läheks!
KUUSK
Hariliku kuuse puit on ilus — peaaegu valge, helekollaka varjundiga, nõrgalt läikiv. Aastaringi sügisene tumedam osa on kevadisest heledamast osast selgelt eristatav. Aeglaselt kasvanud kuuse puit on aga roosakas. Kuusepuit on kerge, pehme, hästi töödeldav ja lõhestatav. Seetõttu leidis ta meie esivanemate majapidamisest kasutust mitmete põllutööriistade valmistamisel. Noorest kuusepuust ja tema okstest saadi materjali aiaehituseks, punumiseks ja sidumiseks. Kuuse juurpuu leidis kasutust nii reejalastena kui ka kalapüügivahendites. Suur osa veenõusid tehti tänu vaigusele ja kergele puidule just kuusest. Kuusk on kõlava puiduga ja oma erilise kõla tõttu valisid juba meie esivanemad selle, et valmistada mitmesuguseid muusikariistu. Ja kuuse koorgi kasutati ära — seda kasutati naha parkimisel ja katusekattematerjalina. Vaiku tarvitati seebi keetmiseks ja puuanumate parandamisel. Kuuseokstest tehti jalamatte.
MÄND EHK PEDAJAS
Mänd on teada-tuntud ehitusmaterjal, parem kui kuusk, kuna ta on heade mehaaniliste omadustega. Esivanemad kasutasidki peamiselt mändi ehituspalgina ja erinevate paatide tegemisel. Ning mänd sobis imeliselt ka mesilastele tarupuuks. Männid on muide Eestis kõige levinumad mesipuud — selles elavad metsmesilased. Männist aeti ka tõrva, millega tõrvati vankrirattaid ja reejalaseid, veesõidukeid ja rasvaga segatuna määriti ka jalanõusid. Männikorbast tehti võrguujukeid.
KASK EHK KÕIV
Tavaelus nimetatakse arukaske või sookaske kaseks, meie kliimas on arukask kõige levinum puuliik männi järel. Kask on tugev ja elastne ning väga hinnatud tarbepuu, ka meie esivanemad pidasid teda parimaks mööblivalmistamisel, ent sellest tehti ka rangipuid, reejalaseid, vankreid ja härjaikkeid. Kasepahast meisterdati kausse ja väiksemaid tarbeesemeid, kase okstest aga luudasid. Kasetohtu kasutati ahjus küpsetusalustena, isolatsioonimaterjalina mätas- ja laudkatuste all, saapataldades, punuti karpe, paunu, märsse. Vanadelt kõdunenud kaskedelt korjatud tohust aeti tökatit, mida kasutati saapamäärde ühe koostisosana. Kase tuhka kasutati pesu pesemisel.
PIHLAKAS
Kuigi pihlaka puhul jäävad eelkõige silma kaunid marjad, leidis ka pihlakapuit kasutust. Pihlaka kõvast puidust sai vanasti häid tööriistavarsi, rehapulki, ratta- ja reekodaraid. Eriti hinnatud oli pihlakast vankritelg, mida ei pidanud tema libeduse tõttu määrima. Pihlakast tehti kauni punaka läikega mööblit.
PÄRN EHK NIINEPUU
Pärnal on hea omadus, et kuivades ei tõmba see kuskilt kokku, ei lähe kõveraks ega pragune ära. Seetõttu kasutatigi pärna puitu tünnide, mööbli ja paljude väiksemate tarbeesemete, sealhulgas kausside ja meenõude valmistamiseks, aga ka nikerdamiseks. Pärna koore alumisest kiulisest kihist, niinest, tehti nööri, köisi, hobuseriistu, sõelapõhju, nuustikuid puunõude ja saunas endagi küürimiseks. Vanade pärnade suurtest kooretükkidest, nn koskedest valmistati saanidele keresid. Noorte pärnade õhukesest painduvast koorest, eriti Eesti lõuna- ja idaosas, tehti viiskusid. Paksemast pärna koorest valmistati karpe, külimitte, vakku.
TAMM
Tammepuit on kõva ja vastupidav, tema aastaringid eristuvad selgelt. Ka meie esivanemad hindasid tema vastupidavust ning valmistasid temast mööblit, uksi, dekoratiivesemeid, vaate ja põllutööriistasid. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja arvatakse, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust.
KADAKAS
Kadaka puit on ilusa tekstuuriga, aastarõngad on ilusad käänulised ja tihedad, ta on väga meeldiva lõhnaga ja sitke. Talus valmistati kadakast enamasti kõik lauanõud: lähkrid, piima- ja võipütid, kannud, lüpsikud, lusikad. Oksi tarvitati nõu- ja sidumisvitsteks, samuti korvipunumiseks. Kadakas oli muinasajal tähtis materjal relvastuse valmistamisel. Kadakast sai ka vastupidavad aiateibad.
LEPP JA SANGLEPP
Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid — puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud, mitmes läänemeresoome keeles on lepp vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Nii on lepatriinu saanud oma nime värvi järgi, mitte aga sellepärast, et ta kuidagi eriliselt lepapuud armastaks.
Leppa peeti juba ammusel ajal risupuuks, sellele osutab ka tema laialt tuntud nimetus — pasklepp. Ka mitmed muud lepaga seotud keelendid on tihti halvustava maiguga: lepalehed tähendavad raha, mis midagi ei maksa, lepikuliisu on võsas salaja aetud puskar jne. Et hall lepp kasvab ja taastub kiiresti, siis kasutati seda kütteks ja suitsutamisel. Halli lepa puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.
Sanglepa kasutati piima- ja võinõude valmistamisel, sest see ei andnud mingit kõrvalmaitset. Sanglepa noori kleepuvaid lehti kasutati kirbutõrjeks ja mõnel pool ka seebi asemel.
HAAB
Haab ei ole samuti väga hinnas puu olnud, kuid üht-teist kasulikku on temast tehtud ikka ja kõige kuulsam neist on haavatüvest õõnestatud paat ehk haabjas. Haabjas on üks vanemaid paaditüüpe soome-ugri rahvaste seas. See on ühepuupaat, mis tahutakse välja ühest tüvest. Ent haavapalkidest ehitati siiski ka hooned. Haavalaastu kasutati katusematerjalina, noortest haabadest tehti katusesarikaid ja rehavarsi. Haava tüvest lõhestatud laudadest tehti rahvapäraseid suuski (Põhja-Eestis suksed). Õhukesest haavalauast painutati mitmesuguseid vakku ja kaste. Et haab ei anna kõrvalmaitset, sai temast valmistada ka puulusikaid ja puunõusid.
PAJU, REMMELGAS
Üldiselt on nii, et paju on põõsas ja puuks kasvanud paju nimetatakse remmelgaks. Paju on olnud hea materjal mitmesuguste väiksemate esemete valmistamiseks. Kevadel lahtise koore ajal tehti pajuvilet. Jämedamast pajust, tavaliselt raagremmelgast, on spiraalselt koort lõigates tehtud karjapasunaid. Pajudest on punutud korve, mõrdu ja vähinattasid, jämedateks punutisteks on kasutatud ka rabeda remmelga oksi. Paju kõlbas ka tünnivitsaks. Väikesest hundipajust tehti vastupidavaid luudasid ja lastele korvikesi.
Parkainerikkad vetruvad haokood kõlbasid vanasti tee täiteks. Loogapuuks kasutati hõbe- ja raudremmelgat ning vesipaju, aga ka rabe remmelgat. Ka ree-ehituses läks paju vaja. Rabeda remmelga tüvest tehti pakktaru. Pajukoore ribad kõlbasid nii vikati kinnitamiseks löe otsa kui aiavärava parandamiseks.
LOE KA:
