Mätaskatuste ehitamine

Mätaskatuseid on ehitatud mitut moodi. Tavaliselt laoti tihedale roovitisele kahekordse kihina rohumättad nii, et alumise kihi kamarad jäid allapoole vastu roovlatte ning pealmise kihi kamarad katuse välispinnale, moodustades ühtlaselt läbikasvanud kihi. Mätaste vahed kihtides nihutati üksteise suhtes, et katus peaks paremini vett.

Mätaskatuseid tehti ka ühekihilisi. Sellisel juhul kaeti roovlatid eelnevalt kasetohuga, millele laoti mätaskiht kamaraga ülespoole. On tehtud ka punutud aluskatusega mätaskatuseid — nende kohta on teateid Saare- ja Muhumaalt. 10—15 cm paksused mättad asetati katusele ühes kihis, juured allapoole, serv serva vastu. Et kate saaks tihedam, löödi mättad puupulkadega üksteise külge ja vahet tambiti kinni. Katmine algas räästast, kusjuures esimene rida toestati räästalauaga, mis eemaldati hiljem, kui mättad olid üksteise külge kasvanud. Mõnel juhul pandi mätaste alla ka kasetohtu, kuid mitte kunagi sinna, kus asus tulekolle.

Omalaadne punutud aluskatusega roheline katus tekkis ka katuse katmisel savi ja õlgedega. Aluskatusele laoti õhuke kiht õlgi, mille peale tambiti sitket savi nii, et see tungiks läbi õlgete punutiseni. Siis kaeti savi mullaga, mis kattus ajapikku rohukamaraga.

Mätaskatus on raske, kaaludes 150-200 kg/m2 kohta. Eriti raskeks läheb katus siis, kui ta vett täis imbub. Talvel lisandub ka lumekoormus, mistõttu eeldab selline katus tugevat aluskonstruktsiooni.

Mätaskatuse hooldamine

Et katus püsiks, tuleb seda korralikult kasta. Ning tiheda murukamara saavutamiseks tuleb katust ka niita. Sademevee läbiimbumise puhul tuleks kontrollida hüdroisolatsiooni ning vajadusel see kas osaliselt või täielikult uue vastu vahetada.

Mätaskatuse kaldenurk ei tohi ületada 30 kraadi, vastasel korral uhub vihm katuselt mulla maha. Ka soovitatakse katuseräästas kasutada tõrvatud räästalaudu, mis toetavad mättaid allavajumise eest.

Praegusel ajal mätaskatust ehitades võib alumise kihi ja kasetohu kihi vahele panna vett ärajuhtiva 2—3 cm paksuse kergkruusakihi. Niiskuse isolatsiooniks võib kasetohu asemel alternatiivina kasutada ka kilet või vundamendi jaoks toodetavat plastist hüdroisolatsiooni.

Õlg- ja rookatuste ehitamine

Talirukki õlgi hakati Eestis katusekattematerjalina kasutama juba 12.—13. sajandil, mil rukki kasvatamine laialdaselt levima hakkas. Eluruume ja rehealuseid hakati siiski alles 15.—16. sajandil õlgkatustega katma. 16. sajandist on teada isegi kirikukatuste katmine õlgedega — näiteks Saaremaal on selliseks Püha kirik.

Saartel ja Lääne-Eesti rannikul kasutati samal eesmärgil ka pilliroogu. Õled ja roog olid eriti sobilikud kelpkatuste katmiseks, kuid leidus ka viilkatuseid.

Õlg- või rookatuse katte paksus on tavaliselt 25 cm ning katuse eluiga lõunapoolsel küljel õlgkatuse puhul kuni 45 ja rookatuse puhul kuni 60 aastat. Õlg- ja rookatused peavad sooja ja tuisku, vesi kandub järsku kalde ja ühtlase pinnaga kõrrelt kõrrele voolates kiirelt alla, ilma alumistesse kihtidesse jõudmata, nii et kindlasti ei pea paika arusaam, et sedatüüpi katus ei pea vett. Mida järsem kalle, seda kauem see katus püsib — optimaalne kaldenurk on 45 kraadi või rohkem.

Nende katuste nõrgim koht on katusehari, vaid regulaarne hooldus tagab katusekatte püsimise.

Rookatuste ehitus Muhu saarel

Õlgkatuse ehitamine on tänapäeval keerukas ettevõtmine, sest kunstväetisel kasvanud kõrs on ehitamiseks liialt peenike. Lisaks sellele peavad kõrred olema käsitsi lõigatud ja pekstud. Tunduvalt kättesaadavam on roog. Tähtis on, et roog oleks kasvanud ühe aasta jooksul ning lõigatud talvel. See peab olema kuiv, sest niiskena läheb ta hallitama. Samuti peab katuseroog olema sirge.

Nii õlg- kui ka rookatuse katmist alustati räästast. Räästakord tehti väikestest seotud vihkudest, ülejäänud katus aga lahtisest kõrrest, mis laotati ühtlase kihina vastava roovlati peale — latvadega katuseharja ja tüvedega räästa poole. Seejärel löödi kõrred alumisest otsast tasaseks ning nende peale asetati roigas, mis surus kõrred tihedalt vastu roovlatti. Roigas köideti katuselati külge kas kase-, paju- või pihlakavitstega, mis väänati ja kuivatati juba varem valmis ning leotati enne katuse tegemist. Hilisemal ajal kasutati selle asemel ka traati. Sellise katmisviisi juures jäi eelmist kihti kinnitav latt järgmise alla. Peale köitmist tasandati kõrred veel kord.

Kui katmisega jõuti harjani, siis murti mõlemalt poolt üleulatuvad kõrred üle harja kahele poole maha ning seoti roigaste ja vitste abil kinni. Nende peale laoti piki katuseharja veel üks kiht kõrsi, mis kinnitati harimalkadega.

Õlg- ja rookatuse hooldamine

Katuse püsimine sõltub katuseharja olukorrast. Kui see hakkab vett läbi laskma, leiab vesi kiirelt tee alumistesse kihtidesse ja katus hakkab mädanema. Katust tuleks üle harjata vähemalt kord 10 aasta tagant. Niiskusest kahjustunud alad tuleb kiirelt uute kõrte vastu välja vahetada. Parandatud kohad omandavad ilmastiku mõjul kiirelt vana katuse väljanägemise, nii et pole tarvis muretseda lappimise pärast.

Rookatuste ehitus Muhu saarel

Kui kõrtele hakkab kogunema sammalt, siis pole muretsemiseks üldiselt põhjust — see on märk väärikast katusest.

Õlg- ja rookatused on ühed tuleohtlikumad katusetüübid üldse ning nõuavad selles osas erilist hoolt ja tähelepanu. Kindlasti vaata üle, et pööningul ei oleks laokil tuleohtlikku materjali, ka kasutamata kõrred ja kõrrepuru tuleb sealt ära koristada. Pööningul ei tohi olla tuuletõmmet ning sinna on soovitatav paigaldada suitsuandur, niisamuti peab pööningul olema juurdepääsuluuk, tulekahjuga võitlemiseks. Regulaarselt tuleb majas kontrollida korstnajalgade ja elektrisüsteemi seisundit. Korsten tuleb kindlasti ümbritseda plekk-kraega ning suitsukorstnal peab olema sädemepüüdja.

Allikas: Muinsuskaitseamet

LOE LISAKS: