Leso — koht, kus pikutada ja sooja kontidesse lasta


Leso — koht, kus pikutada ja sooja kontidesse lasta
Foto: Shutterstock

Leso on ahju või pliidi soemüüri küljele ehitatud pikk kividest istetruup, mis läheb kütmisel soojaks. Lesosid on mitmesuguse väljanägemise, kõrguse ja laiusega — kõik oleneb küttekollete paigutusest hoones. Leso peal või kohal saab rõivaid kuivatada, kuid see on ka mõnus pikutamise ja istumise paik. Lesokividest õhkuva soojusega ravitakse ja ennetatakse mitmesuguseid tõbesid: radikuliiti, külmetust, liigesehaigusi. Leso võib olla meie ahjukultuuri tulnud idanaabritelt, ehkki kindlaid andmeid selle kohta pole.

Nendele, kes on koos lesoga üles kasvanud, tundub see olevat majapidamises asendamatu. Lesole saadetakse istuma või pikutama lapsed, kes on kaua õues külma käes olnud, et nad ruttu sooja saaksid ja haigeks ei jääks. Lesol külitavad kangeid konte soojendavad vanemad inimesed. Lesole tükivad ka toas elavad lemmikloomad. Perenaised kuivatavad sügiseti lesol sibulaid, õunatükke ja seemneks kogutud vilja. Leso kohal olevate konksude küljes kuivavad ravim- ja maitsetaimede kimbud, ripuvad kotikesed kuivikutega jmt. Märjad rõivad saab lesol kiiresti kuivaks. Kes on lesoga harjunud, see ei oska ilma ollagi.

Lesod on tuntud peamiselt Kagu- ja Ida-Eesti majapidamistes, mujal Eestis neid ei teata. Leso on nimetatud olenevalt kandist ka ahoküljeks, ahotruubiks, truubiks, truubalesoks, leboks, lesankaks ja leskuks.

Leso areng koos reheahjuga

Seotud lood:

Tänapäevane leso on pärit rehetarede ja -ahjude ajast. Võrumaa kihelkondades 1950.—1960. aastatel läbiviidud rehetarede uuringud kirjeldavad sageli reheahju küljes olevat madalamat osa, mis on ahjupealsest umbes pool meetrit madalam ja nii pikk-lai, et selle peal saab magada. Mõnel ahjul on olnud selliseid külgi kaks: üks kõrgemal, teine madalamal. Neid on kasutatud peamiselt enda soojendamiseks, kuid ka öömajaliste magamisasemena.

Foto: Shutterstock

Loe veel

Leso on arenenud koos reheahjuga, mille ehitamiseks kasutati Kagu-Eestis enamasti savitelliseid. Arvata võib, et vanematel, umbsetel reheahjudel ei läinud ahjukülje alt läbi suitsulõõri. Massiivsest kivist ahjukülg soojenes kütmise käigus koos ahjuga. Kui taredele hakati ehitama korstnaid, siis sellega seoses muutusid ka küttekollete konstruktsioonid keerulisemaks — ahjuesiste keedukollete asemel hakati laduma pliite ning külmade kambrite kütmiseks võeti kasutusele soemüürid. Lesosid hakati tegema ka pliitide soemüüride külge. Sellise leso kütab soojaks kuum õhk, mis juhitakse soemüüri kaudu lesoalusesse lõõri ja seejärel uuesti läbi soemüüri korstnasse. Kuna funktsioonilt on tegu sama asjaga, mis oli varem ahju küljes, kandus senine nimetus istetruubile üle.

Leso muutub populaarsemaks

Pottseppade hinnangul on leso populaarsus viimase ajal kasvanud. Lesot soovitakse ehitada nii uutesse elamutesse kui ka renoveeritavatesse vanadesse hoonetesse. Pottsepad, kes Lõuna-Eestis ja kitsamalt vanal Võrumaal tegutsevad, oskavad lesosid teha. Amet omandatakse mõne meistri käealusena või on oskused saadud isa või vanaisa kõrvalt õppides. Nii kanduvad edasi ka leso tegemise nipid ja tarkused.

Allikas: rahvakultuur.ee

LOE LISAKS:

Ahjukütte eelised ja puudused teiste küttelahenduste ees

Hinnavõrdlus | Milline on soodsaim küttelahendus?