Mis on liimvärv?

Liimvärvid koosnevad kriidi ja mõne liimi vesilahuse segust ning nendes on traditsiooniliselt sideainena kasutatud naha-, kondi-, taime-, tselluloos- või kaseiinliimi ning rukkijahukliistrit. Viimast sisaldav värvisegu on meil tuntud Rootsi ehk keedu- või muldvärvina.
Liimvärvi saab ka toonida, kui lisad sellele eelnevalt väikese koguse veega pastaks segatud värvipigmenti. Et nimetus liimvärv tähistab erialakirjanduses ka kitsamalt kriitvärvi, kasutab selle loo allikana kasutatud muinsuskaitseameti restaureerimise infovoldik „Liimvärvid I” (koostaja Mari Loit) liimvärvi mõistet just selles tähenduses.
Tehniliselt keerukate ning aeganõudvate fresko- ja temperatehnikate kõrval sai lihtsalt valmistatavate liimvärvide kasutamine alguse XVII sajandil. Liimvärvid olid kuni 30ndate lõpuni levinumad lae- ja seinavärvid. Samuti kasutati neid dekoratiivviimistluses (nt šabloonvärvimine) ja tapeetide trükivärvina.
Tööstuslikult toodetud sünteetiliste värvide jõuline pealetung alates 1960ndatest tõrjus need suurepäraste omadustega maalritooted aga kahjuks üsna pikaks ajaks turult. Et tänapäeval on üha enam inimesi hakanud väärtustama tervislikku elukeskkonda, leiavad õnneks ka paljud ökoloogilised ehitus- ja viimistlusmaterjalid taas tee poelettidele. Nende hulgas on ka liimvärv, mida saab osta nii valmissegatud värvipulbrina kui ka tooraine üksikkomponentidena.

Millest koosneb liimvärv?

Traditsiooniline valge liimvärv koosneb alljärgnevatest looduslikest ainetest: kriit, mis on nii pigment kui ka täiteaine, vesi ja loomse või taimse liimi lahus.
Liimvärviga võib katta nii krohvi, kipsi, kivi kui ka pappi ja paberit. Puidule liimvärvi ei soovitata, sest sel puudub vajalik elastsus ning puidu n-ö mängima hakates see pudeneb.
Oluline on teada, et liimvärvi saab tarvitada ainult siseruumides – peamiselt elutubades ja trepikojas. Välisseintel ja köögis hävitab niiskus liimi. Liimvärvi heade omadustena nimetab infovoldiku koostaja Mari Loit selle odavust, hingavust, head katte- ja nakkevõimet. Samuti piisab liimvärvi puhul ühe- või kahekordsest pealekandmisest ja see kuivab kiiresti.
Vähetähtis pole seegi, et keskkonnasõbralikku ja ökoloogiliselt lagunevat liimvärvi on lihtne uuendada, kuid ka kerge eemaldada. Lisaks vananeb liimvärv kaunilt.

Kuidas valmistada liimvärvi?

Liimvärvi võib osta valmissegatud värvipulbri kujul ökoloogilisi ehitusmaterjale müüvatest kauplustest, kuid seda on võimalik ning kindlasti ka tunduvalt odavam ise algainetest kokku segada. Sellele lisandub ka katsetamis- ja avastamisrõõm ning mõnus algusest lõpuni ise tegemise tunne, kirjutab Mari Loit.
Liimainena võib värvi segamisel kasutada kas loomset (sarve-, kondi-, kalaliim) või taimset liimi (tselluloosliim). Et loomne liim rikneb suhteliselt kiiresti, tuleb värv vähemalt kahe päeva jooksul ära kasutada. Tselluloosliimipõhine värv säilib kuni nädal, kuid seistes võib tema nakkuvus siiski halveneda.
Kui soovid värvida ainult lagesid, on seda mõistlik teha tselluloosliimil põhineva värviga, mida on ka lihtsam valmistada. Loomsel liimil põhinev värv on suurema pühkimiskindlusega, mistõttu sobib see paremini seinte katmiseks.
Samas nõuab selle pealekandmine rohkem vilumust. Sõltuvalt aluspinnast võib olla vajalik värvi konsistentsi muuta seda veekogusega reguleerides. Seinte värvimisel peaks värv olema n-ö liimisem ning võimalikult vähe käega puudutades määrima ehk kriitima. Enne värvima asumist tee kindlasti mõnes silmapaistmatus kohas proovilapp ja lase sel kuivada. Samas jälgi aga, et värv ei jääks liiga liimiseks, sest siis võib see praguneda ja irduda või laiguliseks muutuda.
Värvi toonimiseks asenda mõlemas retseptis osa kriidist soovitud pigmendiga. Sega pigment esmalt väikese koguse veega ühtlaseks pastaks ja seejärel kogu värviseguga.
Nüüd sega kogu vajaminev värv korraga. Mõistlik on valmistada vajaminevast veidi rohkem värvi, sest juhul kui see peaks tööde käigus ebasobivas kohas lõppema, on jätkamiseks täpselt sama tooni saamine äärmiselt keerukas. Kuivades muutub värvi toon märksa heledamaks. Sobiva tooni määramiseks ning üllatuste vältimiseks kanna eelnevalt veidi värvi papitükile ja lase kuivada. Kriiti, kui suhteliselt odavat täiteainet, on liimvärvis kasutatud eelkõige kallimate pigmentide kokkuhoiu eesmärgil – siit ka liimvärvitud pindade traditsiooniliselt heledad toonid. Siiski ei tähenda see, et liimvärv ei võimalda tumedate toonide kasutamist. Suurema pigmendisisaldusega värvil on siiski oht laiguliseks ja ebaühtlaseks kuivada, mistõttu nõuab sellega töötamine teatavat vilumust ja kogemust.

TSELLULOOSLIIMIL PÕHINEVA VÄRVI RETSEPT:
10 kg kriiti + 5 l vett
200 g tselluloosliimi + 4–5 l vett

LOOMSEL LIIMIL PÕHINEVA VÄRVI RETSEPT:
10 kg kriiti + 5 l vett
200 g sarve- või kondiliimi + vett

Teisi liimvärve

Kaseiin- ehk kohupiimavärv (nimetatud ka piimavärviks) on üksvanimaid ja vastupidavamaid inimese kasutatud värve.

Kohupiimavärvi retseptid on sajandite vältel varieerunud – igal meistril on omad nõksud ja nipid. Eriti palju kaseiini sisaldab kohupiim.
Värvis toimib kaseiin liimainena.
Kohupiimavärviga sobib hästi katta kuivades siseruumides krohvi, kivi, pappi ja pabertapeeti ning linaõlilisandiga puitu. Niiskuse mõjul võib värv hakata hallitama.
Keeduvärv sobib uutele värvimata või vanadele keeduvärviga kaetud või katmata palkseintele ja saetud pindadele – seinad, katused, aiad jm. Puithoonete katmiseks mõeldud traditsioonilist punast värvi hakati Rootsis valmistama XVI sajandi lõpus.
Loo valmimisel on kasutatud muinsuskaitseameti restaureerimise infovoldikut „Liimvärvid I. Liimvärv ehk kriitvärv”, koostaja: Mari Loit. Lisainfo www.muinas.ee. Lugu ilmus erilehes Ehita ja Renoveeri.
Allikas: muinas.ee
Puitmaja värvimisest loe lisaks siit.
Tapeetimisest saad lugeda siit.